Minu suurim suvine kunstielamus oli kobarnäitus ?18 tuba?, mille korraldasid Andres ja Katja Koort renoveerimisele minevas majas Sakala 9. Sealt möödudes, kostab siiani kõrvus kõrisevate kümnesendiste kaja, mida külastajad võisid tühjadest plastpudelitest trepikotta ehitatud lehterrennist alla veeretada ja kuulata kõlksatust plekk-kaussi mitu korrust allpool. Kui tavaliselt ootavad vanad majad vaikselt euroremondisurma, siis seekord olid koridorid, tuulekojad, sahvrid, köögid, seinakapid ja muud nurgatagused muudetud kunstiga täidetud näitusemarsruudiks.
Tarbekunsti pealetung
Alanud on linna infestatsioon tarbekunstiga. Kullo Lastegaleriis kehtib see alaliselt, mis Sakala 9 puhul ajutiselt: maja = näitus. Seal toimunud paberikunsti näitusest ?Paper & Meaning? jäi maha, õieti vastasseina Kirjanike Majal Jüri Ojaveri ?Mati Undi raamatukogu 2005?. Minge ja imetlege. On see sinna juhuslikult jäetud? Ja kas ?Üliõpilane? TTÜ peahoone ees ei ole mitte salamisi välja vahetatud Eila Minkkineni metallehtega, milliseid võib näha Adamson-Ericu muuseumis?
Ontlikust juveelipoest Hobusepea ja Pika tänava nurgal on saanud ehtekunsti ekspositsioonipind A-galerii, mille alastust ei varja arvelaud ega kassaaparaat ning ostja ei julge kaupa puudutada. Mari Relo-?aulys ja Adolfas ?aulys promoveerivad väljapanekul ?¡viva la viva!? koduapteeki moodsas vineerkastis, millest on saanud prestii?mööbel igas kodus värviteleri asemel. Kohane kink briljantpulmadeks on pross-tabletileht briljantpillidega, mis harmoneerub ratastooli, tilguti ja palderjanilehaga. Tabletiekstaasi kõrgpunkt on viagra ja alvimili hõbetabletid, esimesed sinises, teised roosas valguses. ?aulyseid täiendas Piret Räni ?Hello friend ? are you impotent? EKA galeriis, pakkudes lisateavet potentsiturgutamise vahendite kohta. Kaasa tundes nabata sündinud katseklaasilastele, tegi ta varjatud reklaami nabaehetele.
Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitustel ?Maailma parim asi? ehk eksklusiivköites lasteraamat ja ?Järjehoidja? on võimust võtnud Tiina Piisangu tööd, valdavalt nahksed elukad. Pille Kivihalli ja Maarja Unduskiga okupeerivad nad siiani rahvusraamatukogu. Ma ise nägin, kuidas nad Viimsi vabaõhumuuseumi kalapäeval 30. juulil aida taga istusid ja nahkkalu õmblesid, valmistades seekord ette meredessanti. Kullo Lastegaleriis varitsevad hetke Kristiina Kalistru nahklepatriinud ja Silvia Kelle nahkhingelinnud sodiaagimärkide, sünniruunide ja kaitseloitsudega.
Maha ei jää keraamikud. Lühikese jala galeriis meelitatakse nännipoe kohta kohatult kvaliteetse väljapanekuga vanalinnapatseerijaid. Neid ehmatatakse Anne Türni libasisalikega, kes luusivad Toompea paekaljul elusa allika ümber. Arhitektuurimuuseumi keldris on Eesti Keraamikute Liidu puupõletustehnikas teostatud tööde näitus. Kihavad, põrnitsevad, kummis ja vinnas taiesed kasvavad looklevast puusöepeenrast nagu kõrvitsad sõnnikuhunnikust. Pottsepp Harry biograafia on vallutanud raamatupoed.
Väärt fotonäitused
Välja pääsenud soolalao hämaratest ruumidest ja minnes üle Admiraliteedi aasa Artdepoosse Thomas Häntzscheli fotosid vaatama, sain mälestus?oki. Alles aastatuhande-vahetuse mõttelend lubas rajada Admiraliteedi basseini ümbrusesse rohumaa, millest ei ole märkigi ühelgi Tallinna postkaardil 1895. aastast saadik. Igaüks võib selles ise Raevangla fotomuusemis veenduda. Tundsin end nagu Karl Burmani akvarelli ?Uuetalu talu vana saun? päikeselisel heinamaal aastast 1937, üks maal Mikkeli kogu uute annetuste väljapanekust. Ümberringi lopsakad takjad nagu lapsepõlvekodus Anne luhal, mesikas jalutas kaks laevaturisti. Lehmad, lambad…
Tuli just meelde, et XVIII sajandi inglise kunstistaari Angelika Kauffmanni näitusel Kadrioru väliskunsti muuseumis olid kõik tegelased ilusad ja ühte nägu: inglid, naised, desertöörid ja lambad. Ent irooniaks pole palju põhjust, sest ega täielik loobumine inimese õilistamisest tänapäeval parem ei ole. Adam Green, otsides isa kohta perekonnaportreedel, suudab kujutada modelle oma fotodel sama hingestatusega nagu kõrgkeskaja ja vararenessansi maalidel. See hingeilu platonism avaldub iroonilisel kujul Simona Dell? Agli töödes, kus inimese olemust uuritakse näo lihtlabase väljalõikamise teel igast fotost. Seda võiks võtta ka kui iluravi põhimõttel ?pole nägu, pole probleemi?. Ilusad naised, tiigrid ja jänkud on Merike Estna Hausi galerii näitusel ?The Sexiest Girl, Pussycat, The Happiest Girl and Two Loverabbits?. Tema kompositsioonid mõjuvad kui segu Academia non Grata sürrealismist, Playboy nunnuilmast ja Jehoova tunnistajate paradiisist Vahitorni veergudel. Merike Estna maalid värskendavad vaataja nooremaks.
Terava kunstilise kuulmisega Toomas Sarapuu
Tallinna kõige populaarsem kunstnik tundub praegu olevat Monica del Norte, Madridis perekonna loonud tartlanna. Ilusate luuleliste seletustega minevikumälestused on G-galeriist juba enamuses ära ostetud nagu Raekoja platsi kunstituru kaup. Peaaegu igas pildis virvendav õlivärvivesi tekitab uppumistunde. Päivi Randver on tema teismeline alter ego Draakoni galeriis. Mürgiste riimis seletustega tulevikumälestused on ette nähtud ?okeerima ja põlgavad müüki. Vereohtrad joonised panevad käe vati, piirituse ja plaastri järele haarama.
Käsmu noorusmälestustest on sündinud Kelli Valk Kagoveri värvilised linoollõiked, näitus ?Kõik muutub? Ühispanga galeriis. Isetehtud paberist pilte võtab ta kui herbaariumikollaa?e, millesse põimib oma laste mängud, vaidlused ja elutee koos väikeste fotodega. Linooli on lihtsakoelise tabavusega lõigatud rohupuhma varjust nähtud taevavalgus ning stseenid külateel. Ühispanga deebetkaart on omaette kunstivorm Toomas Sarapuu näitusel Tallinna Kunstihoone galeriis, igal kaardil maaliline pühendus mõnele kuulsusele. Raha tuleb sadamatest, samuti ka kaubakottide riie, mis on lõuendiks. Kunstniku terav kunstiline kuulmine ei jäta vahele deebetkaardi ühtegi koodinumbrit, mis veelgi rõhutab, et nimi maksab ja raha loob nime. Deebetkaart ei ole lihtsalt taust, vaid võrdväärne imetlusobjekt selle omanikuga. Veel kord on raha vahetatud kunsti vastu ja kunst on vahetatud raha vastu.
Kõige rõõmustavam on harrastuskunstnike ja lastevanemate rahavoog kunstiõppesse suvepuhkuste aegu. Kunstistuudiotele pakuvad näitusepinda Artline?i galerii, Eva galerii, Kullo Lastegalerii ja Eesti Kunstimuuseumi filiaalid. Eesti ja Soome harrastuskunstnike näitus Kiek in de Kökis on minu teine suur sellesuvine kunstielamus.
Andri Ksenofontov