Ohjeldamatut elulaadi ja hullumiseni joomist demonstreeris norralase Bent Hameri kultuskirjanik Charles Bukowski elust suuresti Ameerika rahaga vändatud “Factotum”. Pildil keskel Bukowski osatäitja Matt Dillon. KAADER FILMIST
Tänavu toodi vaatajateni 75 linateost, osa neist lühi- ja dokumentaalfilmid. Kui 1990. aastal alustati, töötas ka žürii ja anti välja üks rahaline auhind, mille võitis tookord Jüri Sillarti film “Äratus”. Pärast seda ei jagatud auhindu aastaid. Nüüd on Espoo festival juba seitse aastat Euroopa Fantaasiafilmide Festivalide Föderatsiooni Méliès d´Or liige. Iga liikmesfestival näitab hulga fantaasiafilme ning žürii (sel aastal Espoos neljaliikmeline) valib välja parima ja annab sellele Hõbedase Mélièsi (Méliès d’Argent). Kõigil festivalidel auhinnatute hulgast leiab rahvusvaheline žürii omakorda aasta väärikama fantaasiafilmi ja võitnu pälvib Kuldse Mélièsi (Méliès d´Or). Üldiselt ollakse fantaasiafilmide programmi koostamisel üpris tolerantsed, siia mahub väga erinevaid teoseid, nii et vahel ei haakugi mõni ekraanitöö tavapärase ettekujutusega fantasy-filmist.
Eelmise aasta parimaks Euroopa fantaasiafilmiks peeti inglase Michael Winterbottomi teost “Kood 46”. See on äärmiselt viljaka noore režissööri esimene pöördumine fantaasiamaailma. Üldiselt teeb ta vägagi realistlikke filme, küll aga erinevas laadis. “Kood 46” valmis 2003. aastal, pärast seda on Winterbottom jõudnud teha veel kaks tööd, neist eelviimane, avameelselt erootiline, et mitte öelda enamat, muusikafilm “9 laulu” ärritab praegu puritaane kinos Sõprus.
“Kood 46” viib tulevikku, kui geneetilised manipulatsioonid on igapäevane asi ja suurem osa inimesi on kloonitud. Paljud maailma metropolid on hävinud ning alles jäänud linnades valvatakse ülima rangusega, et keegi ei siseneks linna vale DNA- passiga. Tim Robbinsi kehastatud ametnik saabub Shanghaisse uurima kriminaalset juhtumit, mis seotud DNA passide hangeldamisega. Filmist kumab Philip K. Dicki laadset düstoopiat. Mõneti segasele loole annab värvingu küllaltki pilkupüüdev visuaalne lahendus, ja muidugi hüpnotiseerib film soundtrack’iga, nagu alati Winterbottomi puhul – muusikavalik on tal ikka esmaklassiline.
Suslikud, rahapatakad ja Vittula küla
Mitmed teisedki nimekad lavastajad olid pöördunud oma viimaste töödega fantaasiamaailma, nimetagem Dominik Molli hitchcocklikku “Lemmingut” (suslikutaoline näriline elab Skandinaavias, kuid on sattunud kummalisel kombel Prantsusmaale) või Danny Boyle’i südantsoojendavat ning pühakutega täidetud seitsme- ja üheksa-aastase venna meeleheitlikke ponnistusi filmis “Miljonid”, kus kasutatakse mõistlikult ära taevast kukkuvad rahapatakad, kui naelsterlingi eluiga on veel vaid mõned päevad, sest kohe tuleb euro.
Espoos võitis Hõbedase Mélièsi mitme maa koostöös valminud taanlase Anders Rønnow Klarlundi täispikk fantaasiaküllane nukufilm “Nöörid” imperaatori pojast Hal Tarast, kes läheb õela onu õhutusel mõrvatud isa eest kätte maksma. Selle teose eelarve oli neli miljonit eurot ehk umbes 60 miljonit Eesti krooni, mis on tublisti rohkem meie aastasest filmikunstile eraldatud kogueelarvest. “Nööride” tegemisel oli töös 200 nukuanimaatorit ja filmi tehti neli aastat, meil näidati seda eelmise PÖFFi raames Kosmoses. Muide, sama režissöör on kord varem saanud Kuldse Mélièsi.
Suur rõhk on Espoos alati kodumaisel filmil, nii ka seekord. Parim oli siinkirjutaja arvates Rootsi-Soome ühistööna valminud Reza Bagheri “Popmuusika à la Vittula”. Vittula on küla teispool polaarjoont Soome piiri ääres Põhja-Rootsis. Nime sai paik seetõttu, et sealsed naised on eriti viljakad ja sünnitavad palju lapsi. Parajasti on kuuekümnendad aastad ja rock´n´roll moes, üks biitlite plaat satub ka Vittulasse. Kaks sõpra, 15aastased Matti ja Niila leiavad sellest innustust ning loovad oma bändi. Ääretult vaimukas dialoog, suurepärane ajastu atmosfääri edastamine, samas igati liigutav ja kohati isegi traagiline sündmustik. Film on valminud Mikael Niemi samanimelise menuromaani ainetel, see pälvis 2001. aastal Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna Augustpriset. Paari aasta eest ilmus romaan eesti keeles Ülev Aaloe tõlkes. Aasta lõpus peaks “Popmuusika à la Vittula” jõudma Ugala lavale ja küllap võib filmi näha PÖFFilgi.
Aasta tähtteostest sai Espoos vaadata austerlase Michael Haneke filmi “Varjatud”, mis arvati tänavu Cannes’is parima režii auhinna vääriliseks, peaosades prantsuse tippstaarid Juliette Binoche ja Daniel Auteuil. Peen lugu psühholoogilisest terrorist, mis teeb keskklassi intellektuaalidest abielupaari elu põrguks – põhjuseks ei tea kust saabuvad videod abikaasade tegemistest. Ja muidugi esitati Lars von Trieri “Manderlayd”, teist filmi pärast “Dogville’i” plaanitavast Ameerika triloogiast. Mõlemad jõuavad eeldatavasti PÖFFile.
Palestiinlased, baskid ja joomarid
Eriti võimas oli sel aastal Iisraeli-Palestiina teemaga seonduv programm. Olgu või Hany Abu-Assadi Berliinis parima Euroopa filmi auhinna Helesinine Ingel võitnud “Otse paradiisi” kahest enesetaputerroristist sõbrast, kellest kumbki valib lõpuks oma tee. Samuti Rumeeniast pärit, aga Prantsusmaal elava juudist režissööri Radu Mihaileanu film “Mine, ela ja saa”, mis räägib 1984. aasta Iisraeli ja Ühendriikide operatsioonist, mille tulemusena toodi Etioopias näljasurma ohus olnud musta nahavärviga juudid Iisraeli. Kaheksa tuhat jõudis tõotatud maale, neli tuhat hukkus. Keskseks on ühe Aafrika poisi Schlomo elukäik, täiskasvanuks ja arstiks saamine; lapse ema keelitab teda juudina esinema, et päästa laps näljasurmast. Mihaileanu oli ka festivali külaline.
Tõsielust lähtus samuti hispaanlase Miguel Courtoisi film “Hunt” (“El Lobo”), lugu noorest baskist, terroriorganisatsiooni ETA liikmest, kes imbub koodnime El Lobo all organisatsiooni ladvikusse ja on samas politsei informaator. Ent ta ei ole siiski tavaline reetur, vaid lähtub oma põhimõtetest, eitades baski terrorismi. Suuremastaabilise politseioperatsiooni tulemusena arreteeritakse üle saja terroristi, osa hukkub võitluse käigus. Kuid on 1970. aastate algus, peagi sureb Franco ning terroristid saavad amnestia, igaüks neist kannab aga kogu aeg kaasas üht kuuli El Lobo jaoks. Peaosa mängib Hispaania nimekamaid staare Eduardo Noriega.
Head klassikalist kino demonstreeris kolmest novellist koosnev süžeeliselt seotud Rooma sõitva rongi lugu “Piletid”, režissöörideks maailmanimed Ermanno Olmi, Abbas Kiarostami ja Ken Loach.
Ohjeldamatut elulaadi ja hullumiseni joomist kujutas norralase Bent Hameri kultuskirjanik Charles Bukowski elust suuresti Ameerika rahaga vändatud “Factotum”. Peaosi kehastavad rahvusvahelist klassi staarid Matt Dillon ja Lili Taylor.
Kui eelmisel aastal näidati Espoos kahte eesti filmi, siis tänavu oli haagiks üksnes kuue Ida-Euroopa noore režissööri lühifilmidest kokku pandud täispikk, kus mängufilmijuppe sidus Mait Laasi nukuanimatsioon. Kuid Venemaaltki polnud midagi peale Sergei Eisensteini “Soomuslaev Potjomkini” esituse elava muusikaga. Vene ahtruse põhjus seisnevat selles, et septembri teisel poolel antavat Helsingis toimuval festivalil “Armastus ja anarhia” tänasest vene filmist põhjalikum ülevaade.
