Kogumikul on head eeldused olemaks terviklik raamat, sest see on koostatud 2003. aasta veebruaris Tartus peetud samateemalise seminari ettekannete põhjal. Samas ei ole seda eelist täielikult ära kasutatud, sest seosed artiklite vahel jäävad vahel vaid implitsiitseks. Siin oleks olnud abi põhjalikumast sissejuhatusest kogumiku koostajatelt, kes oleksid võinud kaardistada põgusalt intertekstuaalsuse ja intersemioosi mõiste kasutusväljad ja esitada kokkuvõtlikult seminaridiskussiooni suunad ja rõhud.
Intertekstuaalsuse mõiste pärineb teatavasti Julia Kristevalt, kes käsitab teksti kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Enamik kogumiku autoreid mõistab intertekstuaalsust just selles traditsioonis. Samas on märgata rahulolematust mõiste liiga üldise iseloomuga, mis teeb selle kirjandus- ja kunstiteoste analüüsimisel kasutuks. Nii ongi paljud kaastööd kantud soovist konkretiseerida mõiste kasutust. Selleks lähevad paljud autorid Kristeva juurest tagasi Mihhail Bahtini dialoogilisuse ja heteroglossia mõiste juurde, populaarsed on ka Taranovski subteksti ning paroodia ja pasti?i käsitlused.
Heikki Kujansivu püüab J. M. Coetzee romaani ?Peterburi meister? analüüsi kaudu töötada välja intertekstuaalsuse mõistet, mis võimaldaks käsitleda eksplitsiitseid seoseid tekstide vahel, oleks aga samas midagi enamat kui lihtsalt mõjutuste või allusioonide uurimine. Kujansivu näitab, et romaan Venemaa moderniseerimise kriisist on konstrueeritud teisi tekste kasutades (Turgenevi ?Isad ja pojad?, Dostojevski ?Deemonid?, Dostojevski elulugu), kusjuures on lähtutud perversiooni ehk pahupidipööramise ja provisoorsuse ehk määramatuse põhimõttest.
Ene-Reet Soovik ja Julia ?amarina käsitlevad Jeanette Wintersoni romaanide intertekstuaalsust kujundite, tegelaste ja ideede tasandil. Soovik analüüsib intertekstuaalseid strateegiaid piibli ja klassikalise mütoloogia integreerimisel romaanis ?Kirg?, püüdes seejuures leida vastust küsimusele, kas Wintersoni romaani dialoogilisus ja heteroglossia muganduvad kanooniliste tekstide ideoloogilise taustaga või pigem õõnestavad seda. ?amarina keskendub romaani ?Sisu sümmeetriad? seostele Herman Melville?i ?Moby Dickiga?. Lauri Määttä analüüsib Shakespeare?i teoste kasutamist Terry Pratchetti Kettamaailma romaanides paroodia võtmes.
Tommi Nieminen ja Aleksei Semenko lähenevad intertekstuaalsusele ?anrikeskselt. Nieminen näeb sarnasusi ühenduse Inklings liikmete C. S. Lewise, J. R. R. Tolkieni ja Charles Williamsi loomingus just ?anri, s.o fantastilise romaani tasandil. Semenko analüüsib Quentin Tarantino ?Pulp Fiction?i? seoseid gängsterifilmi ja ?Kill Bill?i? seoseid samuraifilmi, märuli ja vesterni ?anriga. Nii nemad kui ka Anneli Mihkelev rõhutavad retseptsiooni, s.t lugeja rolli intertekstuaalsete seoste töölepanemisel. Mihkelev loobub allusiooni uurimisel intertekstuaalusele tekstikesksest lähenemisest ja püüab teoretiseerida ka vihjeid teistele märgisüsteemidele ja tekstivälisele reaalsusele.
Markku Lehtimäki artikkel Norman Maileri romaanist ?Võitlus? esindab eelmistest täiesti erinevat intertekstuaalsuse mõistmist, kuna toetub Harold Bloomi psühhoanalüütilise fluidumiga mõjutusteooriale. Bloom pöördub sisuliselt tagasi kirjandusajaloo evolutsioonilise mudeli juurde, mille keskmes on autor, tekst ja traditsioon, mitte märgisüsteemide sünkroonsus, tekst, diskursus ja kultuur nagu Kristeval. Lehtimäki analüüs, kuidas Mailer võitleb end Muhammad Ali võitlust kujutades vabaks Hemingway mõjust, on üks kogumiku nauditavamaid.
Intertekstuaalsuse ja intersemioosi uurimise praktiline kasulikkus kirjanduse populariseerimisel infotehnoloogia abil ilmneb Marin Laagi ja Piret Viirese artiklist, mis tutvustab ?Kalevipoja? intertekstuaalse mudeli loomist Euroopa Liidu projekti ?Cultos? raames. Mari Hatavara artikkel Soome esimesest ajaloolisest romaanist ?Soome hertsoginna? analüüsib ajaloolise romaani ja ajalookirjutuse suhteid, kuid ei tematiseeri neid intertekstuaalsuse võtmes.
Kõige huvitavamad tundusid aga artiklid, kus intertekstuaalsuse ja intersemioosi mõistet on rakendatud uutes valdkondades nagu kognitiivses narratoloogias (Marina Gri?akova, Maria Mäkelä), kultuuriteoorias (Maria Siironen) ja ökokriitikas (Kadri Tüür). Gri?akova analüüsib visuaalse narratoloogia vahenditega pingeid pilgu ja sõna, vaatamise ja jutustamise vahel, mis on kujutuse objektiks Henry Jamesi ?Kruvikeermes?, Vladimir Nabokovi ?Silmas? ja Alfred Hitchcocki ?Tagaaknas?. Maria Mäkelä näitab, kuidas H. Jamesi ?Saadikud?, Flaubert?i ?Madame Bovary? ja kognitiivsete teaduste diskursus funktsioneerib tunnetusliku raamina David Lodge?i romaanis ?Mõtleb…?; nii tegelaste jaoks, kes kasutavad seda oma tunnete ja mõtete korrastamiseks ja mõistmiseks, kui ka lugeja jaoks intertekstuaalsel tasandil. Mõlemas artiklis on teksti narratoloogilises analüüsis suudetud anda interteksti mõistele sisu, mis on laiem kui vihje, aga samas konkreetsem kui interaktsioon kogu tekstuaalse maailmaga, ja muudetud see tekstide tõlgendamise seisukohalt viljakaks. Näiteks võimaldab see Mäkeläl lugeda romaani ?Mõtleb…? romaani- ja laiemalt mõtlemiskonventsioonide paroodiana.
Siironen läheneb intertekstuaalsusele diskursikeskselt Foucault? mõttes. Ta analüüsib Pasolini luulekogu ?Minu aja religioon? dialoogi kaasaegse kultuuridiskursiga nii retoorilisel kui stilistilisel tasandil. Tüür uurib erinevate märgisüsteemide, teksti ja foto koosmõju looduskirjanduses Fred Jüssi ?Kajakad kutsuvad? põhjal.
Kogumiku üheks tugevaks küljeks pean veel väljaande lõikes kujunenud head tasakaalu teooria ja analüüside vahel. Mõned artiklid keskenduvad intertekstuaalsuse ja intersemioosi mõiste ajaloole ja kasutusvõimalustele ning kunstiteosed täidavad rohkem näite rolli. Kes soovib saada ülevaadet teoreetilisest poolest, peaks lugema Heikki Kujansivu, Markku Lehtimäki ja Anneli Mihkelevi artikleid, suurepärased analüüsid on aga Semenkol, Gri?akoval ja Mäkeläl.
Kuuludes kogumiku autoritega samasse teadlaskogukonda, julgen tõstatada veel ühe küsimuse, millega olen tihti ise maadelnud ja mille raamat ka selgelt esile toob. Kogumikus kirjutavad Soome ja Eesti teadlased inglise keeles peaaegu eranditult ingliskeelse maailma autoritest. Ühest küljest tuleb see uurijate taustast (tihti võrdlevad kirjandusteadlased või inglise filoloogid). Teisest küljest on aga kindlasti põhjuseks see, et rahvusvahelisel areenil on märksa lihtsam rääkida asjadest, millest kõik midagi teavad. Samas kerkib ikkagi küsimus uurijapositsioonist, millele sellest kogumikust vastust ei leia. Hoopis teistmoodi hakkaks raamat tööle, kui see ilmuks eestikeelsena, olles siis väärtuslik allikas kohaliku kirjandusteadusliku mõtte arendamisel ja nüüdisautorite tutvustamisel laiema lugejaskonna seas.