Birgitta festival: Poulenci ooper “KARMELIITIDE DIALOOGID” Moskva ooperiteatrilt HELIKON, lavastaja DMITRI BERTMAN, Pirita kloostris 19. VIII.

Helilooja Francis Poulenci ja kirjanik Georges Bernanos’ väga isiklikest siseheitlustest sündinud ooper “Karmeliitide dialoogid” jääb kindlasti veel aastaiks lavastajate ja lauljate huviorbiiti. Esiteks süvenemine teemade ringi: inimene oma heitluses surmahirmu ja ahastusega, suhtestumine jumalaarmu ja lunastusega ning õigusega olla vaba oma valikutes. Teiseks nii dramaturgilises kui muusikalises mõttes erakordselt huvitavad rollid neljale naislauljale. Ja kolmandaks väga mitmeplaaniliste lahendite võimalus lavastajale.

Pirita kloostri müüride vahel esitasid selle Moskva avangard-ooperiteatri Helikon solistid, koor ja orkester.

1794. aastal giljotineeriti 16 karmeliitide nunna kümme päeva enne Robespierre’i terrori lõppu, sest nad olid andnud märtritõotuse. Ema Mariel, ühel õdedest, õnnestus põgeneda ning tänu tema üleskirjutusele on see lugu järeltulevatele põlvedele lugeda.

Prantsuse kirjanikult Bernanos’lt telliti dialoogid filmile, mille aluseks oli Gertrude von le Fort’i novell “Viimane tapalaval”, mis põhines sellel lool. Esialgu tunnistati Bernanos’ dialoogid kõlbmatuks, kuid mõned kuud pärast vähki põdenud autori surma (1949) käsikiri avastati, avaldati raamatuna ja saanud kriitikute kõrge hinnangu, mängiti laval edukaks tänase päevani.

Poulenc alustas selle ooperi kirjutamist ajal, mil tema lähim sõber pidas tiisikushaigena oma viimset heitlust ning olevatki lahkunud siitilmast päeval, mil Poulenc oma teosele punkti pani (1955). Seega on kõnealuse teose kohal pidevalt hõljunud Surmaingel, ent kummalisel kombel on Poulenci muusika niivõrd lummav, et mällu on sööbinud vaid lunastuse ülevus ja üks väga määrav ja oluline situatsioon, millesse meie kui kuulajad-vaatajad olime sattunud. Olime 700aastase suure kloostri müüride vahel ja meie ette oli paigutatud mänguklooster – ruum ruumis oma analoogide ja dialoogidega. Müstikat lisas suure kloostri aknast sisse vaatav kuu, mis tekitas kloostri vastasseinale huvitavaid valgusmänge.

Nüüd tegijatest. Järjekordselt sai kogeda vene häälte erakordsust nende suuruse ja värvigamma rikkalikkuses. Stiililiselt ja prantsuse keele finesse tundvalt mõjusid eriti hästi abtissi osatäitja Larissa Kostjuk ja Anna Gretšiškina (õde Constance). Väga rikkad oma häälevõimalustelt ja emotsionaalse skaala diapasoonilt olid Blanche’ina Natalia Zagorinskaja, uue abtissina Svetlana Sozdateleva ja Ema Mariena Maria Maskhulia. Meeshäältest jäi kõrvu kloostri preestrina Sergei Kostjuk.

Kindlasti kujunes tegijatele probleemiks koht kui selline. Emotsionaalselt oli see loodetavasti inspireeriv oma autentsusega, ent tehniliselt tekitas probleeme orkestri ja lauljate kõlatasakaal. Kuna kuuldavasti on nende koduteater intiimselt 250-kohaline, kus võimalikud pianissimo’s finessid, siis siin tekkis võimenduse ja orkestri hajutatud asendi tõttu sageli kõlaline diskomfort. Oli liialdatud fortissimo’t emotsionaalsetes stseenides ja väga harva võis kuulda Poulencile nii omast piano’t ning kõlalist varjundirohkust.

Mis puutub eelreklaamis kuulutatud lausesse “valgusrežii on Eestis nähtava teatri kohta enneolematu”, siis sellega ei saa küll kuidagi nõustuda. Soovitan vaid meelde tuletada Kuusalus etendatud “Eesti ballaade” ja Vanemuises lavastatud balletti “Suveöö unenägu”. Ei taha mingilgi määral halvustada selle etenduse visuaalset muljet, kuid valgustuse seisukohast polnud siin midagi uudset.

Huvitav oli kunstniku leid lahendada kõik viltuvajunud risti kujutise kaudu. Vastavalt kujutlusvõimele saab iga vaataja ise sümboleid luua. Kas on see rist, mida meist igaühel tuleb siin elus kanda, kas on see valgusekiir kuskile paremasse, valude ja piinadeta maailma või on see järjest aheneva vaateväljaga allakäigurada piinarikkasse põrgusse…

Lavastaja Bertmani tugevaks küljeks paistab olevat inimkarakterite salasoppide võimendamise oskus. Estonia laval nähtud Dargomõžski “Näkineiu” Vürstinna ahastus oli arendatud hulluseks, Riia Ooperis Puccini “Toscas” oli Scarpia inimlikult kannatav, peaaegu et ohver ja Cavaradossist oli välja otsitud lausa blaseerunud naistekütt. Nii on ka antud lavastuses ainsana pääsenud Ema Marie puhul rõhutatud millegipärast kalke intonatsioone abtissi surmastseenis, lausa jõhkraid värve lisatud stseenis Blanche’iga, kus too heitleb meeletult oma hirmudega, ja mitu lausa otsevihjet suhtele kloostri preestriga. Kõiki neid finesse ei loe kuidagi välja Bernanos’ näidendist, kuid ilmselt on muusika andnud lavastajale võimaluse avada inimloomuse käitumismalle just selles suunas.

Kui Poulenc on ilmselt toetanud Bernanos’ soovi väga jõuliselt esile tuua kohe ooperi alguses abtissi piinarikast elust lahkumist, et seda helgemana mõjuks Blanche’i viimasena kõlav “Salve Regina” enne giljotiinitera langemist, siis veidi liiga otseütlevalt mõjub lavastaja lõpulahendus – Robespierre’i sõdurite keeglimäng tapalavalt veerevate kolpadega. Veidi maitselage lõivumaksmine praegu valitsevale “avangardismile”.

Aga see oli vaid pisidetail, õhtu kogumuljele pani punkti minek läbi elusa tulega valgustatud kloostri sooja augustiöösse, kõrvus kumisemas “Salve Regina” malbed helid.