Üldises konkurentsivõitluses hädavajalikud ignoreerimistaktikad on meile nii omaseks saanud, et keegi vist ei mõtlegi kirjeldatud juhtudel, et peaks leiduma mingi ühiskondlik jõud ? näiteks erakond ?, kelle kohuseks oleks asjaga tegelda. Liiga silmanähtav on see visuaalselt, üheainsa pilguga hinnatav ?inimsuse? ehk sotsiaalsete oskuste, vaimsete võimete ja tervise kadu. Elus ?inimsuse määr? varieerub ja on valijagruppe, kelle peale juba tasub mängida (roostetanud Opel, kulunud kuub, aga siiski veel inimene). Üldiselt on Eesti ühiskondlikus (ja erakondlikus) mõtlemises passionaarne, altruistlik ja ühiskonda kui tervikut nägev mõtteviis olnud alati nõrgal positsioonil. On iseloomulik, et passionaarsete kalduvustega ideeinimesed ei olnud eriti au sees isegi Laulva revolutsiooni aegadel. Neid, kes Draamateatri ees vabadusvõitlejate vabastamist nõudsid, peeti veidrikeks. Rahvuslus jahutati kiiresti maha.

Tänase etableerunud ühiskonna ?kriitika? tipneb rõõmsalt ärplevas ?ärapanemises?. Ideede konkurentsi asendavad sotsiaalsete reflekside ärakasutamine ja staatuse- ning hierarhiamängud. Postmodernism on meile küll uue mõtteviisina sisse toonud nn kataloogiprintsiibi, mis reastab sotsiaalseid nähtusi ja inimtüüpe sallivalt ja mänguliselt ning mille ülesandeks on ületada efektiivse ja eduka äri ajamist takistavad ?inimteguri? probleemid, kuid globaalne konkurentsiolukord on selle tänaseks juba ilmselgelt nullinud. Hierarhiliste ja dualistlike mõttemudelite ülekaal süveneb kõikjal. Hierarhiakeskne mõtlemine ja perspektiivitundeta staatuseihalus on meil esikohal isegi riiklikult ja rahvuslikult oluliste küsimuste puhul. Viimane ere näide: Ahto Lobjaka hiljutine soovitus (EPL 9. VIII) tõsta laialdase immigratsiooniprojektiga Eesti kaduma kippuvat ?tubli poisi? mainet euroliidus. Või ?eliidi? esindaja Robert Antropovi sotsiaalse hierarhia lausa vanatestamentlik õnnistus, mis võiks tikitud linikul rippuda iga teise raha- ning võimumehe voodipeatsis: ?On ülemused, on alluvad ja nende vahel on alati vastuolu.?

Staatusemängudele ja hierarhiakesksele mõtteviisile aitavad edukalt kaasa meedia ja arvamusuuringud. Erakondade maineuuringute järeldustes on toetusgruppide iseloomustusel alati sotsiaalse märgistuse maik juures. Teatud ?analüüside? juurde kuulub ilmtingimata koleda afektiseisundis vanainimese pilt. Erakonnad reageerivad sellele umbes samal viisil nagu inimesed kodutu asustatud bussipaviljoni ümber ? silmapiiri vaatlemisega. Ka kommertskultuuris ja meedias vohav üleüldine visuaalsuse kultus ei ole ilmsüütu sekundaarnähtus: see keskkond õpetab ?mimeetilist? orientatsiooni, esmaseid ja primitiivseid jäljendamise ja tõrjumise reflekse, ning tõrjub ideepõhist ja tervikut mõtestada püüdvat mõtteviisi. 

Kaasa mängib ka konkurentsiühiskonna üldsituatsioon, mis nõuab kõigilt kiireid hinnanguid ja kiireid lahendusi. Kui esmane on kiire enesekehtestamise vajadus, siis ei ole aega süveneda või empaatiline olla. Siis aitab lihtne dualistlik mõtlemine: tõrjumine või samastumine, ei või jaa. Oluliseks saavad staatuse sümbolid ja tarbetuks müraks keerukamad väärtus- ja ideemaailmad. Isiku tasandil tehakse siis otsuseid kõige esmasema ja infomahukama, s.o visuaalse informatsiooni alusel. Ka rahvusvahelises suhtluses on taas aktuaalseks saanud teatav vaimne visualiseeritus: me teame, mis nägu on üleilmne vaenlasekuju siit läänest vaadates. Iga ideestik vajab soodsat pinnast. On raske uskuda, et maailma tõmbetuultes on mingil altruistlikul või kollektiivset hüve püüdleval ideestikul (olgu siis sotsiaaldemokraatial või rahvuslikul ideestikul) veel lootust. Teisest küljest ? silmapiirile vaadates ei tundugi kodused pisukesed ebameeldivused nii olulised…