Jean-François Lyotard märgib oma raamatus „The Postmodern Condition: A Report on Knowledge” („Postmodernismi tingimus: teadmiste aruanne”), et suure narratiivi allakäiku võib jälgida kui kõiksugu tehnikate ja tehnoloogiate II maailmasõja järgse suure õitsengu tulemust, mis nihutas rõhu lõppeesmärgilt teole endale. Arhitektuuris väljendus see lihtsustatult öeldes arengus konstruktsiooni tehnitsistliku esteetika väärtustamisest kuni konstruktivismi viljelemiseni konstruktsiooni enda pärast.
Louis Kahn koos Burkminister Fulleriga, saanud mõjutusi 1950ndate alguse historitsismist, jõudsid oma töödes totaalse arhitektuuri kontseptsioonini. See leidis arhitektuurse väljenduse Fulleri geodeetilistes kuplites ja Kahni ning Tyngi triangulaarse konstruktsiooniga Philadelphia City Hallis. Mõlemaid töid võib pidada superstruktuuride eelkäijateks. Arhitektuuris sai määravaks soov osutada sellele, kuidas hoone on tehtud.
Esimeseks tõeliselt silmapaistvaks rajatiseks, kuhu on koondatud nii archigram’i infrastruktuurne retoorika kui ka Fulleri konstruktiivsed unistused, sai Pariisi Pompidou keskus (1977). Hoone autorid olid Richard Rogers ja Renzo Piano. Ehitis on briljantne tehnoloogia tour de force, ilmudes kogu maailmale nagu õlirafineerimisvabrik, mille tehnoloogiat muuseas on püütudki jäljendada. Mitmesuguseid tehnoloogilisi lahendusi integreerides moodustatakse esimene tõsiselt võetav, visiooniliselt archigram’i megalinnade raamiga sarnanev metallist megasõrestik, mis on ühtlasi ka konstruktsioon.
Pompidou keskus on justkui loodud ületama lõhet, mis tekkis archigram’i tehnitsistlike piltide ja nende vastuvõtjate vahel. Pompidou keskus pidi toimima, nagu gooti stiili jäljendavad metallkonstruktsioonidega raudteejamad XX sajandi algul: tehniliselt tarbetute nikerduste ja pitside abil püüti vähendada inimeste hirmu uue materjali ja tehnoloogia ees.
Seekord ei olnud küsimus materjalis ega ka võõras masinas, pigem on tegu vastuse otsimisega ühiskonnas järjest tungivamalt kõlavale küsimusele jätkusuutlikkuse kohta.
„Art Plaza” taustaks võib tuua muudki arhitektuuriajaloost. Esimene antiutopistlik kriitika kõlas juba 1960ndatel. 1966. aastal ilmus Robert Venturi raamat „Complexity and Condition in Architecture” („Arhitektuuri komplekssus ja tingimused”). Venturi kirjutas, et peamine nn honky-tonk elementide õigustus arhitektuuris on nende elementide olemasolu iseenesest. Arhitektid võivad neid eirata, kuid lõplikult ei ole võimalik neid kaotada. Arhitektidel pole selleks jõudu, samuti ei teata, millega võiks neid asendada. Seetõttu kannavad need vidinad endas kommunikatsiooni võimalikkust ning nende abil saab ehitisi üksteisest eristada.
1960ndatel kadusid pea täielikult konstruktiivse esteetika otsingud, sest neis nähti ilmselgelt modernistlikku hoiakut. Ajamoele vastasid hoopis rohkem nn võltskonstruktsioonid ehk konstruktsioonid, mis on kas ilmselgelt üledimensioneeritud või ei täida oma ülesannet (näiteks post, mis lõpeb enne laeni jõudmist või on laest all riputatud, ulatumata põrandani).
Kaotanud küll 1980ndate triviaalsuse, on sellised ilmingud omalaadse järellainetusena tagasi praeguses arhitektuuripildis; näitena võib tuua kõikvõimalikud konstruktsioone meenutavad sõrestikud parkimismajade fassaadidel jms.
Oma varasemas loomingus näeb Rem Koolhaas high-tech arhitektuuris arhitekti loobumisvõitu ja kuuletumist konstruktiivsele, inseneri määratud esteetikale: „Siit järeldub, et high tech ei ole ainult naeruväärne oma dekoratiivses seisundis, vaid, mis veel hullem, tähistab arhitekti lõplikku allaandmist, asendades arhitektuursed võimalused tehniliste takistustega”. Kuid koos ajaga on muutunud ka Koolhaasi seisukohad. Kui Koolhaas käsitleb teemat „Bigness” („Suurus”), puuduvad ta jutus kaeblevad noodid. Muutus sai alguse 1985. aastal, kui Koolhaas alustas koostööd Cecil Balmond’iga arhitektuuribüroost Ove Arup and Partners. Koolhaas kirjeldab tänulikult selle konstruktori kannatlikkust: too säilitas rahu ka siis, kui sai teada arhitekti ebareaalsetest nõudmistest. „Meie kasvav empaatia, kui suhtleme teineteise distsipliinidega – tegelikult vaikne invasioon üksteise territooriumile – ja professioonide vastastikune identiteediaspektide ähmastumine lubas 1980ndate lõpul alla suruda varasemad ambitsioonid ja avastada iseendaga eksperimenteerides arhitektuuri demüstifikatsioon.”
Kõik, mis on teoreetiliselt võimalik, tuleb otsekohe praktikasse rakendada. Kas see on otstarbekas või mitte, tundub sageli olevat teisejärguline küsimus. Eesmärk on filosoofilise idee kontrollimine või teadussaavutuste eksponeerimine. Paljud konstruktivistlikud ehitised kannavad seda ideoloogiat. Konkreetse objekti rajamisel lähtutakse sageli täiesti abstraktsest seisukohast, kas mingist teooriast või kinnisideest. Küsimus pole enam ehitise ratsionaalsuses, vaid teooria esitlemises üldsusele, kusjuures hoonet kasutatakse näitlikustava õppevahendina. Saavutatu on üldjuhul vähemalt visuaalselt huvitav (eeldades kooskõla konteksti ja muu sellisega). Konstruktiivse hoiaku esiletulemise iseloomulik näide on Foster Associatesi ja Ove Arup and Partnersi projekteeritud Shanghai pank. Tegemist on kaasaegsete arvutiprogrammide abil välja arvutatud unikaalse rippkonstruktsiooniga büroohoonega, millel on kõigest 34 korrust. Korruseid on piisavalt vähe, et kasutada kõige triviaalsemat posttala-konstruktsiooni, mis on tuntud ja kindlasti üks odavamaid, kuid mitte eriti huvitav.
Tänapäevases mõttes hea hoone ei pea mitte ainult omas ajas toimima, vaid arvestada tuleb ka väliskeskkonda, selle tegureid. Meie tegevus arhitektidena mõjutab biosfääri ning seega (eeskätt) nii inimkonna kui ka kogu planeedi ellujäämise võimalikkust. Alles viimasel ajal on arhitektuuri puhul tõstatatud ökoloogilise teadlikkuse ning laiemalt rohelise mõtteviisi küsimus. Ehkki niisugune ideoloogia ringleb ehituskunstis juba üle saja aasta, on selle mõju hakanud ilmnema alles nüüd, seda paljuski tõsiasja tõttu, et kütusepuuduses vaevlevates riikides (nagu näiteks Saksamaa) on valitsus hakanud propageerima keskkonnasõbralikku arhitektuuri. Seda suuresti selleks, et vähendada traditsiooniliste ehitiste kunstliku energia suurt kogust. Filosoofilises kõnepruugis: kas jätkata modernistlikus vaimus või pigem von Wrighti radikaalse tarbimise piiramise idee pehmendatud ja rahvapärasemas variandis.
Kindlasti mõeldakse lähitulevikus välja veelgi kavalamaid ning otstarbekamaid keskkonnakontrolli süsteem, mis mõjutavad üha enam ka uute hoonete planeerimist. Kahjuks on mõneti ennatlik rääkida intelligentsest ehitisest. Ka kõige keerukamad tajurid, mis on arvutite abil ühendatud kliimamuutjatega, võimaldavad siiski ehitada vaid hooneid, mis reageerivad sise- ja välisärritustele märksa passiivsemalt kui lihtlabane amööb. Muret teevad hooned, kus passiivsete süsteemide asemel kasutatakse dünaamilisi süsteeme, mis kipuvad aeg-ajalt alt vedama: mõni Würzburgi elektrimootoritest, ribakatikutest või tundlikest tajuritest kipub ikka vahetevahel rivist välja minema, küsimus on vaid, kui sageli. Kui hõlbus on üldse tagada sellise ehitise toimimist?
„Art Plaza” projekti keerduva aatriumi näol on loodud võimalus kasutada passiivset, loomulikku ventilatsiooni, vähemalt hoone mõningates osades. Kombineerituna teiste detailidega (käsitsi liigutatavad sirmid jm) on loodud fassaadilähedastes piirkondades lihtsad, kuid efektiivsed kliimakontrolli võimalused. Tehisliku energia kokkuhoid hoone eluaja jooksul korvab ehituse kasvanud hinna.