Teatri NO99 „Kihnu Jõnn“, autor Juhan Smuul, lavastaja Tiit Ojasoo, valguskunstnik Petri Tuhkanen, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Anna Lipponen. Esietendus 7. IX teatri NO99 suures saalis.

Kas Eesti on siis metsa- või mereriik? Mõlemad on õiged ja vastus küsimusele tuleneb lähtepositsioonist, sõltudes sellest, kas tahame rääkida üldisest või üksikust. Nii Mikita metsas kui ka metsas üldse käib inimene üksi või kahekesi, aga Ojasoo merel ja merel üldse on meeskond oluline tegur.

Teine erinevus tuleb esile eesti keele grammatika kaudu: metsas käiakse sees, mis tähendab, et mets on inimese ümber, aga merel käiakse peal, seega on meri inimese all. Merel jäädakse kaotajaks või osututakse võitjaks. Metsas ollakse ehk teisisõnu on ette teada, et metsas oled alandlik kaotaja – risk puudub. Nii meri kui ka mets annavad rajad ette, peab lugema loodust ja arvestama tuulega, kuid puri seatakse merel õhuvoolu liikumisteele vastu, vastutuule puhul tuleb loovida siksak-meetodil, külg ees. Metsas tuleb minna lasta, järgneda signaalidele ja märkidele. Vastupanu jätab metsas hätta, merel aga aitab just nimelt hädast välja. Selleks et merel liikuda, on vaja masinat, metsas kõnnib inimene ise oma kahel jalal.

 

Dünaamiline liikumine. „Kihnu Jõnni“ lava on üllatuslik, selge ja efektselt eesmärgipärane. Ka siin on, nagu merelgi, oluline teema vastupanu. Materjali vastupanu. Lavaruumis on täispuhutava mati abil meetri kõrgusele tõstetud liikuv põrand. Põrand, mis hakkab vastavalt raskuse jaotumisele kalduma vasakule või paremale, ette või taha. Meile jäetakse mulje, et raskuseks olevad näitlejad ajavad loost tulenevalt omi asju, aga põrand allub mere tahtele, hoovustele. Kui näitetrupp, Fortuuna meeskond, on jaotatud ühtlaselt üle kogu põranda, siis põrand ei liigu, kui aga joostakse üheskoos uudistama, mida on öelda ühel, näiteks paremal pool seisval näitlejal, kaldub põrand järsult paremale. Või kui tasakaalupunkt on paika sätitud nii, et kogu raskus on paremal ja Kihnu Jõnn (Jörgen Liik) hästi Lõõtspilli (Marika Vaarik) ei kuule ning ta grupist eemaldub, sammudes vasakule, kaldub kogu põrand koos meeskonnaga imekombel tema järgi. Nii et üks mees kaalub üles kogu meeskonna. Mida kõike üks väike mees teha ei suuda!

Kui merel on vaja leida tuule ja vee tasakaal, siis lavastuses on tuuleks lavastaja, kes on tegutsemiseks välja pakkunud aktiivse ja dünaamilise platvormi, ning tehniline meeskond on ehitanud põranda, mis justkui omatahtsi suunda muudab ja liikumist genereerib. Väljakutse on teatri NO99 näitlejatele võimetekohane – alati ja lõpuni tehakse ainuvõimalik liigutus. Liigutus, mis tundub ebatõenäoline, on aga absoluutselt paratamatu. Pole mõttetut ilutsemist, pöördeid või jalatõsteid, vaatamata ebastabiilsele põrandale on tasakaal hoitud ja vastujõuga arvestatud. Kõik kokku on ühtaegu suurepärane ja hirmutav.

Klassikalises metafüüsikas käsitletakse asja ja liikumist eraldi, modernses filosoofias väidetakse, et ainet (asja) ja seda, mida ta kiirgab, ei saa käsitleda eraldi, liikumatuna. See on aga aluseks klassikalisele epistemoloogiale nii Platoni kui ka Aristotelese puhul, kes väidavad, et saamist ei ole võimalik teada. Gaston Bachelard, kes on välja arendanud terve õhufilosoofia, leiab, et ei ole olemas lihtsaid subjekte, vaid ainult komplekssed objektid, suhetes struktuurid, mis pidevalt täiustuvad. Mitte ainult meie ei peegelda loodust, vaid loodus peegeldab ka meie vaimseid pürgimusi. Just nii on tahe õõtsuva põranda kaudu materialiseeritud ka „Kihnu Jõnnis“. Inimese ja asja suhtes tekib survemoment ja selles punktis toimub dünaamiline protsess, muutus ehk elu ise. Lavastuses ei ole tuul ei materiaalne asi ega esteetiline objekt, vaid tahte subjekt, mis tekitab teo, vormib reaalsust, ning see tahe on meile inimese ja materjali kokkupõrke visualiseerimise kaudu nähtavaks tehtud, ikka ja alati trotsides tuule jõudu.

Bachelard nimetab dünaamilist kujutlemist hinge reaalsuseks.¹ Ja see reaalsus, mis avaneb lavastuse esimeses osas, kui põrand liigub, annab suurepärase võimaluse kujutleda lavastaja, teatri NO99 ja ka iseenda maailma selle kõige sees. „Me peame tõdema, et raevukas tuul on puhta viha sümbol, ilma selge eesmärgi ja ettekäändeta.“² Mõistagi on selles võrdluses ühte patta paisatud kogu elu ja olemine. Ilmselt on lavastaja ambitsioon olnud siiski veidi selgem ja konkreetsem, aga kõik see käivitus peas etenduse esimese tunni jooksul – ja oli võluvalt väljakutsuv.

 

Peagi tuul vaibub. Nii näidendis kui ka lavastuses on oluliseks motiiviks Moosese juhitud rännak läbi kõrbe ja kahte lehte taandunud mere. Lavastuses räägib Jõnn sellest alguses põlevi silmi kui „kunstiprojektist“, hiljem, kui on tuulevaiksel merel kriisi sattunud, loobub ta aga näidendis väga jõuliselt esitatud palvejutlusest sootuks. Palvet ei tule, sest kapten arvab, et see pole mingisugune puuraiumine, siin peab enne mõtlema.

Lavastuses näeme korraks kapteni täielikku resignatsiooni: üksik nuttev, hädas mees on alandlikkuse märgiks kolinud Fortuuna pardalt pisikesse plekkvanni, klõbistab sõrmedega selle seintel ning on, saatnud meeskonna laiali, mõtlema hakanud. Ta on hirmul. Ja see hetk kannab jälle: lärmakas ansambel on lavalt ära saadetud ning vaatajal on võimalus segamatult osa saada peategelase siseilmast.

Näidendi Jõnn on stabiilne liidritüüp, kes langetab igal hetkel õige otsuse, lavastuse Jõnn näitab oma inimlikku nõrkust, kõhkleb, kuid mitte kauaks, sest reetmist ta ei andesta ega unusta. Karin Kask on Jõnni iseloomustades tabanud ära iseloomujoone, mis ei ole Smuulil ehk nii selgelt välja joonistunudki, küll aga Ojasool: „Minu meelest on Sinu juures õppida-jooneks ka see, kui Sa Jurnasele peale põrutad: „Kuule, Jurnas, ära õpi seda ametit – muudkui kahetseda.“ Sest alatised kahetsejad on üks sant liik inimesi, kelle puhul pole iialgi teada, missugune kahetsemine neil viimaseks jääb.“³

On lootust jõuda sinna kaunile tõotatud maale, kuid kapteni kõlavalt õhku hüütud ähvardusele „Ükski, kes on minu vastu seisnud, ei saa maale!“ tulevad laevale taustaks tagasi rotid. Mis sest, et veidrikest, aga siiski inimestest koosnenud meeskond on laiali jooksnud, alles on jäänud vaid rotid. Seega, nagu ikka, on ka selle loo lõpus moraal: rotid lahkuvad uppuvalt laevalt, aga mina jään. Kriisile, reetmisele ja solvumisele vaatamata on Fortuunal rotid alles. Siinkohal jookseb juhe kokku. Mis meeskond see selline on? Kuigi sümbol on vägev ja paljulubav, kinnitades, et see laev põhja ei lähe. Ojasoo on loobunud ka Smuuli Ajaloolisest Tõest, sest ajalugu kirjutavad võitjad.

 

Mitu reaalsust ja konteksti. Saali sisenedes võtab meid vastu sulnil häälel laulev Anna Lipponen, paludes meil mobiiltelefonid välja lülitada ja soovides head reisi. Õhkkond on kutsuv ja ootusärev. Läbi lavastuse on soomlannal täita tähtis roll. Juba Smuulil sõidab Fortuuna Soome lipu all, kuna Jõnn ei tahtnud laeva ostes tsaaririigile tollimaksu maksta. Teiseks toimib Lipponeni tegelane nüüdisaegse etenduskunsti kohustusliku elemendina: tema roll on ülepaisutatult peput hööritades meie kaasaja seksuaalsetele allhoovustele tähelepanu juhtida. Veelgi olulisemana tähistab ta üht teist reaalsust ning, vaatamata sellele, et ta hüppab Fortuuna tegelasnime all vahel ka loo tegelaste hulka, jääb alati kuuluma ühte teise loosse. Koos laeva meeskonnaga pilte moodustades jääb ta alati võõraks, lisades tasandeid ja kontekste, rääkimata olmeassotsiatsioonidest Soome kruiisilaevade ja nende meelelahutusprogrammidega.

Ka Marika Vaarik, kes jõuab Lõõtspilli rollis lavale teistest hiljem, alustab oma lavaelu justkui loo suhtes võõrana, teisena, tuues tegevuse korraks teatriruumi ja -aja reaalsusse kohale. Reaalset situatsiooni kommenteerides loob ta konteksti, kutsub vaatajaid mõtlema, et mis siin nüüd siis ikkagi on, kas Tiit Ojasoo lavastus, Juhan Smuuli näidend või hoopis midagi muud, mis tekib iga vaataja peas.

Kolmas reaalsus, mida lavastuses pakutakse, on videoga värvitav valge tagasein. Blue screen laseb tegevusel toimuda ükskõik kus, lubab vaatajal kujutada näitlejate taha erineva tausta. Üksik nuttev ja hädas mees võib olla merel, aga sama hästi võib ta olla ka rahvamassist üle ujutatud suurlinna keskväljakul. Roosal taustal kõlav kapteni ähvardus võib olla kauni päikeseloojangu ajal tekkiv uitmõte, vihapurse või teatri NO99 lava, kus kuulajateks pole mitte ainult meeskond, vaid kogu publik.

 

Platoni riik. Kõik need mõtted pöörlesid peas etenduse ajal. Järgmisel päeval, lugedes alati sisukat teatri NO99 kavalehte, kinnitas Foucault’ hullus (folie) ja arutus (déraison) nähtut ja laskis seda edasi arendada, Platoni utoopilise riigi käsitlus tekitas aga kimbatust. Kavalehel tsiteeritud „Politeia“ VI raamatu lõigus on juttu kehva nägemise ja kuulmisega kaptenist, kes peaks arvesse võtma aastaaegu, taevast ja tähti, tuule liikumist ja kõike, mis tema kunsti juurde veel kuulub. Platon küsib, kas ei peeta sellist kaptenit mitte targutajaks ja mõttetuks meheks. Kas tõesti räägib lavastus riigist, selle juhtimisest, allumisest ja allumatusest? Kas tegemist on poliitilise teatriga?

Kas tõesti on Ojasoo usk demokraatiasse kadunud? Kas tõesti kaitseb ta seisukohta, et nõrgema hüve pole alati üldine hüve? Platon imestab selle üle, et kui usaldame riigi juhtimise (loe: laeva juhtimise) igaühe kätte, siis miks me ei arva, et igaüks oskab näiteks leiba küpsetada. Kui ideaalne riik on see riik, kus valitseb tasakaal juhtidest tarkade filosoofide, julgete sõdurite ja mõõdukate tööliste vahel, siis miks küll Kihnu Jõnn oma laevas seda tarkust ei kasuta? Tasakaalupüüdlus lõpetati jõuga keset lavastust, kui liikuv ja materjali vastupanu pakkuv põrand kettide abil stabiliseeriti? Äkki on just Jõnn see, kes end üle hindab ega oska arvata, milles täpselt tema hea on? Platoni riik on ideaalne riik, mis ei saa kunagi teostuda, kuna inimese loomuses on liialdada. Ka kapten on lihtsalt inimene, koos oma liialdustega?

Nähtu ja loetu taustal oleks kavalehele oodanud ka näiteks Niccolò Machiavelli utoopia tsitaate, et üldine hüve tuleks ohverdada üksiku hüve nimel, sest kui kaptenil on hea, siis on hea ka meeskonnal, kus lobitöö ja PR-trikkide abil kehtestatakse ja ka säilitatakse võim. Just nimelt teatris, kus näivus on reaalsusest tähtsam, oleks see ju igati sobilik ja põhjendatud.

Ehk oleks metskapten Jõnn tulnud ikkagi metsa saata, üksi ja ilma meeskonnata? Nüüd meenub küll, et ega see tema meeskond ju algusest peale suurem asi olnud. Vaatamata sellele, et kapten on paberiteta ja paras rebel, ei koosne Smuuli Fortuuna meeskond hälvikutest, Ojasool aga küll, rõhuga, et tänu kaptenile on need mehed üldse võimaluse saanud. Näidendis makstakse mehed Brasiilias tõesti maha, peagi paluvad nad aga vaesunud maarottidena end laevale tagasi. Ja Jõnn võtabki. Siin on lavastaja moonutanud ka algversiooni narratiivse loogika. Lavastuses pole algust, millele ei eelne paratamatult mitte midagi, keskpaika, mida ennastki pole, aga on tegevus enne seda ja pärast seda, ning pole ka lõppu, mille järel ei tule midagi. Lavastaja on teinud loo müüdiliseks, moodustanud ringi ja alustanud Smuuli loo lõpust. Ta näitab meile järgmist merereisi, mida Smuul pole kirja pannud. Kõigele sellele ei oskaks mõelda, kui ei oleks lugenud näidendit. Ainult lavastuse põhjal otsustades jääks see ring suletuks ja teadmata.

Platoni dialoogid on üles ehitatud küsimuse ja vastuse vormis, et teadmine saaks ilmneda ning et küsimuste ja arutelu kaudu tuleks välja see, mida teine juba niigi teab, aga pole osanud veel välja öelda ega põhjendada. Tõde on miski, mis pidevalt ilmneb. Virtuoossust ei saa õpetada ega õppida. Kes küll õpetaks lavastaja valikuid virtuoosselt põhjendama?

1 Gaston Bachelard, Air and Dreams. The Dallas Institute Publications, Dallas 2011.

2 Samas, lk 225.

3 Karin Kask, Kirjad Jõnnile. – Keel ja Kirjandus 1964, nr 10, lk 633.