Kas teie teate, kuidas moos kommi sisse saab? Või kuidas linn või tsivilisatsioon püsti püsib?

Kujutage ette pimedat sügist ja inimtühje linnatänavaid, kus valgustid põlevad, aga ükski hoone, kõnni- või sõidutee ega ähmane maastik näita elumärki. Te istute isesõitvas taksos, isegi taksojuht ei paku teile seltsi. Düstoopiline linnaruum tekitab õõva ja lootusetust, kuni pilt lööb värelema ja satute hoopis Boliivia liitiumikaevandusse, alguste algusesse, kust on pärit kuni 70% tehnoloogias nii vajalikust, maailmaturul aina väärtuslikumast leelismetallist. Teekond jätkub: digikaevandused, Madagaskari safiirikaevanduse eelajaloolisena mõjuv, aga äärmuseni efektiivseks sätitud inimestest koosnev konveier, tehnikajäätmetest elatuv küla, Hiina mõttetute vidinate (nt jõuluehted) hiidtehased, India odavrõivaste vabrikutes töötavad moeohvrid, mehitamata konteinerlaevad, Amazoni automatiseeritud kaubakeskuse töötajad Swanseas, renderdamisfarmid, mis toodavad suure osa maailma virtuaalreaalsusest, filmistuudiod, mis loovad erkrohelise tausta abil digitaalmaailma, Hatsune Miku, esimese animeeritud popstaari kontsert.

Tehnoloogiavaimustusest ja tehno­optimismist tingituna kipume unustama maastikud ja reaalsed inimesed, kes on nende tsivilisatsiooni võrdkujuliste süsteemide taga – neid ehitavad, töös hoiavad, tükkideks lammutavad. Tehnika ei toimi (veel) ilma inimesteta ja ränga tööta, virtuaalmaailm ilma füüsiliseta. Eeltoodus olen kirjeldanud arhitekt Liam Youngi filmilugu, ühtlasi loengut ja video-performance’it „Linn kõikjal“ („City eveywhere“), kus näidatakse antropotseenijärgse aja väljamõeldud ehk spekulatiivset maailma. Tehnolinna operatsioonisüsteemi telgitagused, meid kõikjal ümbritseva tehnika alguspaigad, kuhu sisse põigatakse, on aga tegelikkus juba täna. Youngi sõnul ei tohi unustada, et iga liigutus, mille teeme, jätab jälje. Ka disainerid peaksid rohkem arvestama taustsüsteemiga, võtma vastutuse ja kaitsma oma veendumusi paremast ilmast. Mõjub kainestavalt, sest filmis on näidatud teemasid, mida enamik inimesi eelistab mitte näha ega kuulda.

Vastutus ja aktiivsus

Düstoopiline reis, kus juhiti tähelepanu süsteemidele, mis loovad linna, toimus eelmisel nädalal XIII „Disainiöö“ konverentsil „Inimlikud linnad“. Keskmes oli samanimelise Euroopa projekti (Human Cities) tutvustamine selles osalenud 11 linna kogemuse kaudu. Visionääride ja praktikute kokkutulekuna reklaamitud üritusel kuulis lugusid inimestest ja ruumist, filosoofiast ja eksperimentidest. Projektipartneritest linnade esindajaid oli Tallinnast, Londonist, Brüsselist, Belgradist, Cieszynist, Saint-Etienne’ist, Grazist, Helsingist, Bil­baost, Ljubljanast ja Milanost ning enamik ettekandeid märksa rõõmsamates toonides, optimistlikumalt tulevikku vaatav kui Youngi oma.

On äärmiselt positiivne, et ruumiteemad on end välja murdnud sisseharjunud hierarhilisest ja spetsialiseerunud eksperdimaailmast ning enam ei piira erialanimetus või ametipost linnaruumi kujundamises kaasalöömist. Mõneti võib siin tuua paralleeli mitmevõistlusega: traditsiooniliselt vaid konkreetse toote või teenuse mõõtkavas töötanud disainerid või rangelt siseruumiga tegelenud sisearhitektid mõtlevad ka linnaruumi või -keskkonna parandamisele. Eestis on seda näha nii EKA sisearhitektide viimaste aastate projektides kui ka „Disainiöö“ põhjal, kus samuti julgelt linnaruumi astuti. Disainerite liidu aasta tähtsündmusel linnaruumi kujundamisega tegelemine ei ole arhitektide-planeerijate laualt leiva näppamine ega enda võõraste sulgedega ehtimine, vaid pigem disaineri tegevusala laienemise ilming. Eelkõige on see aus kriitika senise linnaplaneerimise pihta. Lipukirjaks saanud „inimmõõde“ ei küsi tiitleid, vaid eeldab koostööd, aktiivsust ja vastutustunnet.

Arhitekti, filmitegija ja linna tuleviku mõttekoja „Tomorrows Thoughts Today“ ning uurimisstuudio Unknown Fields kaasasutaja Youngi kõrval olid peaesinejad Brüsseli linnaplaneerija ja kodanikufestivali „Linnaelanike valgus“ korraldaja Chantal Vanoeteren ning Melbourne’i disainikeskuse RMIT Design Hub kuraator, Artichoke’i õhtukooli asutaja, feministlikke ja vähemusi jõustavaid aktsioone korraldavate disaininaiste rühmituse esindaja (Women Design Action) Kate Rhodes. Toronto ülikooli filosoofiaprofessor ja NY Harper’s Magazine’i vastutav väljaandja Mark Kingwell rääkis linnast kui narratiivist, posthumanismist, kus meiesugused küborgid tegutsevad. Inimene ei ole enam ammu puhtalt bioloogiline: juba praegu on sellised eluvajalikud lisaseadmed nagu prillid, kuuldeaparaadid, proteesid, südamestimulaatorid, nutitelefonid jm meist märkamatult küborgid teinud. Humoorika mõttearenduse ihade, usalduse ja utoopiate teemal võttis kokku soovitus tulevikuks, üleskutse tegudeks: ole realistlik, nõua võimatut. Arhitekt Veronika Valk-Siska ettekanne „Algatusvõime ja linnaelu Eesti moodi“ oli suunatud ilmselt välispublikule, sest ta meenutas ülevaates Tallinna mereääre arenguteed sel sajandil ja ruumiloome eksperdirühma tööd.

Linn kui laboratoorium

Konverents oli osa Euroopa komisjoni kultuuriprogrammi raames 2014. aastal alguse saanud projektist, multidistsiplinaarsest võrgustikust „Inimlikud linnad. Väljakutse linnadele“ („Human cities. Challenging the city scale“), mille meeskonna moodustavad disainerid, arhitektid, linnaplaneerijad, sotsioloogid, kunstnikud jt. Eesmärk on õpetada või aidata linnadel kohaneda selliste muutustega nagu keskkonnakriisid, majanduslik ja kultuuriline globaliseerumine, linnadevaheline konkurents, ebavõrdsus, töö ja vaba aja veetmise ehk eluviisi muutumine ning luua elav laboratoorium sotsiaalsete muutuste algatamiseks.

Nelja-aastase koostöö materjali ja sel perioodil tehtud eksperimentide põhjal on kokku pandud ka tihe ja inspireeriv kataloog („Challenging the City Scale: Journeys in People-Centered Design. Cite du design“, Clear Village, Birkhäuser, 2018). Trükises tutvustatakse inimlike linnade ideoloogiat, kirjeldatakse kõiki eksperimente ning lõpuosast leiab ka juhised kõigile aktivistidele, ükskõik siis kas asumiseltsi, kohalike elanike, spetsialistide, disainerite või ametnike jaoks. Hoolikalt idandatud seeme peab võimalikult kaugele levima ehk hea avalik ruum igapäevaseks saama.

Argielus kipume tihti nägema linnas laboratooriumi, kus katsetatakse valijate lühimälu, mängitakse formaalset kaasamist, proovitakse standardite ja bürokraatia lämmatamisvõimet. Loovuse ja koostöö asemel näeb rutiini ja läbipaistmatust, tulevikuvisioonid vannuvad aga argimuredele alla. Ka konverentsi programmi tutvustuses tõdetakse veidi pessimistlikult: „Linn on elav süsteem. Linna tervis ja kultuursus oleneb peale linnaplaneerijate ka meist endist. Kahjuks kohtame tihti linnaehitajate vähest huvi elanikkonna vajaduste vastu ning tihti ka elanike ebapiisavat aktiivsust.“ See ongi stardipunkt inimväärse ja -sõbraliku keskkonna otsinguteks, mitte küll väga hea seis, aga vähemalt ergutab kriis status quo letargiast lahti raputama – väikestest sekkumistest saab alguse suurem muutus. Idealism ei ole kadunud ja sellest kantud head näited toetavad õhinapõhist ruumiloomet igal pool. Linnalaboratoorium olgu loovate ja arendavate eksperimentide, katsetamise ja mängulisuse koht.

Võlusõna „koosloome“

Milano eikellegimaast omanäolise linnaosa kujundamine, Ljubljana magalarajooni keskväljaku elustamine, Bilbao naiste avalikus ruumis nähtavaks tegemise projekt tänavakunsti ja linnaosa avastamiskaartidega, Cieszyni bussijaama muutmine linnakujunduslaboriks ja uue hingamise saanud ootepaviljonid, Belgradi sada loovat mänguväljakut lastele, Helsingi kooli kui teenuse katseprojekt Otaniemi kampuses, Grazi Jakomini linnaosa avalikku ruumi ergastavad kollased pingid. Kõik need konverentsil esitletud linnaruumi elavdamise projektid on ellu viidud koosloome meetodil ehk kohalike aktiivsel osalusel, ühiselt mõeldes, arutledes ja tegutsedes.

Kuidas ikkagi ühendada linnad, koosloome ja disain? Kataloogi eessõnas põhjendatakse linnastumisjärgset traditsioonilise linna kadumist, asendumist võrgustike ja ühendustega, digitaalse taristuga. Ka mõõtkava on teine: linnad püüavad end leida ja kehtestada lokaalse võitluses globaalsega. Siin tulevadki mängu disainerid, et luua muutusteks või nendega sammupidamiseks vajalik strateegia.

Projekti käigus koostatud 90 Euroopa rohujuuretasandi juhtumiuuringut tõid välja, kui paljud kodanikud otsivad võimalusi muuta linnas elamine meeldivamaks, nii ehitatud keskkonna kui ka sotsiaalse ruumi kvaliteedi mõttes. Pole vahet, kas selle tingib vajadus täita avaliku võimu jäetud vaakum või uute põnevate võimaluste otsimine, selge on see, et avalik ruum ei ole enam ainult spetsialistide pärusmaa, vaid kohaliku arutelu teema. Ja siin on roll disaineritel, kes oskavad selliseid arutelusid empaatiliselt vahendada ja võimalikke arenguteid tutvustada.

Ka kohalikud omavalitsused peavad muutuma: ainult valimistest ei piisa, et luua demokraatlik ruum, inimesed peavad saama sisuliselt osaleda linnade (uueks) loomises. Uut linna ei saa luua megalomaaniliste modernistlike üldplaneeringutega ega autoritaarsete ülevalt alla juhtimisvõtetega. Disainerid oskavad teisendada inimeste soovid teenusteks ja toodeteks ning linna sellega paremaks teha. Disainerid on siinkohal need, kes lahendavad probleemid loovalt ja kujundavad lahendused, seega kõik nüüdisaegsed ruumiloomepraktikud. Kui kasutada disainmõtlemist (ideede genereerimine, prototüüpide ja lahenduste katsetamine) suuremas, linnalises mõõtkavas, saab koosloomest uus linnaplaneerimise viis.

Eesti ja maailm

Erinevalt kõigist teistest projektidest keskenduti Tallinnas vaimule ja kehale, linnainimese hingetõmbehetkele, privaatsele puhkepunktile avalikus ruumis. „Disainiööl“ esitletud Hälo lõõgastuskapsel tundub vastupidiselt koosloomele ja kohalike kogukondade aktiveerimisele suunatusele introvertse ja ümbruskonnaga suhestamata sädeleva high-tech’ina, mille saab meeldiva ufona paigutada ükskõik kuhu. Linnaruumi ümberkujundamise või – mõtestamise asemel valminud disainiobjekt kinnitab e-Eesti kuvandit, millele on jagunud üllatavalt palju kiidusõnu nii kataloogis kui ka konverentsil. Eks üleküllastatuse ajajärgul tule ka koos tegutsemisest puhata.

Disainerite liidu presidendi ja „Disaini­öö“ mootori Ilona Gurjanova arvates ei saa üle võtta asju, mis meie kultuuris ei toimi, kohalikust eripärast tingitult peab erinema ka lähenemine: „Kaasanud oleme küll – materjalide hankimisel, žürii ja rahva arvamuse kogumisel, ka katsetes. Aga selleks et olla sotsiaalselt aktiivne ja võimeline kaas­kodanikke kaasama, peab inimene kõigepealt iseendasse vaatama ning stressist vabanema. Linnastress süveneb järjest ja seda võib ravida mitut moodi. Mõni vajab seltskonda üksinduse peletamiseks, teine vajab just rahu ja üksindust. 20minutise uinaku järel taastub inimese töö- ja suhtlemisvõime. Ka NASA teeb vastavaid katsetusi ja magamisüksusi.“

Gurjanova sõnul võeti väikeobjektid kavva puhkuseks ja stressi leevendamiseks: „Algne mõte oli jääda majutusasutuste juurde, kuid analüüsi ja rahvaküsitluse tulemusel jõudsime järeldusele, et eesmärk on anda inimesele võimalus iseennast leida – ja seda peab ta tegema üksi olles.“ 2016. aasta „Disainiööl“ püstitati ergonoomilise voodiga varjualune, nn kõrvits (autor Elmet Treier), mida inimesed proovida said. Tagasiside põhjal kohaldati kontseptsioon kahe asemel ühele inimesele ja keskenduti lõõgastuskapsli loomisele. Meeskonnaga liitusid Jan Graps, Ken Ruut, Martin Melio­ranski, Taavi Tulev ja unespetsialistid. Kapslis kõlavate binauraalsete rütmidega (ingl binaural beats) püütakse muuta ajulainete mustrit ja spetsiaalne valguslahendus aitab 20minutise lõõgastuse efektiivsusele kaasa. Soovitakse jätkata tootearendust ja katseid, otsitakse investoreid, kes on huvitatud tootmisest. Graps pakub, et Hälo sihtrühm on linnavalitsused, kes võiksid lõõgastumist pakkuda avaliku teenusena, samuti tervisekeskused ja spaad ning jõukamad inimesed. Gurjanova usub, et lõõgastuskapslit saab kasutada nii suurtel messidel, lennujaamades, tehastes kui ka koolides. Tundub tõesti, et lõõgastust vajatakse. Kahju ainult, kui projekt jääb nii soomeugrilikult endassetõmbunuks ega kiirga linnaruumi laiemat muutust.

Euroopast alguse saanud projekt „Inimlikud linnad“ jätkub Aasias. Järgmisel etapil keskendutakse järeltegevusele, seniste eksperimentide mõju uurimisele ja võimendamisele. Seniks aga võtkem õppust: inimlikke linnu saab teha ainult koos kohalike inimestega. Me kõik saame olla ruumiloojad ja disainerid. Vaja on vaid rohkem visiooni, rohkem katsetamist ning rohkem küsimusi, et panna fantaasia tööle ja äratada südametunnistus.