Missugused kolm nädalat! Viimase hetkeni põnevust hoidvad mees mehe vastu heitlused, favoriitide põrumised ja üllatusvõidud, protestiaktsioonid ja lõpetuseks ojadena voolav vahuvein – jah, Tour de France on olnud minu viimaste suvede kindel ankur. Nagu ka arvamusfestival Paides. Juba 1903. aastast peetavat ilmselt maailma kõige prestiižsemat suurtuuri vaatan hea meelega kõrvalt televiisori vahendusel, sest enamaks pole ma võimeline (ükskord startisin toimetusest pooleteisekilomeetrisele koduteele, samal ajal kui rattureil oli jäänud etapi lõpuni veel kümme kilomeetrit, ning jõudsin televiisori käima panna, lõõtsutades ja uduse pilguga, kilomeeter enne finišit). Sel nädalavahetusel kuuendat korda toimuvast arvamusfestivalist pole aga eemale jääda õnnestunud, kuigi päris alguse juures mind ei olnud ning meeskonnaga liitusin teisest aastast. Sel suvel olen vahelduseks taas kõrvalt­vaataja, mis võimaldas muu hulgas rahulikult – niivõrd, kui Prantsusmaa teedel toimuv seda lubas – ka kõik Tour de France’i etapid ära vaadata. Suurtuuri 21 etappi, mis kestavad keskmiselt neli tundi ja enam, on tõelised strateegia ja taktika meistrikursused, millest oleks üksjagu õppida ka neil, kes arvamus­festivalil Paides mõnda arutelu korraldavad või neis osalevad.

Ikka leidub neid (peamiselt ajakirjanikke ja poliitikuid), kes vallimäelt keskväljakuni kasvanud Paide arutelupeol suuremat kasutegurit ei näe, aga mina olen jätkuvalt arvamusfestivali usku. Kuigi strateegia väljatöötamises on üksjagu arenguruumi. Näiteks Tour de France’il toimub korraga mitu võistlust: on meeskondade esisõitjad, kes püüavad võitu üldarvestuses ning kelle hüvanguks meeskonnakaaslased (järjekindlalt ennast ohverdades) tööd teevad; on ratturid, kes heitlevad peamiselt sprindipunktide eest, ning teised, kes püüavad mägede kuninga tiitlit, ning siis veel mõned õnnelikud, kes saavad meeskonna spordidirektorilt loa üritada mõne etapi võitu, kui see esisõitja kollase, sprinteri rohelise või mägede kuninga mummulise liidrisärgi püüdmist ohtu ei sea.

Nii peaks mõtlema ka arvamusfestivalil osaleja juba ideekorjesse arutelu­ideid esitades või siis hiljem mõnes arutelus osalemise kutset kaaludes. On selge, et kõiki etappe ei suuda kinni panna isegi Sky meeskond (kuigi väga suure tõenäosusega triumfeerib Pariisis just nende esisõitja) – ja pole vajagi, sest ressurss on piiratud ja saab ka nutikamalt. Ka arvamusfestivalil on mõistlik korraldada pigem vähem arutelusid, et põhisõnum programmis esindatud oleks (nii jääb ka ettevalmistuseks aega ja jõudu), kuid samal ajal tuleb läbi mõelda, kes ja millistes teiste korraldatud aruteludes kindlasti osaleda võiksid, sest Paide arutelupidu on peale poliitika­kujundamise ka sümboolse kapitali kogumise platvorm. Ja alati ei pea ju tingimata püünele ronima – ka hästi läbi mõeldud küsimus saalist võib teinekord kohaletulnuile rohkemgi meelde jääda kui võistlus kaaskutsututega mikrofoni kättesaamise eest pooleteisttunnises arutelus. See kehtib nii erakondade, vabakonna organisatsioonide, ettevõtete kui ka riigiametite puhul.

Ehk kõige enam peaks oma strateegia ja selle saavutamiseks sobiliku taktika läbi mõtlema just parteid (seda enam, et valimised on ukse ees). Praegune lahendus, kus hoitakse kümne küünega kinni oma aruteluala korraldamisest (ehk sisuliselt sõidetakse paralleeltuuri vaid ühe meeskonnaga) ning püütakse sokutada erakonna esimees ja teised juba kuulsad poliitikud võimalikult mitmesse arutelusse, pole kõige nutikam. Seda enam, et sarnaselt Tour de France’iga on ka arvamusfestivalil oma pidulik lõppetapp, kus kokkuleppe kohaselt keegi üldarvestuses oma kohta parandada ei püüa – festivali aruteluprogrammi lõpetav parlamendi­erakondade esimeeste debatt (kuigi tuuril vändatakse lõppetapp maha, šampanja­klaas käes, võiks festivali lõpetuseks siiski senisest enam pakkuda küll julgete avalduste korgipauke, aga ka mõnusalt maitsemeeli hellitavat kihisevat argumenteeritud mõttekäikude näol). Kus siis veel kui mitte arvamusfestivalil tuua rahva ette oma tõeline sprinter ja mägede kuninga tiitli püüdleja. Neist esimesele võiks valida just selle õige sprindietapi, kus ta saab demonstreerida oma mõtlemise kiirust, argumentide tugevust ning kõige paremas tähenduses ladusat suuvärki. (Muide, sprinter võidab etapi vaid juhul, kui meeskonnakaaslased ta õigel hetkel lahti veavad ehk siis esitavad näiteks saalist mõne äkilise küsimuse, mida oodanuks hoopis oponendilt, et püünel arutleja sellele siis näiliselt kergelt ja läbimõeldult vastata saaks.) Tõeline mägede kuningas on aga ennastunustav töömees, kel piisavalt enesekindlust, et rünnata just siis, kui käes etapi kõige teravam tõusunurk. Mummuline liidrisärk pole küll nii seksikas kui sprinteri roheline, küll aga austusväärne, sest selle kandja asjatundlikkuses pole võimalik kahelda. Teisisõnu: poliitikuna alles alustav oma valdkonna asjatundja on lausa ideaalne mägede kuninga tiitli pretendent.

Vabakonna organisatsioonidel pole kirjeldatud mitmetasandiliseks võistlus­strateegiaks ilmselt kunagi piisavalt võhma, seega on mõistlik kohe kindlasti unustada koht üldarvestuses ning püüda rohelist ja mummulist liidrisärki – või ka ainult üht neist. Kuna arvamusfestivalil on ka pärast programmi kasvu pidurdamist endiselt väga palju teemasid ette võetud, ületavad uudiskünnise need, mille puhul on käepärast võtta üks hea tsitaat – olgu selleks siis sprinterlikult kelmikas säuts või mägede kuningale kohane eksperdiarvamus. Kui elustiilifestivalideks moondunud muusikapidusid mõõdetakse tänapäeval selle järgi, kui „instagramitavad“ nad on, siis arvamusfestivali kaaluvihiks on mõttesäuts (kuhu saab ju ka pildi lisada).

Seega töötab siingi taktika, kus ise tuleb pigem vähem korraldada, aga otsida välja need arutelud, kus kas siis kutsutud arutlejana või publikust küsijana tsiteeritav vahefiniš võtta, mis viib suure tõenäosusega ka etapivõiduni. Olles mitu aastat arvamusfestivali ideekorjesse esitatud ettepanekuid hinnanud, väidan julgelt, et liiga paljud vabakonna organisatsioonid tahavad teha sama viga, mis erakonnadki: luua päris oma ala, kus nemad on kuningad, kuigi ühtki mäge ei vallutata, sest arutelu teema­püstitused ja isegi kutsutud oponendid on ootuspärased, ja mis seal salata, sageli ka aastast aastasse korduvad.

Eriti tasub kaaluda, kas ise üldse mõnda arutelu korraldada (või siis äärmisel juhul korraldada ainus, et vähemalt üks etapivõit ette taskus oleks) väikestel organisatsioonidel. Nii jääb märksa rohkem jõudu geriljataktika lihvimiseks – miks mitte pakkuda end ise mõnda arutelusse või siis võttagi endale kõige aktiivsema küsija roll. See eeldab muidugi kaht asja: et ideekorjest välja valitud arutelud oleksid teada juba enne lõpliku programmi avalikustamist, kus arutlejad juba paigas, ning et arutelu­juhid ka tõepoolest kohaletulnuile sõna annaksid. Aruteluvormide mitmekesisus on õnneks aasta-aastalt aina suurenenud (see on ka ideekorjesse esitatud ideede üks hindamiskriteerium), nagu ka aru­telu­juhtide professionaalsus varem plaanitu elluviimisel, aga nn eelprogrammi avalikustamist pole seni tehtud (ka minu eestvedamisel mitte). Ehk võiks kaaluda?

Vabakonna organisatsioonide taktikat võiksid kaaluda ka ettevõtted ja riigiasutused. Korraldajakogemus näitab, et neist esimesed osalevad arvamusfestivalil sarnaselt vabakonna organisatsioonidega peamiselt kahel eesmärgil: mõjutada poliitilisi otsuseid või kehtestada mõni oma eestkõneleja arvamus­liidrina. Mõlemad on saavutatavad ka ühe etapivõiduga ja ei peagi mitmes pulmas pruudiks käima. Riigiasutustel on peamiseks arvamusfestivalil osalemise põhjuseks teavitustöö, aina enam ka sisendi kogumine poliitika kujundamiseks, mis on õnneks muu hulgas vähendanud formaalse kaasamise osatähtsust. Millegipärast usaldatakse sageli pigem poliitikuid või majaväliseid eksperte oma ametnikele (ju lähtutakse põhimõttest, et oma saba pole ilus ise kergitada), kuigi just neil peaks mäestikuetappidel selge konkurentsieelis olema. Tagasihoidlikkus on kena küll, aga müürililled jäävad üldjuhul kastmata. Sellest on väga hästi aru saanud meediakorporatsioonid ja see pole tingimata kiitus, sest kuigi arutelud nende alal on üldjuhul krapsakad ning ei kannata kuulsate ja kummaliste puudumise pärast, kipub nii ununema ajakirjanduse peamine ülesanne – vahendada, mis toimub väljaspool toimetust. Nii on ka hinnang, et kõik oli vanaviisi ja kasutegur väike, kiire tulema. Aga kui sa jälgidki pärast enda korraldatud paralleeltuuri ainult heitlust kollase liidrisärgi eest, siis jäävadki kahe silma vahele ägedad arvamus­sprinterid, nutikad eksperdimägede kuningad ning nii mõnigi ootamatu etapi­võitja.