XVI Veneetsia arhitektuuribiennaal 26. V – 25. XI, kuraatorid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara.

Hiliskevad Veneetsias. Seekordset arhitektuuribiennaali iseloomustab maalähedane, humanistlik hoiak, mis mahendab olukorda, kus oleme nihutamas fookust inimeselt planetaarsele kestlikkusele. Kõikehõlmav jätkusuutlikkuse mantra, mis kipub arhitektuursele väljenduslaadile piire seadma, on taandatud käibetõeks – seda tuleb silmas pidada niikuinii. Miks ja kuidas me ikkagi jätkata tahame, kui arhitektuur näib triivivat kasumit ülistades bürokraatiamasinate saatel pragmaatilisse igavusse?

Yvonne Farrelli ja Shelley McNamara kureeritud näituse pealkiri on „Vabaruum“ („Freespace“). Selle laia tähendusväljaga sõna abil juhivad kuraatorid tähelepanu, et arhitektuur võib kinkida midagi kõigile, olenemata arhitektuuri­teose tellijast. Vabaruum näib olevat teatav ülejääk või küllus, mille loomist arhitekt peab silmas pidama ka siis, kui temalt seda ei oodata. Ükski koht, mis on mõeldud majutama inimeste päevaseid või öised tegemisi, ei tohiks olla pelgalt performatiivne masin.

Mitmesaja meetri pikkune Arsenale Corderie on sisustatud suuremõõduliste makettide ja elusuuruses paviljonidega, mille seas on ebaharilikult palju mõnusaid paiku mõtisklemiseks ja puhkamiseks või koguni uinakuks. Kõige populaarsem unnesuikumise paik tundub olevat Toyo Ito „Virtuaalne loodus“ („Virtual Nature“), ümbrusest eesriidega eraldatud ümmargune oaas, kus videoprojektsiooni kannab looduse esteetika, kuigi on täiesti kunstlik. Fraktaalsuhetelt looduslikku keskkonda meenutavat geomeetriat sisaldav videopilt ühes heliga loob paviljonis lõõgastava meeleolu, mis annab alust spekulatsiooniks, et aju tunneb looduse ära teatud matemaatiliste näitajate järgi.

 

Inimlik on loobuda inimkesksusest. Kuraatorite rõhutatult humanistlik vaatenurk mõjub ühtaegu vanamoodsa ja värskendavana. See lähenemine võib tunduda pisut üllatav, kuna suur osa arhitektuurimõttest ja -filosoofiast on praegu pigem keskkondlik ja posthumanistlik: tulevik seisneb liikidevahelise hierarhia mahendamises ja inimese võimu detsentraliseerimises. Kahtlemata ongi oluline ümber mõtestada inimese ja keskkonna dünaamika: meie mõttepilt tuleb kujundada selliseks, et inimene ei ole enam selle keskel, vaid üks lüli kompleksses süsteemis.

Antropotseeni ajal tegeldakse loovdistsipliinide raames aktiivselt looduse mõiste uurimise ja ümbermõtestamisega, olgu näiteks 2017. aasta Tallinna arhitektuuribiennaal või praegu ettevalmistamisel Milano triennaal alapealkirjaga „Murtud loodus“ („Broken Nature“).

Üleüldiselt nõustutakse, et looduse kui millegi ümbritsevaga, mis eksisteerib inimtegevusest puutumatuna, on kehvad lood. Seda näitlikustab iseäranis hästi Austraalia paviljon „Rohtlate taastamine“ („Grasslands Repair“), kus on tegemist suurejoonelise looduse tuppatoomisega: valge lõuend-ruum on kujundatud rikkalikuks rohtlaks, kus valgus vaheldub täielikust pimedusest kuni ereda hajusa päevavalguseni. Efekt on võimas, aga tahaks seda kohta külastada ka novembris ja vaadata, kuidas on rohtlal sellistes tehislikes oludes läinud. Paviljoni eesmärk haakub suuresti n-ö igaühe looduskaitse kontseptsiooniga. Austraalia linnaplaneerimises ei ole seniajani pööratud piisavalt tähelepanu looduslike ökosüsteemide linnakeskkonda integreerimisele. Kuraatorid (Baracco+Wright Architects koos kunstniku Linda Teggiga) juhivad tähelepanu sellele, et tänapäeval peaks kohaloomes silmas pidama looduse taastamist, kusjuures ökosüsteem on oluline ehitusmaterjal.

Raamitud märke inimese ja looduskeskkonna võõrandumisest leiab mitmest paviljonist. Argentina paviljon „Horisontaalne peapööritus“ („Horizontal Vertigo“) Arsenales kujutab endast tükikest Argentina maastikku akvaariumis, kus see näib peegelduse tulemusel lõputu väljana. Nii viidatakse maastikule kui millelegi, mis on hõlmamatu, kuid ühtlasi meie kõigi kujundada. Siin vaheldub samuti valgus ja seekord näeme ka tähistaevast. Äärmiselt lihtsa ja romantilise teosega kokkupuutumise järel joonised valgustamata valguskastis seintel enam isu ei tekita. Horisontaalne on geograafia, arhitektuuri ja inimese mõõde, nagu on kirjas kuraatorite saatetekstis.

 

 

Hoomamatu planeerimine. Biennaalil on linna planeeringuprojektide asemel fookuses pigem maapiirkonnad, väikesed külad ja maastik. Hiina paviljon „Tulevikuehitus maapiirkonnas“ („Building a Future Countryside“) osutab maapiirkondade nihkumisele arhitektide ja planeerijate huviorbiiti. Endiselt ülikiiresti urbaniseeruvas rahvavabariigis on linnaplaneerimine arhitektile mõnevõrra heidutav tööpõld, mis on suuresti määratud kapitalivoogudega ja nn vabaruumilise komponendi loomine on sellevõrra keerulisem. Maapiirkonnas on seevastu tunduvalt rohkem võimalusi arhitektuuriga eksperimenteerimiseks. Enamik eksponaate räägib innovatsiooni sidumisest kohapealse traditsiooni ja isetegemisega, ent võib olla ka märk sellest, et elu maal on muutunud millekski eksklusiivseks ja ihaldatavaks.

Kuraatorinäitusel Arsenales on eksponeeritud „Õrna joonega. Lineaarne festival Taga-Kaukaasia matkarajal“ („Tread Lightly. A Linear Festival Along the Transcaucasian Trail“) on Gumuch­djian Architectsi pikaajaline projekt, mille sisu pole maastike ümberkorraldamine, vaid pigem nende mõtestamine. Tegemist on Armeenia ökoturismi algatusega, mis kujutab endast 750 kilomeetrit pikka ajaloolisi väikelinnu ja külasid ühendavat matkarada. Kogu projekti teostamiseks on planeeritud kümme aastat. Vabatahtlike, kohalike elanike ja erainvestorite kaasamisega tuuakse need kohad kollektiivsesse teadvusse, inimeste isikliku kontakti kaudu püütakse tagada kultuurmaastike säilimine.

 

Ettenägelik mõtlemine. Arhitektuurinäitused ja -biennaalid jäävad väljapoole tavapärast projekteerimist, kuid avavad ja analüüsivad selle juurde kuuluvat: ehitatud keskkonna seoseid kammitseva majanduse ja poliitikaga, mis loovad konteksti; vajalikke piiranguid loomiseks või ka võrrandi lahendamiseks. Kohtumine paratamatuga on protsessi lahutamatu osa.

Peakuraatorid väidavad, et nende klient on eelkõige planeet Maa. Pole kindel, kas see argument on just kõige praktilisem rääkimaks jätkusuutlikumast planeerimisest ja ehitamisest, ent kahtlemata kannab see mõtet, et arhitektuur on tulevikule orienteeritud – aeglane praktika. Perspektiiv võiks hõlmata ajastu. Biennaalil nähtu andis lootust, et üleüldiseks on saamas mõtteviis näha aega ja ruumi kui palimpsesti ning teadvustada eelmiste kihistuste olulisust tuleviku seisukohast. Häid ja märgilisi asju on tehtud ka juba enne meid, nagu selgub Giardini peanäitusel, kus tehakse katse tõestada, et arhitektuurilugu pole lineaarne, tõlgendades tänapäevaste tegijate loomingu kaudu nende eelkäijate tööd.

 

Pärandiga opereerimine. Eesti paviljon „Nõrk monument“ asub seekord täiesti omaette asukohas Santa Maria Ausiliatrice kirikus, mis on juba iseenesest hea pinnas süvenenud külastajaskonna tekkeks. Mõnusalt detailne teemakäsitlus nõrga mõtlemise olulisusest on üks huvitavamaid ja mitmekihilisemaid, mida võib sel biennaalil kohata – samaaegselt võluv oma lihtsuses ja kerges humoorikuses.

Peaaegu iga väljapanek paneb mõtlema sellele, milliseid küsimusi peaks arhitektuuriprojekt lahendama. Kuidas on lood igapäevase arhitektuuri-innovatsiooniga? Kas iga ehitisega peab küsimusi püstitama ja eksperimenteerima? Kas pelgalt säilitamine saab üldse eesmärk olla?

Siinkohal tundubki Victoria ja Alberti muuseumi väljapanek Robin Hood Gardensi elamute (autorid Alison ja Peter Smithson) lammutamisest väga teemakohasena, juhtides tähelepanu pärandile ja paratamatule linnade uuenemisele. Robin Hood Gardensi projekt osutab keskkonna loomulikule muutumisele, kõnetades nii ka Eestis aktuaalset teemat, millal on mõistlik säilitada ning millal tuleb öelda, et mõni asi on ajale jalgu jäänud.

Selle projekti ekspositsioon on mõnusalt põhjalik ja nukker ühe projekti lõpu lugu. Linn kui paljude arvamuste, soovide ja huvide keskkond peegeldabki seda, millises suunas on kurss parasjagu võetud. 1974. aasta brutalistlikku sotsiaalelamut hakkab asendama Taani arhitektide suurema mahuga moodne elamukompleks. Just lammutamine lisab märgilisele teosele väärtust ja kõmu, aitab säilitada selle staatust.

Väljapanekus on kesksel kohal Korea kunstniku Do Ho Suhi film, mis justkui lõikaks hoone lahti ja skaneeriks seda oma terava pilguga, et veel viimast korda vaadata seda legendaarset teost. Liikuvat pilti iseloomustab inimkogemusele omane dünaamika ja heli, meelelisus keskkonna tajumisel. Seepärast on filmisektsioon olnud biennaalidel alati populaarne, nii ka seekord.

 

Vahendatud maailm. Kui keskenduda info esitamise meediumidele ja näituste mitmekesisusele, siis mõjub installatiivne väljapanek teabest küllastunud biennaalikülastajale kindlasti virgutavalt. Selline ongi Uruguay paviljon Giardinis. Paviljoni siseneja oleks nagu klubisse või peole saabunud: kui ollakse läbi kardinate ruumi jõudnud, võtab külastajat vastu värviline vahelduv valgus, bassiheli ja -efektid, animatsioon ja video ühest erilisest kogukonnast. „Kaks vanglat. Arhitektuuri võimu intiimne lugu“ („Prison to Prison, an Intimate Story between two Architectures“) räägib vangidest kui kogukonnast. Loo taustaks on fakt, et Uruguays 2017. aastal valminud suurim hoone on koopia modernistlikust vanglahoonest, mille vorm väljendab paljuski ühiskonnas vanglate kohta levinud stigmasid. Iroonia on selles, et see hoone ehitati vanglakülana tuntud Punta de Rielese kõrvale, mille ülesehitus meenutab küla: igaühel on seal oma roll ning suhtlemine põhineb vastastikusel austusel. Nüüd seisavad kaks vastandliku arhitektuuriga vanglahoonet üksteise kõrval, näitlikustades arhitektuuri võimu sotsiaalsete suhete kehtestamisel.

 

Keerulisuse kaitseks. Biennaali külastajad on tihti väljendanud arvamust, et neile meeldivad mõjuvad ruumi-installatsioonid ja arusaadavad väljapanekud. See on ka täiesti mõistetav, kuna tähelepanu on piiratud ressurss. Brasiilia paviljonis „Õhuseinad“ („Walls of Air“) on eksponeeritud riigi linnastumisprotsessi kujutavad kaardid ja infograafikud, mis on niivõrd detailsed, et nende paremaks vaatlemiseks on üles seatud teleskoobid. Esmapilgul äratab nende visuaalide keerulisus aukartust ja väsitab, ent tuleb meeles pidada, et informatsioon (suurandmed) taasesitab tegelikku elu. See on justkui ülesvõte maailmast, nagu fotol jäädvustatakse hetk ajas. Kui eesmärgiks on näitlikustada mõnd protsessi või tuua inimesteni uusi teadmisi, ei ole paraku võimalik vältida teatud visuaalset keerukust sõnumit liigselt lihtsustamata. Niisiis on keerulised infograafikud külastajale pinnuks silmas, ent soodustavad süvenemiseks aega võtma, mis on häiritud tähelepanu ajastul väärt rõhutamist. Sel juhul puudutab teema sügavamalt ning selle mõju on suurem, sest teosega on loodud isiklik kontakt.

 

Igavene turism. Unistuste töö ajaloolises linnasüdames. Kahtlemata on turism linnadele oluline sissetulekuallikas, ent võib juhtuda, et turiste saab sedavõrd palju, et kohalikud tõrjutakse vähehaaval äärealadele ning nende elukeskkonnast saab külaliste teemapark. Tšehhi paviljonis osutatakse sellele fenomenile Český Krumlovi väikelinna näitel: seal elab 13 000 inimest, ent seda külastab igal aastal üle miljoni turisti.

Esmapilgul veider paviljoni lööklause „Tavaline elu tavalistele meestele ja naistele“ tekitas teatud seoseid parem­äärmuslusega, ent tegelikult on tegemist hüpoteetilise Unes-Co büroo peakorteriga, mis pakub kuupalka ja tasuta elupinda inimestele, kes etendaksid linna­südames normaalset elu: „Otsime lastega peresid, kes oleksid valmis töötama turismihooajal 1–3 kuud ajaloolise Český Krumlovi linna tänavatel. Töö sisaldab igapäevast tegevust, nagu perekondlik ajaveetmine avalikus ruumis, oma kodu ees toolil istumine, pesu kuivama riputamine, mängimine, aknast välja vaatamine, auto parandamine, käsitöö jne“.

Veneetsias protesteeritakse endiselt üleelusuuruste kruiisilaevade laastava mõju ja massiturismi vastu, mis on aga ühtlasi linna põhiline sissetulekuallikas. Neidsamu laevu ehitatakse aga Veneetsia eeslinnas Mestres – nokk kinni, saba lahti itaalia moodi.

 

Tööpõllu vagude kobestamine. Vabaruum on laialivalguv mõiste ning ka näitusel ringi jalutades jääb tervik haaramatuks. Peakuraatorite mõneti vaba lähenemine loob hea pinnase ning annab külastajale võimaluse lasta end juhtida omaenda vaimustusel ning korilase kombel ideid koguda. Kogu biennaali kannab turvalisuse tunne. Harjumuslikult teabest üleküllastatud arhitektuurihuviline ei olegi ühtäkki suurte tehnoloogiliste uuenduste valangute ja keeruliste kontseptsioonide tulipunktis. Pigem avastatakse seekord vähem lahatud tahke vana hea arhitektuuri juures, mida me juba pisut tunneme, ning paljud väljapanekud mõjuvad museaalselt. Teataval kombel leevendab see praegu levinud ilma- või mahajäämise sündroomi.

Seekordne biennaal tuletab meelde, mis on ruumiloomes aluseks ja olulisim, tõstatab need sageli esitatud küsimused, mis on teisteski valdkondades rööprähklemise käigus unustusse vajunud. Miks, kellele ja kuidas kohti luua? Need küsimused mõjuvad lähtestavalt.