Male metafooripotentsiaali on tihti elu seletamiseks ja kirjeldamiseks appi võetud. Ühel septembriõhtul džässiklubi Philly Joe’s hämaras nurgas istudes, vasakul malelaual toimuvasse süvenenud mängijad ja paremal laval ennastunustavalt improviseerivad muusikud, tabasin end mõttelt, et malemängu kujund haakub muusikaeluga üllatavalt hästi.
Septembrist on meie kultuuriruumis kujunenud kuu, kus astuvad mängutulle kooliõpilased ja -õpetajad, aga ka paljud muusikud, kollektiivid ning kontserdisarjad. Avang tuleb teha nii uutel tulijatel kui ka vanadel olijatel. On aeg end näidata, esitleda ja pildile jääda. Milline on uue hooaja visioon, kuidas meeldejääv elamus pakkuda ning publiku tähelepanu köita? Need küsimused kerkivad usutavasti nii muusikamaastiku värskete kui ka kauaste tegijate ette. End juba tõestanud ning publikuga kindlustatud organisatsioonidel ja kollektiividel tundub olevat kergem. Saavutatud positsioon lubab valida meelepärase kava ning olla auditooriumist sõltumatum.
ERSO ei toonud Neeme Järvi juhatusel hooaja avakontserdil Estonia kontserdisaali lavale kaugeltki mitte kõige juubeldavamat või helgelt säravamat kava, mis võiks seostuda traditsioonilise avakontserdi meeleoluga. Uhked kleidid, kihisevad tervitusjoogid ja seltskonnamelu ei käi justkui kokku ERSO esituses sügavalt ja läbitunnetatult kõlanud Sibeliuse teosega „Stseen kurgedega“ ega ammugi neljanda sümfoonia tõsiduse ja traagikaga looritatud elu kaemusega. Järvi vaoshoitud, ühegi liigse liigutuseta juhatamine, millele orkester tundlikult reageeris, oli mõjus ja kõnekas. Külmavärinaid tekitav piano, kandvad pausid, kaalukad detailid, mõtestatud fraasid – kõik rääkis sellest, et on jõutud tuumani. Ka Sibeliuse dramaatilise muusikaga raamistatud Haydni rõõmsameelsem tantsuline tšellokontsert polnud andeka noore tšellisti Theodor Singi esituses liialt muretu, vaid jättis küpse ja sisuka mulje. Avakontserdist kujunes ühest lihtsalt hästi veedetud kultuursest õhtust sügavam elamus, mis settib veel päevi, vormib taju ning maailmatunnetust.
Eesti Kontsert alustas suurejoonelisemalt ja võimsamalt ning käis trumbina välja maailmakuulsa Berliini Kontserdimaja orkestri. Uuenduslikkuse ja köitvate projektide poolest tuntud kollektiiv rõõmustas ka Tallinna publikut tõeliselt nauditava etteastega. Otto Nicolai avamäng ooperile „Windsori lõbusad naised“ viimistletud ja rafineeritud nüansirikkas esituses, kus viimanegi dirigent Juraj Valčuha näidatud strihh kõlaliselt realiseerus, hoidis lõputaktini aktiivses kuulamises. Beethoveni kolmanda sümfoonia puhul jäi mulje, et õiget energianivood ei suudetud kohe saavutada, kuid tormiliseks ja heroiliseks finaaliks oli orkester taas kõige paremas vormis ning pani pidulikule sündmusele ereda punkti. Kontserdil sai kuulda ka üsna harva solisti rollis esinevat orelit. Läti organisti Iveta Apkalna interpretatsioonis kõlas Joseph Jongeni sinfonia concertante orelile ja orkestrile sädelevalt ning erksalt. Vahel võib mõni käik males olla ootamatu. Mõnevõrra ootamatuks osutus ka orel Estonia laval, vähemalt mõnele kuulajale. Kõrvalistuja poetas rahulolematu repliigi, et oreli koht on ikka kirikus, mitte kontserdisaalis, ja kui juba mängida, siis Bachi, mitte mõnda tundmatut Jongenit. Seda arvamusavaldust kuuldes mõtlesin endamisi, et just tulebki üllatada, mõelda välja uusi kombinatsioone ja uudseid lahendusi, et püsiks pinge ning oleks, mille üle diskussiooni pidada.
Paratamatult tuleb tunnistada, et malendite võimalused ja positsioon pole samaväärsed ja nii on see ka interpreetide ja heliloojate puhul. On neid, kellel on luksus esineda või olla mängitud välja müüdud saalile ja kuulda ovatsioone juba puhtalt sellepärast, et tegu on Pärdi, Järvi dünastia või Berliini külalisorkestriga. Kahtlemata ongi nende tuntud nimede taga tõelised tipptegijad. Ometi on ka teisi väga häid muusikuid, kelle võimalused on paraku piiratumad ning kes peavad seetõttu leppima pooltühjade ridade ja üsna harimatu publikuga. Eesti muusika- ja teatriakadeemia 99. hooaja särtsaka ja temperamentse kavaga avanud noored talendid ning kontserdisarjas „Kammermuusikud linnas“ Tallinna keskraamatukogus üles astunud interpreedid tõestasid, et nauditava kontserdielamuse saab ka tasuta kontserdilt. Rõõmustav oleks näha, et Eesti rikkalik ja kättesaadav kontserdielu kui väärtus leiaks laiema kandepinna ja et kammersaalid täituksid peale pensionäride ka laste ja noortega.
Eriti huvitav on aga jälgida, millist strateegiat kasutavad uute kontserdisarjade ja ettevõtmiste korraldajad, et jääda mängulauale kauemaks. Seekord jäi mulle silma lõimumine teiste kunstivaldkondade või isegi kaugemate aladega. Uued seosed äratavad tähelepanu ja teevad uudishimulikuks. Kas pole see tänapäeva konkurentsitihedas kontserdielus peaaegu hädavajalik? Head näited on Linnateatri värske kontserdisari ning Eesti Kontserdi ja ajaloomuuseumi koostöös sündinud kontserdisari „Eesti ajastud“.
Linnateatri uus ettevõtmine toob Hobuveskis igal aastaajal publiku ette ühe teatri- ja filmimaailmale muusikat loova helilooja. Sügiskontserdil esitleti Ardo Ran Varrese loomingut. Kuna muusikat mängis bändiga helilooja ise, siis tekkis harukordne võimalus kuulda vahetult helilooja mõtteid, saada osa tema loomeimpulssidest ja töö telgitagustest. Ardo Ran Varrese siiras, lihtne ja ehe olek võitis kergesti poolehoiu. Mitmekülgne ja vaheldusrikas kava ei lasknud igavust ligi. Oli lüürilisi klaveriballaade, 1990ndate möllu ja pätipoiste vilet, rodeo kirglikkust ja mõtlikku kaduva hetke teadvustamist. Liisi Koiksoni etteastega päädinud kontsert tõi esile elu eri tahud – ülespuhutuse ja plakatlikkuseta. Koiksoni varjundirikas hääl soojast jõulisest sametisusest võbeleva jäisuseni sümbioosis Barkalaja keeleliselt mänguliste ja seejuures uskumatult elutruude luuleridadega läks erakordselt hinge ning jättis äärmiselt tugeva mulje.
„Eesti ajastute“ sarja sissejuhatav kontsert „Rootsi aeg“ oli pühendatud eestirootsi ja saarte rahvakoraalidele. Ansambel Triskele sütitavat mängu ja laulu toetas ajaloomuuseumi väärikas minevikku peegeldav õhustik ning Jaak Juske ajalooline sissevaade kaugesse Rootsi aega. Rahvakoraalide lihtsad ja lapsemeelsed tekstid olid veenvas esituses mõjuvam jutlus kui tihtipeale kantslist kostvad sõnavõtud. Esiletoomist väärib ansambli ühtne tunnetus, puhas kooskõlamine ja oskuslik pillimäng. Oli tunda ühel lainel olemist ning usku oma tegemisse ja olemisse. Ansambli terviklikkus kandus tajutavalt üle publikusse ning nõnda loodi eriline atmosfäär, mida oli kahju lõpuaplausiga lõhkuda.
Lähemat tutvustust väärib ka juba alguses mainitud innustav džässikontsert „Chess ‘n Jazz“, mille eel ja järel peeti huviliste vahel maleturniir. William Suvanne’i isikusse koondunud kirglik malefänn ja sama kirglik saksofonist andsid tõuke ebatavalise kontserdituuri sünnile. Viieliikmeline Soomest pärit ansambel toob kokku maletajad ja muusikud ning loob ülimalt viljaka pinnase millegi uue ja märkimisväärse tekkeks. Jõulise ja mehise kollektiivi heas mõttes äärmuslik mäng haaras kaasa. Virtuooslikud soolod ja malest inspireeritud muusikalised kujundid, alates väikesest etturi esitlemisest flöödil lõpetades ratsu matkimisest trummidel, andsid võimaluse sukelduda maagilisse mängu- ja helimaailma.
Need muu valdkonnaga lõimitud omanäolised kontserdid andsidki kõige suurema elamuse ja jätsid selja taha isegi Berliini tipporkestrandid. Peale puhta esteetilise naudingu oli seal ka intellektuaalset väljakutset, võimaldati õppida ja paremini konteksti mõista. Rahvakoraalid asetusid Rootsi aega, filmimuusika tuli tiitrite tagant lavale ja malendid moodustasid nootide ja helidega loogilise ja harmoonilise mustri. Jääb vaid üle loota, et ilusatele avangutele järgnevad nii muusikute kui ka publiku vaatepunktist põnevad rõõmurohked muusikalised teekonnad.