Näitus ?Soome-Eesti: sajand arhitektuurisuhteid? Rotermanni soolalao suures saalis ja galeriil kuni 18. IX.
Iga ulatuslikumalt ajalukku vaatav uurimuslik näitus on ajaloo uuesti kirjutamine näituse formaadis. Seda on ka Eesti ja Soome XX sajandi arhitektuurisuhteid käsitlev väljapanek, mille ettevalmistamine algas Tuglase Seltsi tollase juhataja Seppo Kuusisto initsiatiivil juba aastaid tagasi. Sellise näituse vajalikkus oli selge juba ammu. Kui Soome kultuuriminister Suvi Lindén 2000. aastal Tartus pidulikult soome arhitektide restaureeritud Alvar Aalto Tammekannu villa avas, siis teatas ta kohalviibijaile justnagu üllatust, et soome arhitektide ehitisi on Eestis teisigi, näiteks Estonia teater Tallinnas. Pole vist Eestis ühtki teist XX sajandi ehitist, millest nii palju kirjutatud kui Estonia teatrist. Eestlased on soome arhitektuuriimpordi üle alati uhked olnud, kes sellest aga palju ei tea, on soomlased ise.
Näitusega seati eesmärgiks mitte piirduda Armas Lindgreni, Eliel Saarineni ja Alvar Aalto tuntud arhitektuurijooniste taaseksponeerimisega, vaid tuua välja ka vähem tuntud seosed ja projektid ning analüüsida arhitektuurikontakte läbi sajandi üldisemalt.
Näituse eellugu algab Carl Ludvig Engeliga, kes töötas Tallinnas, siit Soome läks ning seal klassitsistliku pealinna ehitas. Engel viis Helsingisse kaasa eesti pae, mis eestlased tänini heldima paneb. Helsingi ülikooli peahoone (1832) treppidel on paasi lausa mitut värvi ja sorti ? otsekui paemuuseumis.
XX sajandi alguses tegid Soome arhitektid Eestisse palju projekte. Vähem teada fakt on, et ka Pärnu Ammende villa (1905) arhitekt Frithiof Mieritz polnud pärit mitte Venemaalt, vaid oli Vaasas sündinud Soome arhitekt, kes alustas Soome projekteerimist juba 1880. aastatel. Tema isa oli Berliinis õppinud ehitusmeister, ema aga baltisakslane Wilhelmina Olivia von Hasselblatt.
XX sajandi alguse arhitektuuriimport
Soome arhitektuurimuuseumis Armas Lindgreni fondi läbi vaadates tuli välja projekte, mida soomlased seni polnud osanud atribueerida: Friedrich Akeli üürimaja Roosikrantsi 10 originaalprojekt (1911), Tartu Sakala korporatsiooni maja juugendstiilis väravajoonis, Viljandi pangahoone põhiplaanid (1912, teostamata). Lindgreni skitsialbumites on hoogsaid Estonia interjööride visandeid, säilinud on Lindgreni Vanemuise fassaadi reljeefide joonis. Riitta Nikula Lindgreni monograafias (1988) pole neist ühtki käsitletud.
Tallinna vanalinna passaa?i (Palmqvist ja Sjöström, 1912 ? 1914), Vabaduse platsile projekteeritud Einsilla maja (B. Liljequist, 1912) jmt on varemgi eksponeeritud, uudis oli aga Väinö Vähäkallio Vinnali maja projekt ja Vironia seltsile tehtud mööblijoonised. Nii Vähäkallio kui Valter Thomé projekte publitseeriti palju XX sajandi alguses Soome ajakirjades Rakentaja ja Kotilehti ja nii teadsid neid üles otsida ka Eesti tellijad. Aino ja Oskar Kallas tellisid oma Tartu maja projekti (1914) Valter Thomélt. Praegu korrastab seda Raja tänava väikest maja Jaan Kaplinski.
Iseseisvusaja arhitektuurikonkursid
1920. aastatel osales palju soome arhitekte Eesti arhitektuurikonkurssidel. Tallinna Tehnikumi konkursi (1923) teise koha töö (autorid L. Elenius, V. Nykänen, Y. Vaskinen, G. Wigström ja P. Väänänen) annetati Soome arhitektuurimuuseumile vaid mõni nädal enne meie näituse avamist, kuid Soome muuseum polnud kitsi seda otseteed Tallinna saatma. Tartu hüpoteegipanga rahvusvahelise konkursi (1929) töödest on säilinud T. H. Strombergi ja G. Wahlroosi ?Economic? ning R. Ypyä ja A. Pernaja võistlustöö ?Pole mitte viga!?. Tallinna Pauluse kiriku projekt (1930, teostamata) pole aga mitte Edgar Johan Kuusiku, vaid (vaatamata Kuusiku allkirjale projektil) üsna kindlalt Yrjö Vaskineni oma. See seletab ka Pauluse projekti suure sarnasuse Vaskineni Viinikka kirikuga Soomes.
Ka Saaremaa maahaigla (1936 ? 1940) puhul tegi E. J. Kuusik vaid hilisemad korpused, esimene korpus aga teostati Soome tervishoiuministeeriumi arhitekti Ragnar Wessmani projekti järgi.
Alvar Aalto Pärnu supelasutuse konkursi (1925) projektidest korraldas Pärnu muuseum tänavu eraldi näituse, kuid Aalto taasleitud projekti on ka nüüd võimalik näha. Pärnu konkursitöödele tuli lisa Uno Ullbergi projekti näol Soome arhitektuurimuuseumist.
1960. aastate karniisiarhitektuur
Hiljuti tähistati Tallinna ja Helsingi vahel laevaliikluse alustamist 1965. aastal, kuid arhitektid käisid Soome vahet juba 1950. aastate teisel poolel. Soome arhitektuuri mõju oli tollal tohutu. Ajal, kui Eestis algas Hru?t?ovi aja ratsionaliseerimine ja tüpiseerimine, kerkis Helsingi külje alla midagi hoopis inimlikumat ? mitmetüübiliste elamute ja varieeruva miljööga Tapiola. Eesti arhitektidele olid uudsed kvaliteetsed puhta vuugiga laotud seinad ja vääriskrohv, metall-fassaadikatted, klaaspakettaknad ja ripplaed, lükanduksed ja koguni plastikust vannikardinad ? kõike seda Eestis siis veel ei olnud. Soomemõjulise arhitektuuri tunnuseks said laiad puitkarniisid, otseseid soome mõjusid näeme selle aja loendamatutes suvilates ja saunades.
Soome ja Eesti projekte näitusel kõrvutades polnud eesmärgiks rõhutada otsest mahategemist, olgugi et paljud arhitektid pole oma konkreetseid eeskujusid ka sugugi varjanud. Voldemar Herkel ja mitmed teised on meenutanud Soome reisi tohutut mõju oma edasisele loomingule. Selle aja arhitektuurist rääkides ei tohi unustada, et taustsüsteem oli hoopis teine. Siis ei loonud arhitektuuri staarid, kelle iga ideevälgatust autoriõigused kaitsenuksid, projektide paksudes kirjanurkades oli arhitekti nimi alles kusagil lõpus. Eesrindlike kogemuste juurutamine oli ehituses lausa süsteem, mis laienes ka arhitektuurile. Suuta nõukogulikku süsteemi suruda midagi värsket ja ilusat oli juba iseenesest saavutus, mida ei pidanud häbenema.
?Püüdsime õppida seda, mida meie arust elus vaja võis minna. Geeniusi meie seas ei olnud, see polnud moes,? on meenutanud oma põlvkonna hoiakuid Boris Mirov. Alles järgmine põlvkond tõstis esile arhitekti kui kunstniku, millega kaasnes individuaalse autorsuse rõhutamine.
Kui Toomas Reinult 1990. aastal küsiti, kes on tema loomingut kõige rohkem mõjutanud, siis vastas ta kõhklemata: ?Alvar Aalto tohutult. Kuni praeguse ajani. Surmani ilmselt.? Tugevad Soome mõjud peegelduvad teistegi arhitektide (Raine Karp, Peep Jänes, Henno Sepmann jt) loomingus. Viljandi teatri Ugala arhitektuurikonkurss toimus 1969. aastal, kui Helsingis oli just valminud Timo Penttila projekteeritud linnnateater. Paljud konkursitööd said sellest inspiratsiooni. Raine Karbi ja Toivo Kallase võistlustöö nimigi oli ?Timo?.
Soome sampot jagama!
1980. aastate Tallinna kooli arhitektide põlvkond lõi suhted Soome arhitektide noorema põlvkonnaga. Kontseptuaalne arhitektuur, mis väärtustas ideid ja mitte reaalseid ehitisi, vajas väljundit arhitektuurinäituste ja seminaride näol ja neid hakati palju korraldama. Arhitektuurinäitus Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees (1978) ning kümne arhitekti grupinäitus Tallinna Kunstisalongis (detsember 1982 ? jaanuar 1983) kujunesid uue põlvkonna manifestiks. Kui salonginäituse põhjal koostatud ?Üheksa arhitekti Tallinnast? 1984. aastal Helsingisse viidi, siis kuulutas Leonhard Lapin kataloogi eessõnas enesekindlalt: ?Me tuleme Soome Sampot jagama!? Näitus kujunes tõesti menukaks, seda eksponeeriti hiljem mitmel pool Soomes, Riias, Kielis ja veel 1990. aastal ka Stockholmis.
1980. aastatel hakkasid Eesti arhitektid osalema rahvusvahelistel arhitektuurikonkurssidel, peamiselt Soome omadel. Kuulsust kogus ka 1983. aastal toimunud Rovaniemi Arktika keskuse konkursil eripreemia pälvinud töö ?Silverwhite? (Vilen Künnapu, Ain Padrik ja Lennart Meri). Sellel
konkursil osalesid ka Leonhard Lapin ja Andres Alver, Peep Jänes, Henno Sepmann ja insener Vello Hütsi, üliõpilased Signe ja Gildardas Stokas.
Samal 1983. aastal osales Leonhard Lapin koos soome arhitekti Matti Jokisaluga Soome presidendi residentsi arhitektuurikonkursil. Olgugi et preemiat ei saadud, on siiski paljutähendav, et Eesti arhitekt on Soome presidendile kodu projekteerinud. 1989. aastal toimunud suurehitise ? Kuusankoski velodroomi konkursi võitsid Raine Karp ja Peep Jänes (jäi teostamata).
Kaustad näitusesaali aknal pole sinna juhuslikult unustatud. Iga tegevarhitekt teab kohe, millega tegemist ? see on RT (Rakennustieto)-kortisto. Vähesed teavad, et see süsteem rajati juba sõja ajal ning et selle algatajaks oli Alvar Aalto. Selle pidevalt uuendatava akna- ja uksetüüpide, sõlmede, ehitustoodete näidiste jpm kaudu on Soome ehituskunsti mõjusid Eesti arhitektuuri tulnud määratult rohkem, kui seda ehk üldse teadvustatud on. Eesti arhitektid kasutavad laialdaselt soomlaste RT-Kortistot, mis tänaseks on osaliselt ka eesti keelde tõlgitud.
1990. aastatel suhted Soomega muutusid. Kui seni olid Soome TVs reklaamitavad esemed ?vaba maailma sümboliseerivad kultusobjektid, mis esindasid enam disaini kui tarbimist? (L. Lapin), siis nüüd hakkas avanema ka tarbimisühiskonna karmim pool. Loomeinimeste meelsust varakapitalismi alguses peegeldab hästi Lapini Otepää Soome-Eesti workshop?il (1990) välja käidud irooniline äri-idee: hakata Otepääl valmistama sini-must-valgeid mehhaanilisi krokodille, kes hammustavad turiste raha eest.
1990. aastatel osalesid Eesti arhitektid Soome arhitektuurikonkurssidel juba nii aktiivselt, et sellest ammendavat nimekirja koostada on praegu juba väga raske. Tollal polnud välismaaga suhtlemine enam eriline asi, mida tulnuks kindlasti ajakirjanduses kajastada (varem tehti seda vähemasti Sirbi ?Estica? rubriigis väga hoolsalt). Mitmed Eesti arhitektid läksid ka Soome tööle, kuid reaalsete ehitusteni jõudsid siiski vähesed. Edukaim oli Mai ?ein, kelle konkursi võiduprojekti (1990) järgi on ehitatud Rovaniemi keskus ja Rovakate büroohoone (valmis 1996).
1994. aastal lõppenud Eesti kunstimuuseumi konkursilt viisid soome arhitektid kaasa kõik seitse preemiat. Noore Pekka Vapaavuori jaoks algas Eesti kunstimuuseumi epopöa, mis lõppemas alles tänavu. Soome projekte oli kunstimuuseumi konkursil arvatavalt vähemalt pool. ?Kahju soomlastest, neist jäi üle saja preemiast ilma, eestlastest jäi preemiata ainult 40,? kommenteeris pärast võistlust ?ürii liige Toomas Rein.
Paratamatult ei saa näitus hõlmata kõiki projekte, mis Soome arhitektid on teinud Eestisse või Eesti arhitektid Soome, rääkimata võimatusest kajastada kõiki otseseid ja kaudseid mõjutusi. Mõneti leevendab vajakajäämisi mahukam kataloog, mis loodetavasti jõuab ilmuda näituse lõpupäevil.
Eesti ja Soome arhitektuurisuhetes on rõhuasetused eri aegadel erinenud, kuid üldises plaanis on meie arhitektuuriesteetika ja vormikultuur sügavalt sarnased. Nii moodustab Leonhard Lapini kujundusidee ? Eesti ja Soome lipu siniste põimumine ? näitusele nii visuaalse kui sisulise tausta.