Mis siis on rahvaste õiguste osas muutunud nüüd, mil me oleme pool sajandit vägivaldset võõrvõimu suutnud üle elada, oleme oma iseseisvuse taastanud ning saanud ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks? Juba see asjaolu, et rahvaste õigusi käsitletakse tihti isikuvabadustele ja inimõigustele vastanduvana, näitab, et siin on midagi korrast ära. See sarnaneb usuvabadusega N Liidus, kus uskuda nagu võis, kirikuskäimine tõi aga õnnetuse kaela. Ja tõepoolest: Venemaa president teatas hiljaaegu, et mingist varasemast Eesti-Vene rahuleppest (Tartu rahu) rääkida on täiesti kohatu, Eestit puudutavad lepped on alati sõlmitud suurriikide vahel Eesti selja taga ning mingist vabandamisest sellega seoses rääkida ei tasu. Hüva, Venemaa Venemaaks, nagunii on kõik ühiskondlikud arengud toimunud seal Lääne-Euroopaga võrreldes mitmesaja-aastase hilinemisega. Palju tähenduslikum on aga Prantsusmaa presidendi soovitus Eestile (ja teistele uutele EL liikmetele) Iraagi küsimuses suu pidada. Eks ole: mustanahaline sisenes valgetele määratud vagunisse ja visati sealt pikemata välja. On siiski ka mõningaid positiivseid märke, millest olulisim on president Bushi Riias peetud kõnes sisalduv Jalta kokkulepete taunimine, mis annab lootust, et midagi on siiski muutunud.

Kus me siis praegu paikneme? Tahaks loota, et mitte enam orjaajas, kuid võrdsuse ja võrdõiguslikkuseni on veel pikk maa. Keda toodud näited ei veennud, need mõelgu Vene vägede väljaviimise ja riigipiiriga seotud lepingutele. Vene poole positsioon ja käitumine neil läbirääkimistel on muidugi selge: tema seisukohalt on mõlemal juhul tegemist kuulmatu jultumusega, umbes sellisega, nagu oleks neegerori tulnud plantaatori tütre kätt küsima. See, et esimesel juhul väed (ehkki ilma sõjaväepensionärideta) siiski välja viidi, on Lääne, eriti USA surve tulemus ja see annabki lootust. Ent need lepingud on ikkagi lootusetult ebavõrdsed ja ebaõiglased. Võib öelda, et meie eluga küll arvestati, mitte aga meie väärikusega. Asja piltlikustamiseks tasub küsida, kas keegi “vanadest” Euroopa riikidest oleks nõus pidama läbirääkimisi, seda enam sõlmima lepingut tingimustes, kus teine pool on pool sajandit antud riiki okupeerinud, represseerides ja hävitades kuuendiku riigi rahvast, omastades selle riigi vara ning sundides sellele rahvale peale alandava ja arulageda riigikorralduse, mis on paisanud riigi tema arengus aastakümneiks tagasi, ning kui sellele lisaks see teine pool taotleb oma kodanikele selles riigis eriõigusi ning osa tema territooriumist. Või kas keegi usub, et Venemaa oleks nõus pidama Eestiga mis tahes läbirääkimisi, kui Eesti oleks Venemaa ees süüdi kõige minimaalsemaski osas sellest, mida on Eesti Venemaa käe läbi pidanud taluma, näiteks kui ta oleks Moskvast vägivaldselt ära viinud ja keelduks tagastamast sealse riigivõimu sümbolit, näiteks Monomahhi mütsi – presidendi ametiraha analoogina? On selge, et eladeski mitte.

Mis saab edasi? Eesti positsioon maailma riikide seas on praegu umbes sama neegri seisundiga USAs XX sajandi algul: ühes servas Lõuna plantaatorite võsukesed (pro Venemaa), kelle jaoks iga neeger oli eelkõige ärakaranud ori, teises Põhja abolitsionistide järeltulijad (eelkõige Põhjamaad: Island, Taani), põhimassi moodustasid aga nn neutraalsed, kelle jaoks olid neegrite probleemid kas tülikad või ei läinud korda (Prantsusmaa, Saksamaa jpt). Nagu ajaloost teada, oli neegriliikumises sel ajal kaks vastandlikku suunda. Üks ja sel ajal domineeriv, mida esindas Booker Washington, oli tüüpilises “Onu Tomi onnikese” stiilis: püüda kohaneda ja alandlik olla, kannatada ära, mitte valgeid ärritada, lootuses, et asjad hakkavad aja jooksul siis iseenesest muutma. Seda laadi seisukoht on domineeriv ka Eestis ning selle pea täiuslik näide on Holger Müller (Sirp 15. VI). Teine, mille silmapaistvaim esindaja oli DuBois, vaatles neegrite seisukorda üldise ühiskondliku arengu kontekstis, rõhutas nende seisundi ebaõiglust ja ebaloomulikkust ning sellest johtuvat kogu ühiskonna arengut pärssivat mõju. Ajapikku jäi teine seisukoht siiski peale, ehkki otsustav läbimurre tuli pool sajandit hiljem. Ning selleks läbimurdeks oli vaja tegu, oli vaja neegrinaist, kes otsustavalt keeldus bussis tõusmast valgetele määratud istekohalt. See tegu ajendas omakorda tegevusele Martin Luther Kingi ja nii see läks.

Milline oleks see “tegu” Eesti mõttes? Ilmselt seesama: mitte aktsepteerida vaikimisi oma teisejärgulisust, alavääristatust siis, kui see ilmneb rahvusvahelises praktikas, sõnades on enamasti kõik “poliitiliselt korrektsed”. Eesti peaks käituma normaalse iseseisva riigina, nii nagu iga teine, sõlmima ainult neid lepinguid, mis on temale kasulikud ning tingimustel, mis on temale vastuvõetavad. Pärast seda, kui oli osutunud, et piirilepe Venemaaga ei olnud Euroopa Liitu ja NATOsse pääsemiseks Eestile tingimata vajalik, ei oleks Eesti pidanud seda sõlmima enne, kui Venemaa tunnustab Eesti okupatsiooni ja vägivaldset anneksiooni. Enne selle tingimuse täitmist tulnuks välistada igasugu poliitiliste lepete sõlmimine Venemaaga, sest ilma selle eelduseta ei ole nende lepete reaalseks toimimiseks mingisugust kindlust. Pärast Chiraci eelmainitud sõnavõttu oleks Eesti pidanud kutsuma välja Prantsusmaa suursaadiku, et pärida aru, kas see tähendab Prantsusmaa taganemist Euroopa Liidu aluseks olevast riikide võrdõiguslikkuse põhimõttest. Mis puutub presidendi ametirahasse, siis siin on kõik selge: varastatud asja asukoht on teada, röövel on teada, viimane keeldub tagastamast – järelikult tuleb asi anda kohtusse.

Eelöeldu ei tähenda, et Eesti saaks oma eesmärke saavutada jäikuse ja konfrontatsiooniga, olgu need eesmärgid siis kui tahes õiged. Riikide ja rahvaste reaalne võrdõiguslikkus on globaliseeruvas maailmas riikidevahelise koostöö vältimatu eeldus – see on meie lähtepunkt ning seda tuleb meil tõestada oma initsiatiiviga ja reaalse, mitte rehepapiliku panusega sellesse koostöösse, nii ELis kui ka mujal. Loomulikult on ka sel juhul meile teatud vastasseis ja ebameeldivused garanteeritud: nii nagu enamikul ameeriklastest oleks olnud mugavam, kui neegrid oleksid rahuldunud oma saapapuhastaja ja mustatöölise rolliga, nii oleks harjumuspärane status quo rahulikum enamikule riikidest. Ning see, mida igal hetkel on võimalik taotleda ja teha, sõltub konkreetsest olukorrast. Vahel ei olegi muud võimalust kui kapitulatsioon, kuid see ei ole kindlasti mitte meie variant siin ja praegu. Igal juhul jääb võrdsuse taotlemine alati iga riigi ja rahva eesmärgiks ning ehkki igas konkreetses olukorras tuleb selle saavutamiseks vajalikke vahendeid vaagida, on nende a priori populismiks kuulutamine, nagu seda viimasel ajal mitme poliitiku suust kuulda on võinud, arusaamatu.

Ja viimane asi: kas meil on mõtet taotleda seda riikide ja rahvaste võrdväärsust? Võib-olla elame edasi samamoodi nagu seni, lootes, et selliseid olukordi ja selliseid valikuid nagu enne Teist maailmasõda enam ei tule? Peale selle, kui oma rahvusel, oma rahval, seega ka oma riigil puudub mõte – nagu seda arvab Holger Müller –, kui see on kõik ajutine ja anakronistlik, miks siis mitte lahustuda teistes rahvastes või miks mitte muutuda rahvusetuks maailmakodanikuks? See diskrimineerimine, millest eespool on olnud jutt, toimib ju riikide ja rahvaste tasemel, üksikisikuid – kui neil õnnestub oma rahvas maha salata – see ei puuduta.

See, mida teha, on poliitiline valik ja iga inimese vaba valik; kes otsustab mängust välja astuda, seda ei saa keegi keelata. Kuid alla jõuab alati anda. Kuni on lootust, et kultuuril, seega kõigil erinevatel kultuuridel, on globaalses ühiskonnas ka tulevikus oma osa täita, tuleb igal rahval täita oma kultuuri eest hoolitsemise kohust. Inimene võib alaväärsuskompleksist hoolimata kuidagi oma päevad vanaduseni veeretada, rahvad seda ei saa, kellel pole võimalik endast lugu pidada, need haihtuvad peagi olematusse.