Kirjutasin suvel kohalikus lehes, et Eestis on suhteliselt turvaline. Meil pole käremeelseid mullasid, kes õhutaksid süngepilgulisi noorukeid end granaadikimbuga õhku laskma, tasuks nelikümmend tuhat neitsit paradiisis. Isegi meie kunagised interrindelased ei jutlustanud, et Lääne kultuur on saatanast. Putin ka ei tee seda. Kõige üldisemal tasemel me jagame venekeelsetega samu väärtusi. Seda kooskõla tuleks iga hinna eest säilitada. Selleks on tarvis mõlemapoolset valmisolekut, mis on aga natuke keerulisem, kui esialgu paistab. Eestlased heidavad venekeelsetele ette, et nood ei taha eesti keelt ja meelt omandada. Aga eestlased ise on vahel ebakindlad, justkui ei usuks ikka veel, et elavad oma riigis. Orjamentaliteet tuleb ilmekalt esile keelekasutuses.

Ma usun, et enamik meist on kogenud järgmist olukorda. Istub eesti inimeste seltskond ja räägib oma jutte. Aga pruugib sinna tulla ühelainsal venekeelsel, kes hakkab oma keeli rääkima, ja kohe hakkavad kõik eestlased ka automaatselt vene keelt purssima. Seda isegi juhul, kui on teada, et venekeelne saab ka maakeelest aru. Ma ei räägi siin absoluutselt mitte teenindussfäärist, sest see on omaette ooper. Kõikjal maailmas õpivad teenindajad nobedasti teenindatavate keelt rääkima, kuna see on nende äri huvides. Ma räägin kõige harilikumast olmesfäärist. Minu meelest tuleks vahevariandina kõne alla seegi, kui kumbki pool räägib oma, st. eestlased eesti ja muulane vene keeles. Suhtlus ju toimub. Muidugi tuleb venekeelset inimest igati julgustada eesti keeles rääkima. Aga ei maksa ka loota, et üleminek toimub iseenesest. Inimene läheb keelekasutuses alati kergema vastupanu teed. Kui venekeelne taipab, et ta võib oma keeli rääkida, siis ta seda ka tavaliselt teeb.

No mis siis ikka, võiks küsida. Aga asi on selles, et eestlased ise pole üldsegi rahul, et nad nii kergesti vene keelele üle libisevad. Pärast on nad tusased ja kiruvad isekeskis ?kuradi tiblasid?. Natuke on häbi, nagu oleks käsipattu harrastanud. See ei soodusta kokkuvõttes sugugi vastastikust head läbisaamist.  Viimane on võimalik kahe kogukonna vahel siis, kui mõlemad endast lugu peavad, austavad oma väärikust, keelt ja kombeid. Kui mina oleksin venekeelne, siis ma vahel küll vaataksin, et need eestlased on ikka veidrad tegelased. Miks nad lubavad endile nii pähe istuda? Aga eesti inimene ei saa teisiti, vene keel tuleb tal peaaegu automaatselt. See on vahepealse poole sajandi taak, mil vene keele oskamine oli mitte ainult kohustuslik, vaid otseselt seotud karjäärivõimalustega.  Oma lookese kohalikus lehes lõpetasin järgmise üleskutsega. Praegu tahetakse kusagil jälle (eks ikka kohalikke valimisi silmas pidades) tulla välja uute seadustega, mis peaksid kindlustama muulaste õiguse kakskeelsusele. Selle asemel võiks parlament nalja pärast välja anda seaduse, mis kohustab eestlasi kõikjal kus võimalik eesti keelt kõnelema.

Eliit on maha notitud

Selle kirjatüki peale sain mitu vastukaja. Vabandan, et tsiteerin ühte neist autorilt luba küsimata: ?Eestlaste, selle matsikarja, kelledele 700 aastat mõisatallis taguotsa kaudu demokraatiat pähe taoti, teadvus ei suutnud paarikümne esimese vabariigi aastaga totaalselt muutuda, ja sinna lisandus Pätsi-Laidoneri dilemma, mis lahenes eliidi hävitamisega, ja praeguseks on eestlased nagu kartul, kelle parem osa on mulla all. Järele on jäänud suured sulid (ja neidki on vähe), keskmised sulid ja väikesed sulid… Eesti matsirahva orjavaim algab tema ajaloost ja Põhjasõjast alates on seotud Vene Impeeriumi ajalooga ja on praegu kuratlikult raske öelda, milliseks see oleks kujunenud, kui Nikolai II-se asemel oleks olnud Peeter Suur ja oleks see üldse eesti rahvale halvem kui tema teine ?iseseisvus?…

See oma stiililt muidu tüüpiline netikommentaarlik sõnavõtt tundus tähtis, sest pettumus Eesti praeguse olukorraga on viidud koordinatsiooni meie ajaloo ja (vaikimisi) eliidi teemaga. Ka mina pean eestlasi orjarahva järeltulijateks, aga ei ole nõus tsiteeritud (ja paljude teiste) romantiseerivate käsitlusega. Esiteks, mõisatallis peksaandjad olid muidugimõista valdavas enamikus eesti soost. Teiseks ? kas tõesti oleks võinud Eesti käekäik kujuneda väga teistsuguseks, kui siit üle käinud kõiksugu laastamised poleks mitu korda hävitanud meie eliiti, nii et ?muistsete eestlaste? meel oleks nende järeltulijates edasi kandudes säilinud meie päevini?

Aadlik prügikastis

Ennast ajas üles tähendav ja enda üle arvet pidav eliit on üldjuhul aadel. Kuni ühiskonnas oli kolm eesõigustatud seisust, siis oli loomulik, et lisaks eneseteadvusele ja moraalsele slepile (vanaisade kohustav pilk vaatas portreedelt järeltulijate peale) said aadlilapsed ka spetsiifilise praktilise ettevalmistuse. Sellest võib jääda mulje, et ainult nemad olidki suutelised ühiskonna elu korraldama. Tänapäeval on aadellusel pelk kultuurilooline või siis kohalik-perekondlik tähtsus. Kui puuduvad sisemised ja välised tingimused, ei tähenda bioloogiline aadellus tuhkagi. Vanad kreeklased on selle silmapaistev näide. Lehola Lembitul oli kindlasti mitu naist. Pole välistatud, et mõni tema järeltulijaist on praegu segase silmavaate ja lillade põskedega prükkar. Nelja ?Eestimaa kuninga? veresugulased võivad kuuluda niihästi meie eliidi hulka kui ka vegeteerida mõnes kinnipidamisasutuses või arengupeetute hooldekodus jne.

Meie ajalugu arvestades on ?mehemeelega? eliit eo ipso maha notitud, ?orjameelne? aga käitunud nii nagu enamiku allutatud rahvaste puhul ajaloos tavaline.

See tõik pakub lohutust. Eliit uueneb kiiresti. Eliit on nagu hüdra, kes alati pead otsa kasvatab, nii kui vaid tingimused seda vähegi lubavad. Kas võib keegi eitada, et näiteks 1960. aastail esile kerkinud hiilgav noorte kirjanike põlvkond ei olnud uus eliit? Ilmselt vajab poliitiline ja üldse avaliku elu eliit natuke pikemat küpsemist. Ses mõttes on 1940. aasta alguseks täisküpsesse ikka jõudnud eliidi küüditamine ja põgenemine muidugi tragöödia, millest tekkinud lünga all kannatame tänini. Nii või teisiti, juba paarikümne aasta pärast võib meil siiski ka selles vallas olla uus eliit, keda ka südametunnistusega kodanikud ei pea häbenema.

Ent tagasi keele juurde. Pöördume ajalukku. Kas tõesti 1930ndate keskel, kui iseseisvuse algusest oli möödunud sama palju aastaid kui praegu selle taastamisest, istus saksa keele rääkimise refleks meie vanavanematel samamoodi veres kui praegu vene keele oma? Oskar armastas küll sakslast ja Erika isa loeb talle moraali, ent ajalugu ei kordu üksikasjades. Neil, kes on saanud teadlikuks inimeseks juba iseseisvusajal, vaevalt vene keele suhtes automaatrefleksi kujuneb. Liiati pole vene keele õppimine üldsegi popp. Aga see refleks võiks ka nende vanematel kiiremini mööduda. Niihästi keelekasutus kui ka eliidiks sirgumine on suurel määral teadliku eneseloome küsimus.