Kui kaubamajade ristmikult ehk Tartu täielikust tsentrist Turu tänavale pöörata, saab linn järsku otsa. Ülepaisutatult lai tänavakoridor ja jõeäärse maa-ala kõikuva tasemega arhitektuur jätavad äärelinna mulje, nagu poleks siin keegi kunagi millestki väga hoolinud. Zeppelini kaubanduskeskuse tagant algab justkui poole kilomeetri pikkune hoomamatu sillaalune.

Ostsin eelmisel suvel pileti ühele Sadamateatri etendusele. Toimumispäev oli vist nädalavahetusel, igatahes tulin otse kellegi poolt külast ja arvestasin kõndimisaega valesti. Olin hilinemas ja lähenesin kerges sörgis Tartu avaturu alati natuke räpasele pühapäevamiljööle. Mõningast etenduse-eelset melu oli eemalt siiski märgata, aga see osutus, kui lähemale jõudsin, paariks närtsinud kambaks ja nii olin täiesti kindel, et olen kellaaega või päeva valesti arvestanud. Mitte miski seal jõe ääres ei viidanud toimuma pidavale etendusele. Olin seal hotellitaguste koledate kioskite vahel üksi. Tegelikult olid päev ja kellaaeg õiged ja etendus toimus, lihtsalt teised olid juba saalis ja uksed olid kinni.

Ometi on kesklinn just siin. Kui tõmmata linna ümber ring, on siin keskpunkt. Tartu uue üldplaneeringu kohaselt on see turu kant uuenev Sadama asum, millest on kavas kujundada terviklik nüüdisaegne töö-, elu- ja kultuuri­keskkond, aga tema aeg ei ole veel tulnud. Tuled ei põle ja kedagi pole kodus ka, sest halval ajal tehtud juhuslikud otsused ei ole sealsete üksikute hoonete vahele linna kaasa toonud. Ometi on kogu Turu tänava ja Emajõe kääru vahele jääv territoorium kõigi võimaluste imede­maa: ajaloolise hoonestuseta tükk kesklinna, mis on algusest peale paremat aega oodanud. Sadama asumis on aeg ja ruum praegu tugevas nihkes. Geograafiliselt viibitakse südalinnas, aga südalinna siin veel ei ole, olevik ise asub hoopis täisperifeerias.

Töö siiski juba käib: Kino maastikuarhitektid on asumi selgroona joonistanud kaldapromenaadi eskiisi. Teekond küll veeteede ameti krundil Turu jalakäijate silla kõrval esialgu katkeb, kuna amet kallasrada ei tunnista ja läbipääsu ei võimalda, ent ise mujale ka esialgu ei koli. Ka Turu tänava äärne tankla ja aina paisuv kiirtoidupaviljon ei lähe kvartalist niipea kusagile. Turg siiski uueneb – hiljuti lõppes lootustandvate tulemustega Sadama kvartali planeeringuvõistlus, mille võidutöö (Kauss Arhitektuur) põhjal koostatakse suurte ümberkorraldustega detailplaneering.

Katlamaja kvartalit on samuti pisut korrastatud. Pärast katlamaja kolimist sobivamasse asukohta oli kuulda, et kompleks tahetakse sisustada uute funktsioonidega, ent lõplik otsus langetati täieliku muudatuse kasuks. Krundilt lammutati kütusemahutid ja osa taristut ning võimalust mööda likvideeriti pinnasereostus. Lammutusluba oli väljastatud ka korstnale, kuid praegune omanike­ring on selle õnneks alles jätnud. Korrastatud territooriumile püstitati hiljuti uus kaugjahutusjaam, mis on küll taristuobjektina rabavalt nägus (Kaido Kepp ja Tõnis Taru, Arhitektuuriklubi) aga jääb kahjuks kvartalisse üldplaneeringu kohaselt kavandatavas „terviklikus nüüdisaegses töö-, elu- ja kultuurikeskkonnas“ arusaamatuks loogikaveaks – suletud fassaadidega tehnohoone ei suuda panustada keskkonna elavdamisse, vaid jääb tänavamiljöös alati selleks imelikuks poisiks, kellega keegi kooli lõpuni ei suhtle.

Kvartali tervikliku uue visiooni leidmiseks korraldas endise katlamaja kinnistu omanik Giga Inveeringud koostöös Tartu linnavalitsusega aasta alguses kaheetapilise planeeringuvõistluse, mis, ette rutates, tõestas taas selle formaadi headust. Ideekavandeid oodati märtsiks ja kolme parima osaleja lõplikke võistlustöid mai alguseks. Võistlusalaks oli kogu Turu tänava ja jõe vahele jääv maatükk Zeppelini kaubanduskeskuse ja Sõpruse silla vahel.

Ei midagi erilist

Planeeringuvõistluste eesmärk on anda unistustele võimaluste ja kitsenduste piires konkreetne ruumiline kuju. Kõrvaltvaatajal tuleb meeles pidada, et enamasti on pakutavad lahendused üldistatud ja nii see peabki olema. Arhitektile-planeerijale annab peamise mängu­ruumi ette üldplaneering, lisavarjundeid täpsustab võistlusülesanne, kuhu on koondatud maaomanike, kohaliku omavalitsuse, avalikkuse ja spetsialistide ootused.

Saledas Katlamaja kvartalis määravad lähteandmed väga palju ette ära: üldplaneering näeb seal äri- ja teenindushooneid ning ribakest tehnoehitise maa-ala, vee ääres ka roheala ja sadamat. Alajaamahoone ning kaugjahutusjaam jäävad alles, nende vahetusse lähedusse on antud kolmekorruselise ärihoone lisamise võimalus. Ülejäänud territooriumil lubab üldplaneering kahte võimalikku hoonestusala 4–6korruselises mahus – nagu valdavalt mujalgi kesklinnas. Tähendab: ei midagi erilist. Nelja ehitusmahuklotsi ja neid ümbritseva napi avaliku ruumi korraldamises ei ole radikaalne sekkumine juba eos võimalik.

Võistlusülesanne siiski üht-teist lisas. Katlamaja krundiomaniku eelistuseks oli olemasoleva hoonestuse täielik asendamine uute mahtudega. Üldplaneeringu anonüümsetel äripindadel tuli võistlustöödes näidata spaa-siseujula, hotell, bürood, salongid-kauplused. Ülesanne tuletas meelde, et üldplaneering võimaldab ärimaa otstarbe turgutamiseks asendada selle kuni 40% ulatuses korterelamufunktsiooniga. Puhtalt ärikvartalina ei olekski kandil väga lootust: tööpäeva lõppedes lahkuksid siit inimesed samamoodi, nagu see kogu asumis praegu käib. Vähesed hotellist ja spaast sisse-välja käijad oleksid ajutised elanikud, kes seda põrgupõhja ilma püsielaniketa käima ei suudaks tõmmata. 24/7 elu tõotab toetada ka kavandatav kaldapromenaad ning kvaliteetne majadevaheline ruum: vastupidiselt asumi praegusele toimimisloogikale ei luba võistlusülesanne kvartalis maapealset parkimist ning eelistatud on kõigi liiklejate vahel jagatud tänavaruum. Umbkvartali staatuse lõpetab teisel pool Turu tänavat asuvast Lina kvartalist läbi murdev ning jõeni pikenev uus tänavakoridor.

Karske võistlusülesande lahendused näivad kõik esmapilgul pigem mõõdukad, ent tõestavad süvahuvilisele siiski oma tõhusust ja võimalusi.

„Lõpustest“

Teisest voorust väljusid kuldmedaliga Arhitekt Musta „Lõpused“. Töö veenab oma selge programmiga, mis, tõsi, töötab diagrammina pisut paremini kui mahuliselt. Hoonestusalade omavahelisi seoseid ja ristviiteid ümbritsevasse on veenvalt selgitatud, tööga korrastatakse-süstematiseeritakse järjekordne osa Sadama asumist. Tulevane Katlamaja kvartal ehitatakse üles nelja tsoonina: tehnoehitistega tikitud äritsoon Zeppelini kaubanduskeskuse taga, kolme „lõpusega“ büroode ja korterite kvartal, krundi teravikus spaahotell ja paviljoniga sadamapark. Lina tänava pikenduseks pakutakse uut L-kujulist Katla tänavat, mis põimib end ümber „lõpuste“ ja lülitab kvartali ümbritsevasse.

Kvartali keskel paiknevad „lõpused“ on asja pärast töö pealkirjaks. „Lõpusteks“ on kvartali kolm keskset hoonekobarat, mis on pööratud pikliku kvartali suhtes risti ning varustavad jõge ja varem hoonetepaisu taga kinni olnud linna inimeste liikumise, vaadete ja muu tervikliku organismi eluks vajalikuga. Kuus paarideks liidetud hoonemahtu on pööratud tänava ja jõega risti, mis rõhutab diagrammi loetavust veelgi ja lihtsustab piirkonnas orienteerumist. Hoonemahtude nihkesse ajamine parandab hoonetevaheliste läbipääsude kvaliteeti, mis muidu oleksid kalgid ja hämarad koridorid sogase vee ja liiklusrohke Turu tänava vahel. Tahukate längus nurgad mõjuvad maneerlikult, ent teevad tegelikult avalikule ruumile suure teene: pärastlõunasel valgusel lastakse paista promenaadil ja väljakul liikujatele.

Kui võistlustingimused soovitasid vältida sõidukite ja kergliiklejate ristumist, siis kvartali tervikliku toimimise huvides ei pea võidutöö seda otstarbekaks, ja õigesti teeb. Kergliiklejaid ja sõidukeid ei ole siin mõtet üksteisest rangelt eraldada: sõitja muutub autost väljudes samuti jalakäijaks. Tartus ollakse Aleksandri tänava jagatud liiklusruumiga tutvutud umbes aasta ja hoiatussildid „Liiklejad, arvestage üksteisega!“ on tee äärest ära võetud. Võidutöös pakutud tänavat liigendavad ristumisväljakud annavad liiklejatüüpide heaks koos­eksisteerimiseks hea garantii. Kindlasti tuleb tunnustada ka tulevase kvartalis liikuja eest varjatud logistikalahendust. Maa-alune parkimine on antud ristkasutusse: spaahotelli ja elamute parklad on ühendatud, hommikul tööle sõitjatest tühjaks jäävaid kohti saavad kasutada kvartali päevased külalised.

Kvartali mahtudest moodustuv siluett jääb skemaatiliseks, ent võib loota, et võistlustöös pakutud ühetasasus liigendatakse töö käigus tundlikumaks. Ka kesklinnapoolse ärihoone ja spaahotelli pikad fassaadi- ja katusejooned mõjuvad Tartu kontekstis ehmatavana.

Teise preemia pälvinud töös „Mikro-makro“ maskeeritakse pikk kahe korruse kõrgune katkematu fassaad ülakorruste tornhoonete lisamisega paremini. Võidutöö neli eri ilmega kvartalit jäävad esialgse mahtude hinnangu järgi irdseks ja tervikut ei teki. Üks põhjusi on siin kindlasti õnnetu (kuigi oma kategoorias kvaliteetne) külmajaam, mida ei olegi võimalik ülejäänud kvartaliga liita. Katlamajast säilitatava korstna ja tigutorni torsode vahele tekib õnneks huvitav kauge­kõne.

Kui pronksmedaliga tööd „Liivakell“ võib ehk kritiseerida liiga kalkide hoonemassiivide poolest, siis „Mikro-makro“ lahendus on poeetiline, kolmest nõtkeim. Väga heade võtetena tuleb esile tõsta sisehoovi tekitamist hoonete vahele ja silueti äärmuslikku liigendamist. Tähelepanu on pühendatud ka majadevahelise ruumile: promenaadi kioskid-pisikontorid ja õueruumisopistused hakivad muidu hoomamatu ilmaruumi parajateks juppideks, mille kõrval ja sees on inimesel hea viibida. Siseväljakuga hoonelahendus on võidutöö murtud majakoridoridest sümpaatsemgi. Mõlemad kasutavad mahtude liigendamisel ühesugust võtet, ent „Mikro-makro“ pakutud madalamaid korruseid ühte liitev hoonemüür blokeerib sarmitu Turu tänava.

Ettevaatust!

Ideaalses maailmas oleks võistlustöödelt ikkagi midagi äkilisemat eeldanud – vähemalt majadevahelise ruumi osas, kuna hoonemahud põlistatakse eelnevates kokkulepetes. Tõsi, hoonetest üle jäävat ruumi on kvartalis tõesti napilt ja linnas teisiti ei saakski.

Kõigi tööde tohutu pikk ja range kaldapromenaad ei loo eeldusi heaks välisruumiks ja vajab kindlasti veel tööd. „Liivakell“ võimaldab kergliiklejal siksakitada promenaadi puuderea ühel ja teisel pool, järgides siiski hoonemassiivide perimeetrit. „Mikro-makro“ liigendab lineaarsust rohkem ja promenaadilahendus on kolmest kõige tugevam. Jalakäijale pakutakse kaaslasteks ühekorruselisi kioskimahtusid ja promenaadi sopistusi vee äärde. Jalakäija-jalgratturi kogemust on täiendatud lopsaka haljastusega. Võidutöö lahenduses lisatakse teekonnale eriilmelisi ruume: pika fassaadi äärne lineaarväljak, korstent ümbritsev tribüüniga keskplats, pisiväljakute viirg jõeäärse sõidutee ääres ning katusega estakaad koos vee äärde laskuva terrassiga. Avaliku ala selgroog on ehk liiga rangelt sirge, aga see-eest funktsionaalne ja efektiivne. Võidutöö jupitab teekonna ja see on väga nutikas võte.

Planeeringuvõistluse olemus annab õnneks kindlust, et hea meeskond täpsustab lahendust, teisalt õõnestab üritust võimalus, et võistlusega saadud tulemus kulub töö käigus millekski muuks. Detailplaneeringus kui pooltevahelises kokkuleppes on ettemääratuse ja määramatuse tasakaalu piir õhkõrn – peamine, et planeering ei välistaks lõpuks võimalusi hea keskkonna loomiseks. Ühest küljest peab planeeringuga etteantu seadma piisavalt selge raamistiku, mida oleks raske edaspidi ära rikkuda, teisalt peab see arhitektile jätma piisavalt vabad käed töötegemiseks, mitte juba ette antud lahenduse vormistamiseks. Jõudu ses köietantsus!

 

---

Tartu Katlamaja kvartali planeeringuvõistlus

I preemia – „Lõpused“, Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Sander Paling, Heleriin Vaher (Arhitekt Must)

II preemia – „Mikro-Makro“, Urmo Mets, Lisette Tiirik, Kaur Talpsep (Kauss Arhitektuur)

III preemia – „Liivakell“, Toivo Tammik, Andres Mägi, Veiko Vahtrik (AB Ansambel)

Žürii: Žürii esimees Janek Veeber, omaniku esindaja Indrek Jakobsoo, Tartu abilinnapea Reno Laidre, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, Tartu detailplaneeringute teenistuse juhataja Aire Priks, arhitekt Mattias Agabus.