Tommaso Campanella, Päikeselinn. Itaalia keelest tõlkinud Kristiina Rebane. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 15. 64 lk.
Kord küsinud üks prantsuse kirjandusõppejõud loengus oma üliõpilastelt, kui paljud neist on lugenud François Rabelais’ “Gargantuad ja Pantagrueli”. Enamik üliõpilasi tõstis käe. Aga Rabelais’ kolmandat, neljandat ja viiendat raamatut (mis on “Gargantua” järjed ja räägivad fantastilistest merereisidest)? Iga kord kerkis vähem käsi. Sest mis mõtet on lugeda tänapäeval kirjeldusi mingitest saartest ja nende elanikest, keda päriselt olemas pole? Campanella sündis pisut pärast Rabelais’ surma ja selleks ajaks polnud rännukirjandus veel kaugeltki oma võlu kaotanud. Endiselt leidus maailma kaugetes soppides muinasjutulisi paiku, veidraid olendeid, uskumatut rikkust või tarkust ja ehk isegi maapealne paradiis, mida keskajal nii visalt otsitud oli. Campanella suure eeskuju, Thomas More’i Utoopia on ju mingi kauge saar ja Campanella enese “Päikeselinn” küngas kusagil ekvaatori all.
Õigupoolest oli suurtest merereisidest alates maailm veelgi põnevamaks muutunud ja lugude jutustajate fantaasia uut hoogu saanud; laseb ju More oma raamatus kõnelda Amerigo Vespucci meeskonnaliikmel ning Campanella Kolumbuse enese laevamehel. Nii et klassikaline odüsseia pole XVII sajandi alguseks kuhugi kadunud, üksnes maise paradiisi mõiste on haritumatel autoritel võtnud veidi maalähedasemad jooned ja jõudnud ringiga tagasi sinna, kust üks teine kreeklane, Platon oma riigiteooriaga alustas.
On ju üldjoontes lugematagi teada, milline üks kommunistlik utoopia välja näeb: eraomandi puudumine, igaühelt tema võimete järgi, ühised naised ja lapsed ning kui tegu on XVII sajandiga, siis ilmselt ka tarkade valitsus, usk mingisse kõrgemasse mõistusesse ning siis veel kõiksugu hierarhilisi ja geomeetrilisi kirjeldusi võimalikult korrapärase maailmamudeli loomiseks. Ei midagi uut.
Kuid Loomingu Raamatukogu on lähenenud asjale süstemaatiliselt ja “Päikeselinn” on juba kolmas eestindatud utoopia viimase kolme aasta jooksul, lisaks eelnimetatud Thomas More’i teosele ja Francis Baconi “Uuele Atlantisele”. “Päikeselinna” võib nautida, kui mitte meie mõistes veidrate või kulunud ideede, siis kas või ajastu koloriidi pärast, et tabada kaja maailmast, kus oma veendumuste eest võitlesid Giordano Bruno ja Galilei, kus Koperniku avastusi alles hakati laiemalt tunnustama, kus toimusid vaidlused inimese vaba tahte üle, levisid uued pedagoogilised ideed ja inkvisitsiooni agaruse kiuste juurdus humanistlik maailmakäsitus; ühesõnaga, kohata kõiki neid kooliõpikulikke renessansi märksõnu veidi peidetud kujul, ehedas tekstis. Pealegi tekstis, mis on hästi tõlgitud (tõlkija Kristiina Rebane) ja varustatud asjalike kommentaaridega (vist küll mitte originaalkommentaaridega, vaid tõlgitutega, millele viitavad mõned apsakad à la Platoni teos “Repubblica”).
Kooliõpikute ülevaated renessansist, ammugi siis XVII sajandist, jätavad sageli mulje, nagu pöördunuks maailm äkki ära igasugusest ebausust kaine teaduslikkuse poole. Selle arusaama kummutamiseks võrreldagu taas Thomas More’i aastal 1515 alustatud “Utoopiat” Campanella 1602. aastal ilmunud “Päikeselinnaga”. Sajandi võrra varasem raamat ütleb oma utooplaste kohta: “Mis aga puutub taevakehade sõbralikkusesse ja vaenulikkusesse ja kogu sellesse võltsi ennustamisse tähtede abiga, siis pole nad sellest iial undki näinud”. Campanella seevastu usub kirglikult astroloogiasse ja pühendab sellele palju lehekülgi. Päikeselinna elanikud mõistavad hukka “Koperniku ekstsentrilisused”, sest üldjoontes progressiivne Campanella ei tunnista maailma lõpmatuse ideed, kuna lõpmatu saab olla ainult Jumal.
Mitmeski asjas on More Campanellast tunduvalt tänapäevasem: ta mõistab näiteks hukka igasugused sõjad, ajal kui Campanella ideaalses riigis on sõjad teretulnud kas või juba sellepärast, et ei lase inimestel laisaks minna. Suhteline seksuaalne vabadus, mida kuulutab “Päikeselinn”, on seevastu diametraalses vastuolus “Utoopia” värvikate ähvardustega kõlblusetute aadressil ning üldse on “Päikeselinn” oma eelkäijast vahemerelikult päikeselisem ja helgem.
Nii More’i kui Campanellaga on teadlastel üks ja seesama probleem; nimelt pole teada, kas nende teosed ka nende tegelikke tõekspidamisi väljendasid. “Utoopias” ei kõnele More omaenese nimel, pigem on ta seal vastuvaidleja rollis. Campanellal aga oli elu jooksul nii palju tegemist inkvisitsiooniga, et võimatu on öelda, millal ta ütles, mida mõtles, ja millal lihtsalt jälgi segas. Sama veenvalt kui kommunistlikku ideaali jutlustas ta ka üleilmset monarhiat paavsti juhtimisel, ning see pole tema loomingu ainus vastuolu.
Postkommunistliku aja lugejat huvitab võib-olla kõige rohkem küsimus, mis sai More’i ja Campanella riikides nendest inimestest, kellele see elukorraldus millegipärast ei istunud. Campanellal selliseid inimesi lihtsalt ei olnud, sest ütleb ju raamat vaid, et “vanglaid neil pole, välja arvatud üks torn mõne mässulise vaenlase tarvis”. More’i Utoopias kehtib see-eest range liikumispiirang. Oma territooriumilt väljumiseks on vaja eriluba ja ka siis võib minna vaid koos terve salgaga ja valitseja kirjadega “mis tunnistust annavad, et neil luba on reisile minna, ja samuti nende tagasituleku päeva ette kirjutavad”. Kes seadust rikub, langeb kõige rängemasse orjusse. Nii palju siis isikuvabadusest. Kuid ega paremini läinud ka utopistidel endil neis riikides, mida nad oma teostega varjatult kritiseerivad. Thomas More jäi teatavasti tapalaval peast ilma, Campanella oleks peaaegu surnud inkvisitsiooni käes, Bacon elas vanglast vabanedes ühiskonnast tagasitõmbunult.
Niisiis midagi eriti uut Päikese all ei ole. Idealistid ja utopistid unistavad ega jää karistamata. Mõned utoopiad tõestavad oma realiseerimatust. Aga võimaluse üle neist unistustest ka eesti keeles lugeda rõõmustavad muude gurmaanide kõrval kindlasti siiralt ka kirjandusõpetajad, sest enam pole vaja piirduda katkenditega paarikümne aasta vanusest “Renessansi antoloogiast”. Mis sest, et üliõpilased võivad endiselt küsida: “Milleks meile mingi kommunistlik utoopia, kirjeldus riigist, mida pole olemas ja millesse pole mitte kuidagi võimalik uskuda?”