Kohtusin kevadel festivalil „HeadRead“ Polina Tšerkassovaga. Tema minuga ei kohtunud, ta oli laval, kaugel, andis etendust, mina aga olin osa näotust publikumassist, nagu teatris ikka. Sattusin sinna sõbra soovitusel: mine, seal esitab üks tüdruk lugusid. Jäin tublisti hiljaks, kuulsin vaid kolme lugu. Kirjandusfestival andis nähtu mõtestamiseks raami: lavastatud etendusel loeb professionaalne näitleja-muusik muusika saatel ette kirjanduslikke muinasjututekste. Tundus, et tegu on autorilugudega. Asi meeldis mulle, ostsin isegi audioraamatu kaasa.

Koju minnes pidasin oma alatist võitlust Tallinna kesklinna munakividega pahkluu terveksjäämise nimel. Mulle tuli vastu Sirbi toimetaja ja küsis, kas olen nõus jutuvestmisplaati arvustama, kuna olen ju ka ise jutuvestja. Vastasin, et hea meelega – aga mis plaadist on jutt? Minu hämmastuseks näitas ta mulle sedasama plaati, mis oli mul seljakotis! Enda teada tulin just kirjandusürituselt, ei tulnud pähegi, et jutuvestmiselt. Kahtlus ajas mu hinge kohe sügavad juured.

Ja mitte asjata ei ole ma Liivimaa parim kahtlustaja! Ühel leitsakusel suvepäeval, kui isegi kuumusel on palav, panin plaadi mängima. Ja kõlaski lavalt tuttav kirjanduslik tekst. Lugesin plaadiümbrist ning sain aru, et olen arvustajana terminoloogilises lõksus: pean kirjutama toredast plaadist, mis minu silmis ei ole jutuvestmine, kuigi tean, et kui keegi esitab tänapäeval publiku ees lugusid peast, nimetatakse teda kohe jutuvestjaks.

Minu arusaam põhineb jutuvestmise traditsiooni folkloristlikul käsitlusel. Jutuvestmine on pärimus, mille kujundame oma näo järgi ja anname edasi, jah, tänapäevalgi käib see nii. Nagu rahvatants elab tantsutubades, elab ka jutuvestmine väiksemates seltskondades. Muinasjutuvestja on inimene, kes seisab oma traditsioonis kindlalt kahel jalal ning kinnistab lugude kaudu seal kehtiva maailmapildi. Ta teab, kes kuulajad on, kas omad või võõrad, ning sedagi, millist traditsiooni kannavad nemad. Jutuvestmine on improvisatsiooniline jutustamine. Jutuvestja ehitab muinasjutu teatud süžee järgi üles kohapeal, kusjuures see ei ole kuulajatest sõltumatu – nemadki võtavad jutuvestmisest osa. Igaüks kujutab ette oma muinasjuttu, vaimus piltide teket ei sega miski. Jutuvestja sobitab jutustamise kuulajate järgi ja nemadki saavad palju teada jutuvestja enda kohta.

Selle mudeli kohaselt sarnaneb „Helisevate muinaslugudega“ kõige paremini olukord, kus laia maailma läbi käinud jutuvestja räägib igalt poolt kaasa toodud muinasjutte omastele. Miks on sellel plaadil leiduv isegi sellest juhtumist päris kaugel? Kuna seal puudub täiesti improvisatsioon ja kontakt publikuga, kuulan autoriõigustega kaitstud teksti lavastatud esitamist.

Tunnen puudust lugude n-ö omandatusest: jutustaja on õppinud küll teksti pähe, aga päriselt omaks ei ole need lood talle saanud, vaid jäänud ikkagi tekstideks. Jutustaja ei ole kindla identiteediga, vaid on ühe loo esitajana niisugune, teise loo puhul naasugune. Sama kehtib kujuteldava kuulaja kohta (kohati sattusin segadusse, kes ma olen) ning suhte kohta jutustajaga. See viitab kirjanduslikkusele ja väga hoolsale tõlkele. Mitte midagi ei saanud ma kuulates teada selle kohta, kes mulle jutustab, sest ta ei jutustanud mulle.

Näitleja ja jutuvestja puhul erineb ennekõike esituslaad. Muinasjutuvestja jutustab iseendana. Mida rohkem jääb ta jutustades iseendaks, seda paremini tuleb välja jutuvestmine. Tema on ju jutuvestja 24/7, mitte ainult ei näitle seda paar tundi. Plaadi peal on aga võõrituselemente, mis isoleerivad jutustaja ja kuulaja üha enam. Näiteks räägib plaadi jutustaja pidevalt naeratades, isegi tõsisemates kohtades. Muinasjutuvestja ei saa seda teha, sest ta ajaks kuulajad segadusse, nii et nood ütleksid lõpuks, et las räägib mõni teine, kes teeb seda selgemini. Vahel jutustab plaadi autor sosistades, mis ei tee lugu sugugi salapärasemaks, vaid tekitab raskusi tekstist arusaamisel, eriti koos muusikataustaga. Samaaegne muusika ja jutustamine eristabki plaadil esitatut traditsioonilisest jutuvestmisest kõige selgemini. Lugu ja muusikat vaheldumisi kuulates, nii et iga lugu saaks enne järgmist veel settida, oleksin saanud rohkem nautida ka muide suurepärast muusikat. Pealegi tahab kogenud muinasjutukuulaja ise kujutleda vihma või ka tuult, ta ei nõua, et seda pilliga imiteeritaks.

Lugudest umbes poolel on n-ö didaktiline saba – jälle väga kirjanduslik asi. Otsesõnu õpetamine on jutuvestmise surm. Muinasjutt on jutustamiseks ja kuulamiseks, mitte õpetamiseks. Las see õpetab vargsi, las kuulaja saab targemaks, ilma et saaks aru, et teda nüüd õpetatakse.

Lugude päritolule on vaid umbkaudselt viidatud (nt „Iga ema süda“, Šotimaa, Aafrika). Sedasi ei saa me aga teada, kas see oli nõnda juba originaaltekstis või on tõlkeviga, kui teel olles läbitakse maastik teatud järjekorras ning tagasiteel jälle samas ja mitte vastupidises järjestuses. Jutuvestja selles ei eksiks, sest kuulajad hakkaksid kohe vahele rääkima, et see ei saa nii olla. Tema suud ei talitse valmis tekst, sest see kujuneb just jutustamise käigus.

Lugude žanr on väga erinev. Esimeses ja viimases loos ei juhtu mitte midagi, need on ilmselt autori enda lüürilisemad palad. Mõni on pigem nalja moodi, mõni nagu legend, mõnes on peamine õpetlik iva. Plaadilt leiab ka rahvusvaheliste storytelling’u festivalide leivanumbri „Kõik on millekski hea“, juhendatud meditatsiooni meenutava tekstikese „Lugu kõige kaugemast tähest“ ning eesti loo kalurite sõnadest ja taskurätikust. Viimasest loost saame teada, kes on muinasjutuvestja autori arvates. Ja sedagi, kuidas mängivad kassid rebabit.

Toimetaja küsimus: kui muuta vaatenurka ja suhtuda CDsse kui raadioteatrisse, kas siis on tegu õnnestunud teosega?

Arvustaja vastus: kindlasti. Viga oleks öelda, et „Helisevad muinaslood“ on vilets kraam kõigest sellepärast, et tegu ei ole jutuvestmisega. See oleks sama mis kuulutada kartulite iludusvõistlusel koledaks viinamari …