Seminar „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi“ 13. – 14. IX Narvas.
Ülemöödunud nädalal peeti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse, Tallinna ülikooli keskkonnaajaloo keskuse (KAJAK), Tallinna ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse ning Soome kirjandusliku linna uurimise organisatsiooni Association for Literary Urban Studies ühisel korraldusel kahepäevane seminar „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi“.
Räägiti nii kirjanduslikust Narvast kui ka sellesarnastest linnadest ja nende ilukirjanduslikust kajastusest mujal maailmas, sekka vahepaladeks Narvale ja Ida-Virumaale pühendatud ettekanded n-ö pärismaailmast. Algusest peale kerkis ettekannete kohale teatav kohavaimu aura: tugeva kohaliku sidemega ettekandjaid oli mitu ning nende ja turistina kõnelejate vahel tekkis toekas sügavast huvist lähtuv dialoog.
Seminari kutsungis oli tsiteeritud Friedebert Tuglase hiljuti esmaavaldatud kõnes „Põhja-Eesti tööstusaladel“ 1938. aasta kirjanike ringreisil tehtud järeldust: ehkki „meist kaugeltki kõik ei hakka kohe kirjutama kaevanduseeposeid à la Zola „Söekaevurid“ või vabrikuromaane à la Gladkovi „Tsement““, on nähtud Virumaa moodsaid tehaseühiskondi ja hoomatud tehnika jõudu ja ilu.1 Tuglase kogus on õieti tõendeid mitme Narva-reisi kohta. Ehkki puudub materiaalne suveniir kõige esimesest, näib olemas olevat kirjanduslik. Nimelt uudistas 19aastane Tuglas 1905. aastal teel Peterburi ka Narvat. Tol käärival aastal ei lastud teda vaatama ei kindlust ega Kreenholmi koskesid, küll aga nägi ta Toila pankrannikult esimest korda merd. 1906. aasta alguses, revolutsiooniõhutajana arreteeritult Toompea vanglas kirjutas Tuglas proosapoeemi „Meri“. Ses luuletuses fikseeritud merekogemus on väga sarnane sellega, kuidas Tuglas kirjutab oma noorusmälestustes Toila rannikumerest.2
Hästi on see-eest dokumenteeritud Tuglase puhkusereis 1937. aasta juulis. Rannapildid ja turistivõtted salvestavad vaikelu kaks aastat enne maailmasõja algust. Seitse aastat hiljem pole enam Narva linna ega börsihoonet, mille ees platsil seisab fotol Tukla naiseõe kümneaastane tütar Malla.
80 aastat tagasi, 1938. aasta septembris korraldati peaminister Kaarel Eenpalu eestvedamisel kirjanikele ekskursioon Eesti tööstusaladele. Käidi Kreenholmis, Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Aseris, Kundas, Kehras, Tallinnas Krulli masinatehases ja O. Kilgase vabrikus (sukad, pits ja trikoo). Selle ringsõidu lõpetamise puhul Tuglas oma kõne pidaski. Ta leidis, et kui keegi mõnepäevase reisi järel kirjutaks tööstusromaani, oleks see enam kui kunstlik. Kirjanik peab aga elu ja maailma tundma ning ehk võrsub sellest visiidist huvi minna pikemale uurimisretkele.
Siinkirjutaja tutvustas seminaril Tuglase fotokogu. Tuglase osutus, et stseeni peab tundma, hakkas kaasa kõnelema järgmises ettekandes, kus Anu Printsmann (TLÜ) võrdles geograafi ja Kohtla-Järvel kasvanu vaatepunktist Émile Zola „Söekaevureid“ (1885) ja Raimond Kaugveri romaani „Seitsmendas läänes“ (1965). Printsmann tõstis esile kaevandusmaastiku kirjeldusi, 1860. aastate Kirde-Prantsusmaa ja isikukultusest vabaneva 1950. aastate Kirde-Eesti põlevkivibasseini kutsuvaid tulukesi.
Omavahel kõlasid kokku ka Kri Marie Vaigu (UTKK) ettekanne Eduard Vilde naturalismi võtmes kujutatud Kreenholmist romaanis „Raudsed käed“ (1898) ja Andrei Vinogradovi (Kaasani riiklik ülikool) käsitlus Łódźist poola nobelisti Władysław Reymonti romaanis „Tõotatud maa” (1897, ee 1936). Sarnaselt Vildega kujutab Reymont vabrikuid ohtliku kiskjana ning osutab kontrastile maalt tulnud tööliste unistuste ja uue elukeskkonna vahel. XIX sajandi teisel poolel tuli Łódźist Narva umbes tuhat kangrut, kellele ehitati Peetri eeslinna isegi katoliku püha Antoniuse kirik.3
Mindi ilukirjanduslikku ajalukku – Ene-Reet Soovik (Tartu ülikool) kirjeldas piirijõgesid, täpsemalt Narva ja Koiva jõge kui tapatalgute toimumispaiku ja sümboleid. Eesti Narva ja vene Narva kõrval on aga olemas baltisaksa autobiograafiates peegelduv Narva, millest kõneles Marika Peekmanni ja Reet Benderi (TÜ) ettekanne. Marianne Lind (UTKK) võrdles linna kui piiri kogemust Knut Hamsuni ja Jaan Oksa loomingus. Jason Finch (Åbo Akademi) tõi Narvale huvitava paralleeli Mississippi äärest, kus Saint Louis, T. S. Elioti ja Henry Armstrongi kodulinn, on soovinud olla „värav läände“.
Mait Sepa (TÜ) ettekanne Põhjasõja mälestusmärkide saatusest ja Tarmo Pikneri (TLÜ) ettekanne maastike muutumisest ühiskondlike formatsioonide käigus rääkisid ajutisemate ehitiste unustusest või püsivusest. Reedel pärast Kreenholmi ekskursiooni sõitsime uudistama Pikneri ettekande näitematerjali ehk Narva Veneetsiat, veehoidla ääres asuvaid Eestis ainulaadseid paadikuure-suvilaid.
Tööseminari osa lõpetas veehoidlaplokk. Viktor Pál (Helsingi ülikool / Peterburi kõrgem majanduskool) kõneles tammitamise ajaloost Doonaul. Kadri Tüür (TÜ/KAJAK) osutas mitme ilukirjandusliku allika põhjal, kuidas muutub koha kogemine sellise vägivaldse sekkumise kaudu looduslike veekogude toimimisse. Tüür võttis kokku ka Julia Tofantšuki (TLÜ) ülevaate Elem Klimovi filmist „Lahkumine“ (1983) ja selle aluseks olnud Valentin Rasputini jutustusest „Lahkumine Matjorast“ (1976, ee 1980). Matjora küla samanimelisel saarel jäi Angara jõe veehoidla rajamisel vee alla, osa külaelanikke keeldus sealt lahkumast.
Ehkki täiesti või osaliselt Narva hüdroelektrijaama veehoidla alla jäänud külad olid juba sõjas enamasti hävinud, on siingi tajutav kaotuse kogemus. Vaatasime tööseminaripäeva lõpetuseks Jaan Unduski (UTKK) kommentaaride saatel katkendeid 1960. aastal valminud filmist „Vihmas ja päikeses“ (stsenarist Egon Rannet, režissöör Herbert Rappaport).
Filmis ehitab komsomol „gresi“ (государственная районная электростанция), ent võteteks kasutatud kohad tõmbavad kokku suure osa Narva piirkonna sõjajärgsest ehitusajaloost ja maamärkidest. Põhivõttekoht on olnud Balti elektrijaam, mida ehitati 1956–1966. Osa sellest oli 1959. aastaks juba ka käivitatud. Näha on kaadrid Narva Sõpruse silla ehitamisest (valmis 1960) ja kaldatöödest veehoidla juures. Filmi lõpus on tööle voorivaid inimesi filmitud kaevanduses, näidatakse hruštšovkasid, mis rajati hävinud vanalinna kokku lükatud varemetele. Veehoidlavõtteil küündivad veest välja puude ladvad – sügavust oli võttepaigas seitse meetrit,4 veehoidlat rajades uputati 7500 ha metsa.5
Teise ettekandepäeva avas Heili Sepp (Viru maakohus), kes tutvustas põhjalikult Narva Joaoru linnaosa, sh eeslinna ilukirjanduses kajastatud paiku. Aare Pilv (UTKK) jätkas kirjeldusega sellest, kuidas Kreenholmi manufaktuur elustub peagi ruumipoeetiliselt lavastuses „Oomen“, mis põhineb avangardluuletaja Aleksei Gastevi teosel „Töölislöögi poeesia“. Kaie Metsaots (maaülikool), kes peagi kaitseb doktorikraadi põlevkiviregiooni arendamisest tööstuspärandina, kõneles oma küsitluste tulemustest – sellest, kuidas maastikke tajutakse, mismoodi neid nähakse ja tahetakse näha.
Kohaliku ja kõrvaltpilgu erinevuse võttis lõpuks kokku Narva juurtega ning sellest linnast kirjutanud kirjanik Tiit Aleksejev. Ta arutles oma ettekandes ja hiljem ajalehele Põhjarannik antud intervjuus selle üle, et Narva vajab, et keegi temast kirjutaks just sellisena, nagu ta on praegu.6
Tartu ülikooli Narva kolledži hoone ja väga sõbralik vastuvõtt andsid seminarile erilise mündi. Kui nüüd Tuglast sõnast võtta – tuleks pikemaks tagasi minna, et kõigisse neisse kahe päeva jooksul kergitatud mõtteisse paremini süveneda.
1 Friedebert Tuglas, Kogutud teosed. XI. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2014, lk 202–205.
2 Vt Friedebert Tuglas, Mälestused. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 158–159.
4 Vt ka Kommentaare Eesti filmile: „Vihmas ja päikeses“. – https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-vihmas-ja-paikeses
5 Hoiualadega jõed Virumaal. II. Narva jõgi. Koost Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi. Tartu-Kuru, 2010, lk 28. Uputatud külade kohta vt lk 112–126. https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/files/keskkonnaharidus/narva_jogi_est_varv.pdf
6 Teet Korsten, Tiit Aleksejev: „Narva on … teistsugune linn“. – Põhjarannik 18. IX 2018.