Oleme teiega mitmeid kordi nii Pariisis kui Tallinnas koos istunud, kirjandusest rääkinud ja tõlkeprobleeme arutanud. Seekord aga teie Pika tänava korteris, kus toad toredasti üksteise järel anfilaadina reas. Olete meie kirjarahva, ja üldse eesti rahva silmis pjedestaalile tõusnud oma suursaavutusega, “Kalevipoja” tõlkega prantsuse keelde. See avaldati eelmisel aastal Pariisis. Kuidas ometi sai ühest prantsuse poisist pisikese põhjarahva keele tundja ja selle kirjanduse tõlkija?
Sündisin Lõuna-Prantsusmaal Ardèche’is apteekrite perekonnas ja ka koolitee algas seal. Pärast lütseumi lõpetamist siirdusin Pariisi Ecole Normale Supérieure’i ettevalmistusklassi. Mainitud kõrgkool on väga prestiižikas, konkurss on tugev. Selles on õppinud paljud intellektuaalid, poliitikud, kirjanikud, näiteks Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Georges Pompidou jt. Teisel katsel õnnestus mul sinna sisse pääseda. Stuudium Normale Sup’is kestis kokku kuus aastat, minul oli seal hulgas ka kaks vaba aastat, mis tähendab, et olin siis küll selle kooli õpilane, aga palka ei saanud. Kooliajal olime nimelt riigiametnikud ja kohustusime pärast lõpetamist töötama riigitööl vähemalt kümme aastat.
Selle õppeasutuse eripära seisneb selles, et koolis endas loenguid enamasti ei toimu, õpitakse ülikoolides, kus saad eriala ise valida. Mina valisin filosoofia, sest koolis polnud ma õppinud kirjanduse tarvis nõutavat ladina keelt. Programm lepitakse iga õppeaasta alguses juhendajaga kokku ja tehakse leping, mis kuulub täitmisele. Vabal aastal tuleb endale ise elatist teenida. Mina sain 1988. aastal stipendiumi Jyväskyla ülikooli, kus õppisin soome keele kõrvalt ka veidi eesti keelt, ungari keelestki oli mul juba aimu. Olin soome-ugri keeli õppinud mõni aasta Idakeelte ja -kultuuride Instituudis (INALCO). Veebruaris 1989 käisin soome turismigrupiga põgusal reisil esimest korda Eestis. Tagasi Pariisis, mõistsin, et see aasta oli mind filosoofiast eemale viinud, ja otsustasin jätkata keeleteaduse alal. Magistritöö mõtlesin kirjutada eesti keele uuendusest ja Aavikust. Pärast aastat Pariisis võtsin end jälle vabaks ning tulin Eestisse 1990. aasta sügisel, siis õpetasin prantsuse keelt Humanitaarinstituudis ja Alliance Française’is, mis oli Lennart Meri eestvõttel Eestis taastatud. Sel aastal hakkasin ka tõlkima esimest eesti teost, Viivi Luige “Seitsmendat rahukevadet”. Kerge see ei olnud, õppisin ju keelt koos tõlkimisega. Soome keel oli mul tollal palju tugevam, aga aasta jooksul hakkasin siin juba suhtlema ja soome keel taandus tasapisi. Välismaalastel on neid kahte keelt raske lahus hoida, kui üks neist aktiviseerub, siis seda teise arvelt.
Niisiis olite üsna ootamatult sattunud kahe maa vahele, ja ka kahe keele vahele. Nii nendel maadel kui keeltel on palju sarnasust, aga ajalooliselt olime ju lahku viidud, elutasandid olid erinevaks kistud. Teie kui Lääne-Euroopa heaoluriigist tulnud noormees oleksite ju pidanud end Soomes paremini tundma – ja mis mulje teil kõigepealt sellest meie maast, kuigi juba toredasti pulbitsevast, jäi?
Esimene põhjus, miks ma hakkasin eesti keelega tegelema, oli, et Eestis oli palju huvitavam kui Soomes. Seal oli mul üsnagi igav aasta. Loengutel käisin, aga erilist suhtlust polnud. Tudengid olid enamikus tüdrukud, ei tea, kas nad õige pelgasid prantslast? Eestis oli kõik teisiti, inimesed olid palju avatumad, välismaalasi oli veel vähe ja huvi suur. Teine külaskäik siia 1989. aasta septembris oli mulle vapustav aeg. Tulin Pariisi eesti keele lektori Vahur Linnuste vahendusel ülemaailmsetele eesti noorte suvepäevadele, mille järelprogramm toimus ka veel sügisel. Olin siin kaks nädalat. See oli otsustav hetk, siis ma avastasin, et Eesti on põnev ja tasub selle maa vastu tõsist huvi tunda.
Ja kõige muu hulgas hakkasite huvi tundma ka eesti kirjanduse vastu. Idakeelte instituudis olite Vahur Linnuste käe all keelt õppides kindlasti meie kirjanduslike tekstidega juba tegemist teinud? Mil moel te siis oma esimeseks tõlkeks “Seitsmenda rahukevade” valisite? Ja kuidas prantslased selle neile vähetuntud nõukogude olmet kajastava romaani vastu võtsid?
Esimese tõlketööna olid meil Arvo Valtoni novellid. Olin asutanud novelliajakirja, kus üks novell ka avaldati. Aga “Seitsmendat rahukevadet” ei valinud mina. Pealegi ei teadnud ma veel, kas ma üldsegi tõlkida suudan. Christian Bourgois’ kirjastus oli selle ilmutamise asjus pöördunud Jean-Luc Moreau’ poole, kel aga oli käsil Krossi “Professor Martensi ärasõit” ja kes nad siis minu poole suunas. Ma ei mäleta, et selle romaani ajalooline ja olustikuline taust, mis seal muidugi arvestatavalt olemas on, mind väga rabanud oleks, rohkem võlus mind maaelu ja looduse kirjeldus. Aga ega prantsuse lugeja sellise aeglase jutustamise stiiliga harjunud ei ole, neile on elavam süžee meelepärasem.
Järgmine etapp eesti keele tutvustamise teel oli ajakirja Europe erinumbri ettevalmistamine 1991. aastal. Pakkusin välja eesti temaatika, ent peatoimetaja soovis seal näha kõiki Baltimaid. Nii ka läks ja mina koostasin Eesti osa. Prantsuse kultuuriministeerium korraldab erinevate maade kultuuri tutvustavate ürituste sarja ja 1992. aastal oli Baltimaade kord. Erinumbri ilmumine lükati just sellele ajale. Osalema kutsuti ka mitu eesti kirjanikku nagu Arvo Valton, Ilmar Laaban, Heino Kiik, kelle “Maria Siberimaal” oli just prantsuse keeles ilmunud ja mille andis välja, lõbusa lisamärkusena, Prantsuse Kommunistliku Partei kirjastus! Ilmunud olid veel Valtoni novellikogu ja Krossi “Martens”, hiljem “Vastutuulelaev”.
Nii et 1992. aastal olite end juba eesti kirjanduse suunal määratlenud. Stuudium polnud teil aga veel läbi ja kümme aastat riigitööd seisis ees. Eesti keelt ja kirjandust sellesse mahutada oli ilmselt keeruline, kui mitte võimatu?
Kaks järgmist aastat kulgesid mul veel doktorantuuris õppimise tähe all. Töötasin ikka samal Aaviku keeleuuenduse teemal. Doktoritöö kaitsesin 1994. aastal. Siis aga tuli keeruline aasta ja elu paiskas mind teise suunda. Ma oleksin pidanud minema kooli õpetajaks, aga kuna ma polnud läbi teinud vastavat konkurssi, mulle tööd ei pakutud. Viimaks leidsin koha Luxembourg’is Euroopa Parlamendi tõlkijana, põhiliselt soome keelest, kuna Soome oli just astunud Euroopa Liitu ja vajati tõlkijaid. Perekond jäi Pariisi. Kolme ja poole aasta pärast loobusin sellest ametist ja tulin Prantsuse välisministeeriumi lektorina Tartu ülikooli õppejõuks. Järgmisel aastal vabanes idakeelte instituudis dotsendi koht, kandideerisin, sain selle ning töötan seal eesti ja soome keele ning kirjanduse dotsendina tänini.
Teine suur estofiil Pariisi linnas on Jean-Luc Moreau, kes on samuti pikki aastaid idakeelte instituudis soome-ugri keeli õpetanud, on kõikidest nendest keeltest viljakalt tõlkinud ja, mis meile eestlastele eriti tähtis, viinud 1989. aastal läänemaailma esimesena Jaan Krossi loomingu “Keisri hullu” tõlkega, millele järgnesid “Professor Martensi ärasõit” ja “Vastutuulelaev”. Kuidas te seda väikest ugrimugri saarekest seal suures maailmalinnas valitsete ja kas teil maavalduste asjus lahkhelisid ka ette tuleb?
Eks me ole vedanud ikka ühte ja sama vankrit. Nüüd on eesti keele õpetamine avardunud ja tööd jätkub.
Jean-Luc Moreau’ga sattusin kokku siis, kui hakkasin õppima soome keelt, milleks mul tungivat põhjust üldsegi ei olnud. Tema õpetas soome keele grammatikat ja see, kuidas ta seda tegi, oli niivõrd atraktiivne ja huvitav, et jäingi tema õpilaseks. Kui Vahur Linnuste pensionile läks ja eesti keele õpetamist ähvardas katkemisoht, oli Jean-Luc see, kes hakkas praktilist eesti keelt oskamata lugema eesti keele teoreetilist grammatikat, hiljem taastas kolmeaastase kursuse, kasutades Eestist tulnud lektorite abi. Tema otsustas vabanenud soome keele dotsendi koha ümber profileerida mõlemale keelele.
Õppetöö kõrval tuleb meil tegelda ka teadustööga. Alustasin eesti keele alaste artiklitega, järgnesid kirjandustemaatilised, viimastel aastatel puudutavad need pigem eesti ühiskonda. Igal aastal avaldan peaministri dokumentatsiooni büroo ajakirjas Courrier des pays de l’Est ülevaateartikli ja teeme kaastööd ajakirjale Etudes Finno-ougriennes. Üks mulle huvipakkuvamaid kirjutisi oli Gulagist eesti kirjanduses, kuidas eesti kirjanikud sellest on või ei ole oma teostes rääkinud. See, mida ei kirjutata, on mõnes mõttes sama tähenduslik kui see, mida kirjutatakse. Eestis ei ole Gulagi kogemust ilukirjandusliku materjalina eriti kasutatud, välja arvatud Raimond Kaugver. Jaan Krosski rohkem keerutab teema ümber.
Te tõlgite nii luulet kui proosat. Kummale poole teie huvi rohkem kaldub ja missugune loomelaad teile tõlkimiseks enim sobib?
Armastan luulet, ent eelistan enamasti jutustavaid teoseid, kus faabula on piisavalt köitev, kompilatiivsed lood eriti ei meeldi. Eesti luule antoloogia koostamine on mul lõppjärgus, tõlkeid on ka teistelt, aga suurem osa minu omad. Hindan Jaan Kaplinski luuleloomingut, sest see on universaalne, kuid samas lihtne. Olen koostanud ja tõlkinud kogumiku tema luulest pealkirja all “Le Désir de la poussière” (“Tolmu igatsus”).
Proosa tõlkimises olen nüüd tõepoolest astunud Jean-Luci valdustesse, aga mitte omatahtsi. Kirjastus Noir sur Blanc tahtis välja anda Krossi “Paigallendu” mõttega see tõlkimiseks Moreau’le pakkuda. Tema aga oli seotud ungari suure ajaloolise triloogiaga ning nii kukkus see minu lauale. Ei osanud ma siis ette kujutada, et selle tõlkimine nii raskeks osutub. Autor kasutab maksimaalselt eesti keele omapärasusi, tema süntaks on vägagi spetsiifiline. Olen uuesti läbi lugenud tema teoste Jean-Luci tõlked, et tulemus oleks siiski samas vaimus, poleks järsku stiilimuutust. Õnneks on meil töös üsnagi sarnased vaated. Kõrval on mul soome- ja ingliskeelsed tõlked. Probleemid on kõigil ühised, aga lahendused võivad olla erinevad. Eeskätt usaldan ma ikkagi iseennast.
On siiski päris põnev, kuidas prantsuse lugeja selle nii sisult kui vormilt kaugeltki mitte lihtsa romaani vastu võtab. Praeguseks tunnevad nad Eestit küll natuke rohkem, ehk ajalugugi. Puudutab “Paigallend” ju väga keerulist ajajärku meie elus.
Ma arvan, et prantslased teavad Eesti ajaloo traagikast üha rohkem, eriti seoses 9. maiga, kui Eesti ja Leedu president keeldusid Moskvasse minemast. Ajakirjandus rääkis siis palju Balti riikide ajaloost, aga vaevalt ka see piisav on. Teos on täis vihjeid, seoseid, nimesid, tegelasi, kellest prantslastel aimugi pole. Mina oleksin selle raamatu jätnud edaspidiseks, valinud hoopis “Wikmani poisid”, mis tundub prantslastele ilmselt lähedasem, kodusem, ikkagi kooliromaan, mida on läbi aegade viljeldud.
Kuna teie abikaasa pöördus nüüdsama minu poole küsimusega, mis puudutab kirjanduse teist valdkonda, siis räägiksin sellest ka teiega mõne sõna. Olen ju mina suuremas osas just lastekirjanduse tõlkija ja Kadrianni huvitas, kas pole loota kordustrükki teie tütarde, ja muide mitte ainult nende lemmikraamatust Pierre Gripari “Muinasjutte Broca tänavalt”. Tema ostis neid omal ajal küll paraja hulga, aga on kõik ära kinkinud, samuti nagu “Asterixi” sarjagi (viimane on kahjuks trükimajanduslikel põhjustel lõpetamata). Me oleme mitmel korral arutanud ka minu tõlkeprobleeme, tean, et teil on oma suhe mainitud autori, koguni Broca tänavagagi.
Olin jah Pierre Gripariga tuttav. Otsisin oma novelliajakirjale kaastööd ja tema, alati sõbralik ja rõõmsameelne, oli lahkesti nõus kirjutama, tegi seda ikka leidlikult ning suure fantaasiaga. Pariisis tegutseb tema sõprade klubi. Kui te aga mind Pariisis minu üliõpilaskorteris külastasite, olite siiralt imestunud, et Broca tänav oli sealsamas kõrval! Meie praeguse korteri juures on jällegi Folie Méricourt’i tänav, mis esineb ühes tema teises raamatus. Nii et liigume Gripari jälgedes!
“Asterixi” koomiksisari on prantsuse kultuuri üks põhjapanevamaid teoseid, mida prantslased piiritult hindavad ja alailma tsiteerivad. (Muide ka Jaques Chirac vestluses Lennart Merega Tallinna külastusel. – H. M.) Hindan teie leidlikkust keeruliste olukordade lahendamisel “Asterixis”, eriti nimede väljamõtlemisel. Mingis loos lõppesid selle rahva nimed af-iga, olite üheks vasteks leidnud Tolmuaf! “Tintin” on teiselaadne, samuti prantsuskeelne koomiksiklassika, väga mitmekihiline ning lugemiseks igale eale. Meie lapsed alles mõni päev tagasi imestasid, et seda eesti keeles ei olegi, et kuidas nad vaesekesed ilma selleta läbi saavad!
Mõne päeva pärast olete Pariisis tagasi, loodetavasti kena puhkus Eestis seljataga. Prantsusmaal algab õppetöö kõrgkoolides oktoobri keskel, teil on aega plaane seada. Millisesse järjekorda te oma tööd panete?
Tuleb anda veel viimane lihv “Paigallennule”. Üks suur töö, millega hakkan kohe pihta, on eesti-prantsuse sõnaraamat, mis oma mahult ja kvaliteedilt ületaks Kanni-Kaplinski oma. Selleks on moodustatud kümneliikmeline eesti-prantsuse meeskond ja töö toimub Interneti-põhiselt, nii et kõik valmis artiklid oleksid kohe osalejatel käes.
Ilukirjanduse suunal tahaksin tõlkida Ristikivi “Hingede ööd”, kaks peatükki on tehtud. Ka “Rehepapp” oli plaanis, aga lubatud toetus ei katnud kulusid ja kirjastus, väike ja mitte väga tõsine, ütles lepingu üles. Jääme ootama paremaid võimalusi. Üldiselt aga tahan tõlkimises väikese pausi teha, sest lõpetamisel on ka eesti keele õpik prantslastele, mida teeme koos Pariisi eesti keele lektori Malle Rüütliga.
Lõpetuseks rääkigem siis sellest nii-öelda monumendist, mis te olete endale juba püstitanud “Kalevipoja” tõlke näol, teie valudest ja vaevadest, kindlasti ka rõõmudest seesuguses töös. Oma valiku puhul pidite ju olema veendunud, et meie eepos Prantsusmaal ikkagi lugeja leiab?
“Kalevipojaga” tutvusin 1990. aastal, kui ostsin antikvariaadist Tallinnas tekstikriitilise väljaande kommentaaride ja seletustega. Esimesed lõigud tõlkest ilmusid Belgias välja antavas üldises euroopa kirjanduse antoloogias, kuhu küsiti ka eesti tekste. Julgust saanud, pakkusin seda kirjastusele Gallimard, kes andis välja eeposte sarja. Katkendite põhjal nõustuti ja nii algaski minu kooselu “Kalevipojaga”, mis kestis kolmteist aastat. Kandsin kogu aeg väikest mappi mustanditega kaasas. Muidugi olid mul kõrval ka teised tõlked, mõned täielikud, mõned mitte. Minu põhimõte oli luua võimalikult palju alliteratsioone ja assonantse. Prantsuse kirjanduses neid esineb, kuid see ei ole traditsiooniline luulevahend. Tänu sellele põhimõttele oli töö väga huvitav, ent raske. Aga tõlkimisega on kord nii, et mida raskem, seda huvitavam.
Kui võrrelda “Kalevipoega” teiste loetud eepostega, siis sisulisest küljest pean nentima, et eesti rahval ei tuleks häbi tunda oma eepose pärast, see on teistega täiesti samaväärne, kokkuvõttes üsna hästi arendatud, kuigi esineb pikemaid ja venivamaid lõike, ning “Kalevalast” hindan ma seda igatahes rohkem. Tõlge ilmus 2004. aasta mais, paar päeva pärast Eesti Euroopa Liitu astumist, oli just nii ajastatud ja kirjastus tegi ka kõik selleks. Kirjutavas pressis Prantsusmaal reageeriti vähem, raadios küllaldaselt. See teos on mõeldud aastateks, ta ei kao kuhugi, ei vao unustusehõlma. Romaan võib kaduda, kirjastus jäägid hävitada. Eeposega seda ei juhtu!
