Muidugi oli see võimas vaatepilt: sinimustvalgete lippude meri poodiumi ees, mil selle kõrgemale astmele tõusid Soome ralli võitjatena Ott Tänak ja Martin Järveoja. Ja see karuse koori esitatud Eesti hümn!

Kodukamaral on aga esimese seitsme kuuga hukkunud liiklus­õnnetustes 48 inimest ehk sama palju kui kogu möödunud aasta jooksul kokku. Tõepoolest, uudislugusid pealkirjaga nagu „Liikluses sai viga kaheksa inimest; vahele jäi 13 napsitanud juhti“, „Liikluses sai viga 13 inimest, üks hukkus“, „Kuues liiklusõnnetuses hukkus üks ja sai viga kaheksa inimest“, „Üheksas raskes liiklusõnnetuses said vigastada üheksa inimest“ jne ilmub iga nädal.

„Hukkunuid on rohkem, sest meil oli väga traagiline jaanuar, kus juhid ei suutnud kohaneda muutlike teeoludega. Maikuust hakkas hukkunute arv suurenema ja see trend on kahjuks jätkunud läbi suve. Kindlasti on suviste õnnetuste üheks põhjuseks liiga suur sõidukiirus ja oma võimete üle hindamine,“ tõdes mõni nädal tagasi politsei- ja piirivalveameti juhtivkorrakaitse­ametnik Kalmer Tikerpe (EPL 18. VII). Lohutust ei paku seegi, et eelmine aasta oli liikluses tavalisest õnnelikum. Maanteeameti statistika järgi hukkus 2013. aastal liiklusõnnetustes 81 inimest, 2014. aastal 78, aasta hiljem 67, 2016. aastal 71 ja eelmisel aastal 48. Viga saab liikluses igal aastal üle 1600 inimese ehk „keskmiselt on päevas toimunud neli õnnetust ja viga saanud viis inimest“, nagu nenditakse maanteeameti ning politsei- ja piirivalveameti koostöös valminud aruandes „Liiklusaasta 2017“. Mõnevõrra üllatuslikult – ja see näitab seniste kampaaniate tõhusust – moodustavad viimase viie aasta liiklusõnnetuste põhjustajatest joobes juhid 13% ning kinnitamata turvavööga sõitjad 16%. Vähem üllatab, et rohkem satub liiklusõnnetustesse mehi (63%) ning kõige enam inimesi vanuses 26–34 eluaastat.

Ka 2017. aasta aruandes märgitakse, et liiklejate hoiakuid ja käitumist mõõtvate küsitluste ja vaatluste järgi peetakse suurimaks ohuks autojuhtimist alkoholi mõju all: „Auto juhtimise ajal tekstisõnumite saatmist ja sotsiaalmeedia kasutamist peetakse pea sama suureks ohuks kui punase tule alt läbisõitu (97% vastanutest)“, kuid: „Märgatavalt vähemohtlikuks peetakse aga piir­kiiruse ületamist (kas rohkem või vähem kui 10 km/h) ning mobiiltelefoni kasutamist käedvabad seadmeta, mis samas võivad olla raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste otseseks põhjuseks.“ Kuigi vanarahvatarkus ütleb, et tark ei torma ning tasa sõuad, kaugele jõuad (järelikult: lolli teekond on lühike), järgib küsitluses osalenud autojuhtide sõnul põhiteedel kehtivat kiirusepiirangut ainult 25% ja väiksematel maanteedel 35% juhtidest.

Mida siis teha? Siseminister Andres Anvelt loodab, et liiklusjärelevalve tõhustamisele aitab kaasa uuest aastast jõustuv lühimenetlus, mis vähendab patrullil ühe liikleja lihtsa rikkumise menetlemisele kuluvat aega: „Seetõttu jõuab ta oma tööpäeva jooksul tegeleda rohkemate juhtumitega, samuti puhtfüüsiliselt suhelda, olgu hoiatada või karistada palju rohkemaid liiklejaid kui seni. Samuti distsiplineerib rikkujaid uuest aastast jõustuv sissetuleku suurusest sõltuv trahv“ (Postimees 30. VII). Ministril on ilmselt õigus, aga nende sammudega tegeldakse pigem tagajärje kui põhjustega, sest suureneb küll politsei võimekus rikkujaid korrale kutsuda (ja karistada), aga ennetava meetmena ei pruugi sellel olulist mõju olla (maksad trahvi ära ja kihutad edasi). Eks näis, kas Anvelti pakutud veapunktisüsteem toob paremaid tulemusi, kuigi praegu pole veel piisavalt infot, mida see süsteem täpselt endast kujutab. Selles osas võib ministriga siiski nõustuda, et „kui laste ja noorte liikluskasvatusega tegeleme palju, siis korduvalt eeskirju rikkunud täiskasvanu koolitusele ja nõustamisele suunamiseks süsteem puudub“.

Eks hoiakuid ongi raske muuta, aga järgmine kord, kui justkui tühi sirge tee kutsub pedaali põhja vajutama või telefoni järele haarama, tasub meenutada üht väga tarka tigu, kes telelavastuses „Tammetõru seiklused“ (1988) rahulikult sõnas: „Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi,“ ning jätkas teekonda igati mõistlikus tempos. Kündis ju ka Ott Tänak üksjagu kraave – järvest rääkimata –, enne kui esimeste rallivõitudeni jõudis. Igapäevane liiklus ei ole aga WRC-sari ning siin võib juba esimene väljasõit enesele või teistele saatuslikuks saada.