Leeuwardeni Blokhuispoort (Plokkmajavärav) on väga mõjus vastus küsimusele, mida teha ehitusmassiiviga, millel on halb kohavaim. Kui Tallinna Patarei vangla veebilehe juhatab endiselt sisse lakooniline „patarei tuleviku üle on arutletud rohkem kui kümme aastat“ ja meenub, kuidas kunagine idee viia nendesse ruumidesse Eesti Kunstiakadeemia tundus vaat et hullumeelne, on Blokhuispoort kinnituseks, et kohavaimu saab ka muuta, õigemini, luua midagi loomingulist vana ja uue segamisega. See Leeuwardeni kesklinna kaguservas kanali ääres asuv gootilik hiidloss (1498) oli algselt kasutuses kindlusena, seejärel tuntud selliste sarmikate nimetuste all nagu kinnipidamis- ja distsiplinaarasutus (1661–1874), erivangla (1874–1969) ja kinnipidamismaja (1970–2008).
Vaid kümme aastat tagasi koliti sealt välja viimased „sundelanikud“ ja nüüdsest kannab kindlus kultuuriärikeskuse nimetust. Esimese korruse pisikestes kongides on käsitöö- ja kunstipoed ja firmakesed, kogemata leidsin ühest veidi suuremast kubrikust lausa vinüülplaatide pressimise tehase (deepgrooves.eu). Ülemistel korrustel on avatud hostel, mis reklaamib end reipa lausega „Reserveeri kong juba täna!“. Esmane üldmulje Blokhuispoortist on lausa kummastav: hubane butiikvangla meenutas mulle käiku Auschwitzi südasuvel, mil linnud laulsid ja puud olid lopsakas lehtes ja kuidagi ei tahtnud kurvad mõtted peas püsida. Oleme ju tihti nõus kahe vastukäiva väitega: loomiseks peab mõte olema vaba, aga samal ajal mööname, et inspireerivalt mõjub mingi raam või kammitsetus. Blokhuispoortis on iga väike loominguline algatus leidnud endale oma kongi, kus pideva kerge surutise foonil saab juurelda, kuidas oma mõtteid ellu viia.
Vana kohavaim pidavat seal siiski edasi elama. Enne vanglat veel ka hukkamiskohana kasutatud Blokhuispoort on kummituspaikade nimekirjas väärikal kohal. Pikemat üürilist ootavad kuulu järgi iseliikuvad esemed, kummalised inimvarjud, ise sulguvad ja lukust ise avanevad uksed, hääled, sammud ja isegi puudutused.
