Film “9 laulu” kujutab üht armastuslugu üsna uues laadis, mida varem pole kunstilise mängufilmi pähe suurt tehtud. Avanevad intiimsuse uut moodi dimensioonid. Igasugune illustratiivne külg ehk ülepingutatud romantilisus või sellele vastupidine porno on filmist välja jäänud. Teemal, kas tegemist on kunsti või pornoga, ei tihka eriti peatuda. Esiteks ketrab selle küsimuse kallal pea iga “9 laulu” arvustaja, teiseks ei puutu see üleüldse asjasse.
Keha kui kunstiteos
Kui väljend “ei liha, ega kala” pole üldjuhul eriti hea alatooniga, igal juhul mitte just meeldiva järelmekiga, siis sedapuhku andis “9 laulu” suulakke vastupidise kõdina. See on filmilugu ühest suhtest, mida meenutab Maakera pooluse uurija Matt. Frgamendid rokk-kontsertidest, söögitegemistest, väikestest-suurtest naaklemistest jne on need, mis loovad tingimusi selle filmi meelde tungimiseks. Kõik on asetatud valgele linale. Isegi vahekorda näidati detailselt ja piire rikkuvalt kuni seemnepurskeni välja. Sellele vaatamata pole see porno. Ja kui kahe inimese kooselu nõnda avalikult esilepanduna võiks tähendada kunsti, siis nii ongi. Inimese keha on ju niikuinii kunstiteos.
Midagi räiget ei esitatud (oli mehe seemnepurse ja kui mõni ei söanda sellist asja näha, siis ärgu mingu seda filmi vaatama), kaks inimest olid koos ja neil oli ilmselgelt kahekesi hea olla. Kui mõni ei söanda sellist kahe noore inimese nooruslikku ükskõikset kooselu, koostegemisi näha, siis ärgu vaadaku.
Lisaks neile kahele tegelasele on seal ka muud, näiteks bändid (Franz Fderninad, Dandy Warhols, The Super Furry Animals jt), tühjad valged jääväljad, mis võiksid esindada kahe inimese voodielu, seda ühtaegu nii kaugel, ent samas ka nii lähedal üksteisele. Küllap sellepärast Antarktika meenutabki Mattile Lisat – egoistlikku, hoolimatut ja ometi nii armastusväärset.
Tee nii: lase korraks silmad kinni ja mõtle enda noorte hullude koosolemistele; mõtle nende kordade peale, mis sind näiteks bussis sõites kogemata punastama panevad! Kas sulle meenus miskit säärast? Seda kõike ette kujutades ei taha sa ju, et teised sellest teaksid, sest see on sinu dimensioon, privaatsfäär, ent ometigi vaatab see kõik sulle pimedas saalis vastu. Naudi!
Kärbsele palukesi
Ent see 69 minutit seksi jättis ka kinoelamusest ilma, süžee ei pidanud lõpuni vastu ja läks lodevaks. Väga hea oli näha vahepeal bändide live’sid, sest muidu oleks vist tüdimus kiiremini saabunud. Õigupoolest on tüdimuses pisut süüdi ka ühiskondlik üleseksualiseerimine ja selle esitamine. Ei jaksa lihtsalt: postmodernism või mitte, kunst või mitte, tahaks siiski mingeid saladusi, mida võiks aimata, ja tahaks võimalust neid avastada.
Mingil hetkel oleks olnud väga meeldiv näha ka mõnda n-ö õrnusemomenti, kas või väikest kirjakest, mida on hommikul köögilaua pealt meeldiv leida. Romantika, väikeste asjade kaudu hoolimise näitamine oleks täitsa armas olnud ning oleks filmile väga palju juurde andnud. Ei, see poleks linateost tasakaalust välja viinud ega kuidagi pateetiliseks muutnud, vaid oleks loonud väikese kontrasti.
Omamoodi lendkaadrid Antarktikas ongi väike kiri, ent pigem iseendale; igatsus tüdruku järele, kes lahkus, ent lubas igatsema jääda.
Ehk jõuab järgmine kord novellini.
“9 laulu” võlu seisneb spontaansuses. Lähed kinno, istud ning muutud kärbseks kellegi peas, kellegi mälestuste seinal, ning naudid neid pisukesi palu, mida sul on luba ja õigus kuulata ehk näha. Mulle kui vaatajale oli see kinematograafiline üheöösuhe, mis oli hea, aga rohkem ei taha, sest vaevalt, et üllatus ja närvikõdi saaksid algsest tugevamad või erilisemad olla.
Meenutuste saladus jääb Lisale ja Mattile, viimasele rohkemgi. Kogu elamuse võiks taandada muinasjutulikule ülesehitusele ning rohkem tüüpilisele lõpule mõeldes – kui nad surnud pole, siis elavad nad veel praegugi. Kas siis koos või mitte.