2004. aasta romaanivõistlusel II auhinnaga pärjatud Olavi Ruitlase ?Kroonu? on vaadeldav Eestis varem ilmunud sõjaväeromaanide (sel ?anril pole midagi ühist sõjaromaanidega!) kontekstis. Armee oma karmi korra, range subordinatsiooni, nüri tegevuse, naistepuuduse ja kõigest sellest tekkida võivate hälvete suure hulga tõttu on vist ammendamatu huumoriallikas ? on ju hälve igasuguse huumori algtõuge. Kuna sõjaväeromaane kirjutatakse enamasti isiklike kogemuste najal, siis on naljad üsna realistlikud või naturalistlikud.

 

 

Isevärki armee

Kaks ?Kroonuga? võrreldavat teost on Olev Remsu ?Artur Magnussoni suur sõjasuvi? (1997) ning Leo Kunnase ?Sõdurjumala teener? (2001). Kolme lühiromaani erinevused on suured ja kohati põhimõttelised, võrreldavat leidub aga veelgi enam. Kaugeks, kuid kombatavaks taustaks on veel Ilmar Talve ?Juhansoni reisid? (1959). Käsitletud on  küll hoopis teist aega ja olukorda, kuid autoripositsioon ja huumor on Remsu ja Ruitlasega üsna sarnane ? kohati äravahetamiseni. Paraku pidi Talve tegema järeleandmisi tolleaegse pagulasühiskonna maitsele, milles väikekodanluse roosa ja marurahvusluse sini-must-valge plagu lehvisid võrdselt kõrgel. Esimese mõjualusena väldib autor hoolega ropendamist ja seksi ning kasutab labast keelt (?ahväärid?, ?kentslemannid?), teise mõju väljendub tegelaste mentaliteedis, mille kohaselt eestlased on maailma keskpunkt ja kõik teised rahvad on midagi väärt vaid siis, kui nad eestlastele midagi kasulikku teevad.

Kunnase romaani tegevus vältab koos epiloogiga umbes kaheksa aastat, Ruitlasel kaks, Remsul kaks kuud. Aga kuna viimane on kõige sõnaosavam ja ladusama kompositsiooniga, siis ei tekita ?Artur Magnussoni?? kuidagi venitatuse tunnet. Ruitlane on jutustajana nõrgim, esmajoones seetõttu, et on võtnud endale raske ülesande vaadelda sündmusi ja anda neile hinnang läbi kolme peategelase silmade, samal ajal kui Kunnas ja Remsu kasutavad autoriga samastuva ühe peategelase (alter ego ? vastavalt Peeter Tergens ja Artur Magnusson) lihtsamat vormi.

Tähtis ühisomadus on seegi, et kõik kolm käsitlevad nimelt Nõukogude armeed, mis oli üks õige isevärki armee. Juba 1943. aastal ilmunud koguteoses ?Eesti rahva kannatuste aasta I? leidub hulgaliselt kentsakat materjali tolleaegse Punaarmee kohta. Näiteks lk 115: ?Tartu punaarmee haiglas võis tähele panna, et vene sõdurid-haiged olid mustad ja pesemata. Küsimusele, miks haigeid ei pesta, vastas õde, et ilma kratsimiseta haigetel hakkab igav.?

Samas raamatus (lk 83) iseloomustatakse ka vene sõjaväelaste suhtumist eestlastesse ja meeldiv on tõdeda, et meie hingelaad on samaks jäänud: ??politrukid olid enne Eestisse tulekut punaväelasi hoiatanud, et eestlased olevat äärmiselt julmad, kurjad ning sõjakad, ja võivat kergesti sooritada kallaletungi. Ka olevat igal eestlasel relv taskus ja teine veel kodus. /—/ Ka seletati, et eestlased olevat lööktöölased-stahhaanovlased.?

?Kroonu?, lk 41: ??algas lõppematu küsimuste sadu: mis maalt, miks teie maal venelasi vihatakse; miks te käite seal automaadid seljas linnatänavail??

Lk 63: ?Ja väga töökas rahvas pidi eestlane kuulu järgi olema??

?Just nii, seltsimiis alampolkovnik!?

 

 

Eesti vajab elukutselist armeed

?Sõdurjumala teener? erineb teistest romaanidest esmajoones seetõttu, et selle kangelane tahab kogu hingest sõjaväkke. Ülejäänutes kohtame tüüpilisi tsivilistinärusid. Juba Kunnase pealkiri viitab millelegi ülevale, hardale, religioossetele vahekordadele. Teised kaks on puhtakujulised kelmiromaanid. Kui Peeter Tergens tahab sõjaväkke selleks, et ?ma tahan teada, kes ma olen?, siis Remsu ja Ruitlase tegelased ei taha ei sõjaväes ega sõjaväest absoluutselt midagi teada.

Jumala ja teenri vahekorra rõhutamisega kaob romaanist inimlikkus. Isegi Tergensi suhted sõber Pavka ja targa õpetaja Kapteniga on rajatud käsutäitmisele ja täpsusele. Aga kelmustükid ei puudu ka ?Sõdurjumala teenris?. Peetri valepassi hankimise plaan on ju geniaalsem kui Ruitlase ja Remsu tegelaste enamik alpe tegusid kokku. Teravmeelne mõte on ka enese varjamine Setumaal täpselt kahe NSV piiril asuvas hoones jne.

?Sõdurjumala teenri? peategelane usub vankumatult plaanide koostamisse, olgu tegu vangide mässu mahasurumisega või Viru hotelli juures soomlastega äritsemisega (lk 116). ?Lihtne. Saad käsu ? hindad olukorda ? teed otsuse ? koostad lahinguplaani ? täidad ülesande ? kannad täitmisest ette. Sa ju tead seda??

Kelmiromaani selline sirgjoonelisus muidugi ei sobi. ?Kroonu? ainus nimetamisväärne plaan on näiteks kasukavarguse organiseerimine. Üldse tasub meenutada, mida ütles igasuguste plaanide kohta Woland ?Meistris ja Margaritas?. Ja ega Tergensi plaanidki kõik täitu. 

Kolmas põhimõtteline erinevus Kunnase ja teiste vahel on see, et ?Sõdurjumala teener? käsitleb sõdurielu peamiselt teoorias. Reaalselt toimub tegevus sõjaväes vähem kui kolmandiku ulatuses. Sõjaväest tähtsamgi tegevuspaik on vangla ja see annab romaanile veel süngema tausta kui peategelase fanaatiline isiksus üksi eeldaks. Ruitlase ja Remsu teosed arenevad küll sõjaväemiljöös, tegelaste mõttemaailma mõjutab see aga vähe ja sedagi suure sunniga.

?Sõjatee? algul Lasnamäe kutsealuste jaotuspunktis on Peeter Tergens juba külm kõrvaltvaataja: ?Paljud poisid olid purjuspäi kohale tulnud, tajusin eksimatult ebakindlust ja hirmu, mida nad püüdsid varjata bravuursete ütluste taha? (lk 237).

?Kroonu? Peeter Keerits ongi üks selline ?purjuspäi kohale tulnud poiss? ja üldse on see nimekaimude paar igas mõttes antipoodid nagu Kollane Jake ja Must Jake Thomas Mayne Reid?i ?Oceolas?.

Õigupoolest tõmbab Kunnas piiri oma ja teiste kangelaste vahele juba esimesel leheküljel, kui Tergens punkarile lihtsalt niisama molli annab. Ei Remsu ega Ruitlase (ega Talve) kangelased millekski selliseks võimelised pole. 

Kokkuvõttes tõestavad kolm romaani koos, et Eesti kaitsestrateegia aluseks peab olema elukutseline sõjavägi. Ainult et Kunnas näitab seda positiivse, teised negatiivse kogemuse kaudu. Kui Tergensile on relv ühtaegu nii tööriist kui kultusobjekt ning isegi diskole läheb ta püstoli ja pussiga, siis Remsu ja Ruitlase tegelaste jaoks on relv nagu sadul sea seljas. Eriti markantselt käitub teeneline meistersportlane jahilaskmises Oja (?Artur Magnussoni??), kes polügoonil kõik paugud kõigist relvadest mööda laseb, et kätt hoida. ?Kroonus? teevad pauku kõikvõimalikud asjad, alates keevitusagregaadist ja lõpetades kompressoriga, aga relvad vaikivad.

 

 

Tiugu, Toots ja Tõnisson 

Igal Eesti humoristlikul sõjaväeromaanil lasub ?vejki needus. Alapealkiri ?Eesti ?vejk? ?Artur Magnussoni?? teise trüki kaanel on küll vaid näide autori enesekriitilise meele puudumisest. ?Juhansoni reiside? tituleerimine ?Eesti ?vejkiks? oli seletatav pagulusühiskonna traagikaga kodumaa kaotamise pärast, millele oli vastukaaluks rahvusluse kramplik rõhutamine ka mitte kõige sobivamas kontekstis.

Ruitlane on sellesse stampi langemise ohust õnneks prii, kuna raamatus on kolm  peategelast, kellest kaks kindlasti t?ehhi vapiloomaga ei sarnane. Nende eristamiseks jätkub ühest tsitaadist: ?Kui esmakordselt kodust eemalviibivale Heinole pakkus pikk reis elamusi, siis Peetrile ei tähendanud see muud, kui surmigavat ühe koha peal istumist. Siska näolt ei suutnud keegi midagi välja lugeda, tema jaoks oli väliselt täiesti ükskõik, kus ta parajasti viibis? (lk 22).

Niisiis: Tiugu, Toots ja Tõnisson. Ainult, et kahe viimase karakter armees ei muutu, igerikust ja ujedast Heinost saab aga tubli naistemees.   

Reisimine on kõigis kolmes romaanis üldse tähtis tegevus, pakkudes staatilisele kasarmuelule tänuväärset vaheldust.

 

 

Ühised teemad, erinev käsitlus

Kahtlemata seondub sõj
aväega vägivald. Remsul seda peaaegu ei esine, isegi ?jalgratta? tegemisest on Magnussonile ainult kasu, kuna põletus kõrvaldab kirsade hõõrumisest tekkinud villid. Ruitlase romaanis tapetakse üks värdjast leitnant ja üldse: ?Kõige rohkem elus vihkas Heino vägivalda. Sellisel kujul nagu siin, ei uskunud ta seda aga maailmas olemaski olevat? (lk 66).

Kunnase kangelasele on sõjavägi vangla-aastatega võrreldes üsna rahulik koht, mille muudab traagiliseks vaid perspektiiv sattuda taas vanglasse, kus teda ootaks ees palju ebameeldivusi: ??Distsiplinaarpataljoni sind ei panda, oh ei. Lähed tsooni oma vanade sõprade juurde. Nad löövad su maha, kuid enne annavad suhu ja nussivad persse?? (lk 244).

Peksmist tuleb ?Sõdurjumala teenris? ette rohkem kui neljas ?Rambo? filmis kokku. Kindlasti seletab see ka peategelase ebainimlikku mõttemaailma. 

Ruitlane käsitleb kolmikust kõige rohkem rahvastevahelisi suhteid. Saame teada palju huvitavat erinevatest kommetest: ??Te kuradi lambad, müüte konserve, varastate, ning nii kui ma sellest piuksan, lendate roodu, usbekkide kätte. Nad on kõik kodus lammast pannud, küll panevad moldaavlast kah, kui vaja!??(Lk 77) Sama resoluutseid üldistusi leidub ka ?Sõdurjumala teenris?: ?Baltlasi ja hoholle peeti fa?istideks ja väljaspool Venemaad elavaid venelasi kodumaa reeturiteks? (lk 155).  

Millegipärast käib sõjaväeeluga kaasas kõva joomine. Ruitlasel ja Remsul on sellekohased kirjeldused värvikad ja huvitavad. Tergens on kahjuks täiskarsklane, mis jätab selle temaatika perifeerseks jätab.

Ülemused on sõjaväes ammendamatu satiiriallikas ja ükski kolmest autorist ei säästa selles osas pakse värve. Vanemleitnant ?ovtani tapmine ?Kroonus? on selles suhtes ilus eeskuju, aga perverssetest ohvitseridest pole puudu ka teistel lehekülgedel. Kunnasel on võika ülemuse eredaimaks näiteks Komanussija, kelle süü läbi hukkub Lätlane. Magnussoni ülemused, peamiselt Tartu ülikooli sõjanduskateedri ohvitserid, on küll rumalad, aga eelmistega võrreldes üsna heatahtlikud ja inimpalgega sellid.

Kuna sõjavägi on meeste maailm, siis üks oluline kõrvalekallete allikas on naissuhted. Mõneti ootamatult on kahes romaanis keskses rollis emad. Nii Artur Magnussoni kui Peetri, Heino ja Stepani ema tõusevad keskseteks naistegelasteks, hoolimata episoodilisest esinemisest. Remsu Anne on rohkem ideaalkuju, kellest karmis kasarmus unistada. Ruitlane pakub vene litse ja muidu lahkeid tütarlapsi suures valikus, aga ühelgi neist pole kandvat osa. Olga on küll kummaline ja meeldejääv, temaga seotud stseen romaani helgeim, võrreldav Peetri ja Nata?a suhtega ?Sõdurjumala teenris?, kuid romaani üldmuljes on tegu siiski kõrvalekaldega. 

Peeter Tergensil ema ei ole, ta on kasvanud lastekodus. See tingib ilmselt paljud tema probleemid nagu liigne tõsidus, mis kipub alatasa muutuma fanatismiks, ja mittekadestamisväärne omadus kõikvõimalikel viisidel ise oma elu raskemaks teha.

Sõjaväeteenistuse olulisim omadus on see, et ta saab ükskord otsa. Seepärast pole sugugi kõrvaline, mis saab tegelastest edasi. See projektsioon on kõige ilusamini komponeeritud Kunnasel ? kursiivkirjas vastava peatüki lõpul. Kuigi võte on laenatud Juhan Peegli fragmentaariumist ?Ma langesin esimesel sõjasuvel?, pole põhjust nuriseda, kuna kasutatud on parimat võimalikku eeskuju.

Remsu hakkab teose lõpu poole kohati lihtsalt jama ajama, eriti kõiges, mis puudutab Kalev Ivanovi isikut. Ivanovi abielu Annega epiloogis on maitsetu totrus. Kui Ivanovi-sugune mees abiellub, siis sama kasimatu suuga ja õela mooriga kui ta ise ning kuue lapse asemel teeks viimane kuus aborti, kui viinajoomisest aega üle jääb. Samas on paljude teiste tegelaste rollijoonis lõpuni loogiline: Hääl, Schmidt, Salur, Oja.

Ruitlane lõpetab sellega, kuidas kolmik sõjaväest koju tuleb. Nende tulevikku näidatakse ülinapilt: pornoajakiri, tehas ja õmbluskombinaat.

Ka nii võib.

 

 

Kunnaslikud probleemid remsuliku kergusega

Ruitlase stiili kvaliteet pole võrreldav Remsuga ega ka Kunnasega. Iseäranis Peeter Keeritsa kujus on kirvega väljatahumist palju rohkem kui peent juveliiritööd. Seda kompenseerib narratiiv, mis on mõlemast kolleegist mitmepalgelisem ning vaheldusrikkama meeleoluga. Võib öelda, et Ruitlane käsitleb remsuliku kergusega kunnaslikult raskeid probleeme. Mõni huvitav teema, näiteks lihtsate Arhangelski inimeste elu, väärinuks veelgi sügavamat kaalumist. Aga Ruitlase meetod on näidata, mitte analüüsida. Ja näited on küllalt veenvad.

Kolm suurimat etteheidet ?Kroonule? oleksid vormilised. Esiteks pealkiri, mis on mittemidagiütlev ega kutsu lugema. ?Kroonu? ei tähenda ju üksnes sõjaväge, vaid on pigem ?riigi? sünonüüm (?kroonuametnik?, ?kroonupajuk?). Enamasti toimub aga iga romaani tegevus mõnes riigis, mis sest ikka kaanele trükkida. 

Teiseks lõpp. Kujutage ette, et Ha?ek lõpetanuks oma romaani järgmiselt: Josef ?vejk saabub sõjast koju ja kallistab oma ema. Siis saabub sõjast koju leitnant Dub ja kallistab oma ema. Ja lõpuks saabub koju välipreester Otto Katz ja kallistab kah oma ema. Ja siis on kõik tükk aega vait.

Ei lähe nagu konteksti.

Siiski on ?Kroonu? lõpp tugevam kui Remsul ja Kunnasel. ?Sõdurjumala teenri? epiloog on lausa inimvaenulik. Religioosse eelloo taustal on see küll loogiline: verine sõdurjumal nõuab ju inimverd ja laipu. Ja mida süütumad on ohvrid, seda parem. Kodanikuühiskonna aspektist on Kunnase poolt propageeritav alaealiste märtrisurma mineku õhutamine aga taunitav.

?Kroonu? kolmas nõrk, täpsemalt lamedalt konjunktuurne ebakoht on Stepan Siska setu- (täpsemalt küll võru-) keelne otsekõne, millel pole sisulist õigustust ega ka omaette väärtust. Aga Tartu NAKi baasil on tekkinud juba kenake hulk kirjandust, kus võrukeelset teksti kasutatakse sama pealetükkivalt ja maitsetult nagu poogiti Stalini ajal igasse pikemasse proosateosesse teravapilgulise ja hallisilmse kommunisti kuju. Ega kommunism ja võru keel iseenesest ole pahad asjad, aga kui neid pidevalt peale suruma hakatakse, siis küll.

Remsu ja Kunnas setu keelt ei kasuta, kuigi mõlemal olnuks selleks ettekääne. ?Sõdurjumala teenri? peategelaste Peetri ja Pavka kohta ütleb autor kohe: ?Rääkisime omavahel võru murde idapoolsemat dialekti?? (lk 94). Remsul jälle esineb tegelane Räbovõitra, keda ta jälgede segamiseks küll saarlaseks nimetab, kes aga nii nime kui käitumise järgi on pesueht setu. Aga mõlemal autoril on õige arusaam sellest, et romaan nagu iga kunstiteos on tervik, milles iga üksikosa peab alluma lõpptulemusele. Eriti naeruväärsed on ?Kroonu? lõigud, kus Stepan kõneleb võru keelt vene ohvitseridega.

?Kroonu? lisaväärtuseks on Aapo Ilvese kujundus. Ilma teost lugemata tunduvad  illustratsioonid kriipsujukudena mõnelt kasimata seinalt. Aga mida kaugemale lugeda, seda enam asub kujundus oma kohale. Just sellist primitiivset kriipsujukuelu romaan kujutabki. ?…kogu võitmatute ning vabade rahvaste armee rapsib ringi nagu kohtumisele hilinev armuke: rutakalt, siia-sinna, enesele aega ja aru andmata? (lk 36).

?Artur Magnussoni suur sõjasuvi? on autori heast jutustamisoskusest ning mitmeplaanilisest huumorist hoolimata liiga pealiskaudne ja ülepakkuv, ?Sõdurjumala teener? seevastu ebainimlikult religioosne, fanaatiline, konfliktne ning pedantne. ?Kroonu? pakub ühest küljest nii lõõgastavat lugemist, anekdootlikke seiklusi, aga ka vägivalda, olelusvõitlust ning kirgastavaid inimsuhteid. Ja kui nüüd vana Juhanson taas kampa võtta, siis tema reisid jäävad selles gammas Ruitlase ja Remsu vahele.