Fragment Sarah Morrise videost “Kapital”. 2000. piia ruber
Britid on suutnud lühikese ajaga luua ja natsionaliseerida hulga märkimisväärseid väärtusi ja kaubamärke: Newton, Francis Drake, Sherlock Holmes, Shakespeare, Aston Mini, biitlid, “Monty Phyton”, Briti Nõukogu, Margaret Thatcher ja nii edasi. Edukaim märgikujunduskampaania kunstis on kahtlemata young British art, mis on briti kunstile tekitanud katusväärtused juba peaaegu kahekümne aasta vältel ja mille laines britid tänaseni igasuguseid kunstiprojekte läbi viivad.
Kui kriitik ja kuraator Kate Bernard rääkis yBa kunstnikke silmas pidades 1996. aastal taas svingivast Londonist, siis kuraator Caroline Douglas kirjeldab käesolevat näitust kui supernoova efekti. (“Supernooval” esinejatest on yBa-ga seotud eelkõige Gary Hume ja Liam Gillick.) See tähendab, et täht elab, ammendab oma tuumakütuse ja kondenseerib enne kokkukukkumist viimased energiavarud. See leiab väljenduse uskumatult eredas plahvatuses. Astrofüüsikast laenatud metafooriga kirjeldab ta modernismiklassika viidete kindlapiirilist ilmumist tänapäeva briti kunsti. Kas see peaks tähendama, et pärast briljantseid näitusi järgneb totaalne kollaps? Ja kas ainult modernismiga on jokk või tähendab see kogu Briti kunstituru kokkukukkumist?
Sisulisest küljest demonstreerivad britid, kuidas modernismi avangardist on tänaseks järele jäänud ainult tühi kest: viiekümnendate lõpu stiilipuhas funkmaja on rulapoiste trikiplats (Jane ja Louise Wilson) ja Malevitši ideaalkompa on tuletatud kinnistuplaanist (Keith Conventry). Liam Gillick on konstrueerinud metallist ja värvilisest pleksiklaasist kuubiku, midagi maja ja poevitriini vahepealset, millega tahab meile rääkida modernistliku sotsiaalehituse läbikukkumisest. Toby Ziegler püüab rahvuslikku kunstipärandit edasi arendada, võttes eeskujuks opkunstnik Bridget Riley pleksiklaasile trükitud lainetavad mummud, mille tema on kandnud helkurkangale. Riley fragmendi asemel on Ziegler maalinud terved konstruktsioonid ja saavutanud illusoorse sügavuse nagu arvutimängugraafikas või stereopildis. Või teine Ziegleri töö, mis tundub algul olevat imekaunis ažuurne pinnajaotus, distantsilt vaadates ühinevad aga helkurile veetud jooned tuumaelektrijaama kujutiseks.
Loogilised seosed, matemaatiline selgitus
Kõik näituse tööd on kokku pandud mingi täiesti teise loogika alusel kui tavaliselt pruugiks. Ükski neist ei juhindu otseselt visuaalsusest, ehkki ka visuaalne meeldivus on põhjendatav muude seaduspärasustega. Filmis “A Beautiful Mind” ütleb tulevane nobelist John Nash pärast kolleegi lipsu mustri ja kristallpokaalides valgusekiirte murdumise seostamist: “Härra, teie lipsu maitsetusele on olemas matemaatiline selgitus”. Täpselt sama mulje jääb pärast “Supernoova” vaatamist. Et kunstnikud loovad täiesti uskumatuid, ent loogilisi seoseid ja et nendele töödele on matemaatiline selgitus, mida võib ka kontseptuaalseks pidada. Kõige paremini tuli see välja Sarah Morrise videos “Kapital”. Video montaaži rütm allus täielikult muusika loogikale. Kusjuures ma ei usu, et pilt oleks heli peale monteeritud. Ehkki video üksikkaadrid olid äärmiselt kaunid ja hea kompositsiooniga, jäi juhtivaks heli. Sarnane efekt oli ka “Electric Earth’il” esinenud Torsen Lauschmanni videos “Let’s Kiosk”. Ka Dan Nortoni interaktiivne arvutimäng “Ablab” tugineb heli ja visuaali koostööle. Seega oleks ekraanil olevaile nuppudele klikkimine nende paiknemise järjekorras töö sisemise rütmi lõhkumine. Parem on valida kas pildi või heli tekitamine ja siis seda rida mööda edasi liikuda.
Muidugi allub igasugune, ka kõige juhitamatum abstraktsionism lõpuks korrapärale ja matemaatikale; mõelgem kas või sellele, kuidas Jackson Pollocki värvitilgutamisest tekkisid lõuendile fraktaalstruktuurid. Sellel näitusel tuleb aga range arvestuslikkus eriliselt esile. Võimalik, et seda rõhutab tagantjärele tarkus, mille varal kunstnikud modernismi konstruktsioone analüüsivad ja kirgliku usu puudumine modernistlikesse utoopiatesse. Kui võtta suprematismilt, neoplastitsismilt, purismilt jms metafüüsika, jääb järele matemaatika. Põhimõtteliselt imiteerivad inglased modernismi: nad ei usu sellesse, aga teavad valge ruudu võluvalemeid.
Laiemas ja eksistentsialistlikumas plaanis koondub kogu Briti kunst ühtsele matemaatilisele alusele. Rahale. Kunstihoone ei pidanud paljuks spetsiaalselt Gary Hume’i maali kindlustusraha ja turuväärtuse kohta eraldi pressiteadet välja anda. Ma ei tea, mille alusel kindlustussummade arvutamine käib, aga seda teevad nad küll hästi. Ja “Kapital” on näituse kõige parem töö.
