Läti Vabariigi 100. aastapäeva eel on paras aeg heita pilk lõunanaabrite kirjanduselule. Viimasel ajal on enim kõneainet pakkunud küsimus, kas raamatut saab nimetada tooteks, lätlaste etteaste Londoni raamatumessil, viimase kümnendi kirjandust käsitleva ülevaateteose ilmumine ning XX sajandi ajaloost kõnelevate romaanide sari.
Läti raamat kui aasta toode
Mullu augustis Läti päevalehe Diena veebiversioonis ilmunud artiklit „Raamat – toode või vaimuvara?“1 ajendas publitsist Sarmīte Kolātet kirjutama teade, et Läti kauplejate liit kuulutas aasta tooteks Lazdona rõõsakoorevõi ning Provence’i majoneesi kõrval kirjastuse Zvaigzne ABC avaldatud Juris Rubenise raamatu „Naine ja mees. Armastus. Suhted. Seks“ („Viņa un Viņš. Mīlestība. Attiecības. Sekss“).
Juhtunu pani ühismeedia kihama – kas raamatut passib ikka tooteks nimetada, kas raamat pole midagi rohkemat? Läti raamatukirjastajate liidu juhatuse esinaine, Jānis Roze kirjastuse juht Renāte Punka on kommenteerinud eeltoodut nõndaviisi: „Näib, et Lätis on kombeks raamatut millekski iseäraliseks pidada. Muidugi tahaksid kirjastajad, et raamatule kuuluks inimese elus eriline koht, minagi arvan, et raamat on selle ära teeninud. Kas raamatul on praegu Läti lugejate mõttemaailmas see eriline koht, on juba teine ning üsnagi valus küsimus.
Nõudmist ning raamatukaupluste müügimenukite nimistut uurides tuleb tõdeda, et läti lugeja eelistab praktilise suunitlusega raamatuid. Me rõõmustame ja tunneme uhkust selle üle, et kirjastuse Dienas Grāmata ajalooromaanide sari on tõstnud müügimenukite tippu läti autorite teoseid, ent on selliseidki müügimenukeid, mis panevad teiste riikide kolleegid õlgu kehitama: esoteerikateemalised üllitised muude riikide müügiedetabelite eesotsas ei laiuta.“
Võrdluseks Eesti kirjastuste liidu möödunud aasta müüduim teos oli TEA entsüklopeedia eriväljaanne „Eesti Vabariik 100“ (6277 eksemplari).2 Eesti kõige müüdum teos oli aga oma raamatuid ise välja andva kirjaniku Indrek Hargla romaan „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“ (7300 eksemplari).3 Sellised teosed nagu Lori Leidi „Tervis käejoontel“ ja Aleksandr Šepsi „Meedium“ ei jäänud neist siiski kuigi kaugele maha (5116 ja 4500 eksemplari). Ei põlga esoteerikat ära ka eestlased.
Läti raamat Londonis
Aprillikuise Londoni raamatumessi peakülalised olid kolm Balti riiki. Lätit esindasid Nora Ikstena, Kārlis Vērdiņš, Luīze Pastore, Inga Ābele jt. Mitu aastat kestnud projekti „Läti Londoni raamatumessil“ eestvedaja Inga Bodnarjuka-Mrazauskaselt kuulsin, et ainuüksi tänavu toimus raamatumessi raames 76 läti kirjandusele pühendatut üritust. Suurbritannia ja teiste riikide meediaväljaannetes ilmus selle aasta esimese viie kuu jooksul 142 läti kirjandusega seotud publikatsiooni.
„Huvi läti kirjanduse ja autorite vastu on suurenenud,“ tõdeb Bodnarjuka-Mrazauskas. Suurbritannia kirjastused on ostnud 45 teose avaldamisõigused, teistesse riikidesse on müüdud 55 teose avaldamisõigused ning inglise keeles ilmus seitse olulist kultuuriloolist teost. Inglise keelde ja teistesse keeltesse tehti ühtekokku umbkaudu 300 tutvumistõlget. Läti lastekirjaniku Luīze Pastore raamatu „Maskatška lugu“ („Maskačkas stāsts“, 2013) ingliskeelne tõlge „Dog Town“ jõudis lausa ajalehe Guardian 2018. aasta parimate lasteraamatute valikusse.
Kultuurilooliste teoste kirjastamise idee sündis juba projekti alguses, 2016. aastal. Selleks eraldati 80 000, kuid kulus umbes 70 000 eurot. Algne soov oli, et konkursil osaleks nii Suurbritannia kui ka Läti kirjastused, kuid taotlusi laekus üksnes Läti kirjastustelt. Londoni raamatumessiks ilmus seitse teost: Dace Lamberga, „Classical Modernism. Early 20th Century Latvian Painting“ („Klassikaline modernism. Läti maalikunst XX sajandi alguses“, Neputns); Jānis Krastiņš, „Art Nouveau Architecture in Latvia“ („Art nouveau’ arhitektuur Lätis“, Madris); Jānis Baltvilks, „Brother Oak, Sister Linden“ („Veli tamm, sõsar lõhmus“, Jānis Roze); muinasjutukogu „A Dozen Tales of Latvian Wonders“ („Läti imemuinasjutte“, Jānis Roze); Vita Zelča, „Both Sides. Diaries of Latvian Soldiers. Stories of WWII“ („Kaks poolt. Teine maailmasõda läti sõdurite ülestähendustes“, Zelta Grauds); Lautis Gundars, „Dramatica or Rational Poetics“ („Dramaatika ehk ratsionaalne poeetika“, Darbnīcas); Valdis Muktupāvels, „Folk Musical Instruments in Latvia“ („Läti rahvapillid“, Läti Ülikooli Kirjastus).
Kultuurilooliste teoste kirjastamise mõtte autori Renāte Punka sõnade kohaselt ei mängi kahjuks välisriikides elavate läti päritolu tõlkijatega välja, olgu nad pealegi nois riikides juba juurdunud. Tuleb luua native speaker’itest tõlkijate baas, selleks tuleb aga lähtuda nende elukohariikide tavapärastest honoraridest. Kultuurilooliste teoste kirjastamiskonkursi põhinõue oli ka briti inglise keelt valdava toimetaja kaasamine.
Läti publitsist Anete Konste, kes ka ise Londoni raamatumessil töötas, avaldas hiljuti oma blogis kirjutise „Ülestähendusi Londoni raamatutsirkusest“.4 Kirjutisest jääb mulje, et läti kirjanduse esitlemine kulges Londoni raamatumessil läbi tule, vee ja vasktorude. Autor sedastab, et tegemist oli tema senise elu kõige kaunima ja piinavama töökogemusega, ent lisab lohutuseks – nii on see kõigi suurüritustega.
Läti kirjanduse üheksa aastat
Suve hakul ilmus koguteos „Läti kirjandus 2007–2015“ („Latviešu literatūra 2007–2015“). 5 Läti Ülikooli kirjandus-, folkloori- ja kunstiinstituudi kirjastuses ilmunud koguteose avab koostaja Kārlis Vērdiņši ülevaateartikkel „Läti kirjanduse üheksa aastat“. Proosavaldkonda käsitletakse õige mitme nurga alt: Mārtiņš Kaprāns kirjutab paguluse raamistamisest, Zita Kārkla naistest läti proosas, Vērdiņš sugudest ja mittenormatiivsest seksuaalsusest ning Dainis Leinerts (teaduslikust) fantastikast. Rita Treija vaatleb biograafilisi aspekte läti lasteproosas.
Luulevaldkonnas kirjutab Artis Ostups modernismi mõjust nüüdisluulele, Anna Auziņa anatoomiast ja metafüüsikast feminiinses luules, Inga Žolude patukahetsusluulest ning Marians Rižijs olulisematest luuledebüütidest. Piiripealseid nähtusi uurib Ilva Skulte artiklis lätivene luulest ning koos Sofija Kozlovaga kirjutatud artiklis läti luuleprõmmudest.
Kogumikus leidub ka Maija Uzula-Petrovska artikkel dramaturgi ja režissööri koostööst teatris, Valentīns Lukaševičsi ülevaade tänapäeva latgali kirjandusest ning Valts Ernštreitsi artikkel liivi kirjandusest.
Leinertsi kirjutise „Läbi raskuste tähtede poole. Fantasy ja teaduslik fantastika proosas“ puhul on kindlasti paslik mainida Toms Kreicbergsi (sünd 1985), kes on üks kõige rohkem kõneainet andnud praegusi fantasy ja fantastika viljelejaid. Pseudonüümi Tom Crosshill all on Kreicbergs enamjaolt kirjutanud inglise keeles, osa tema tekste on tõlgitud läti keelde. 2012. ja 2013. aastal oli Kreicbergs Nebula auhinna finalist (selle auhinnaga tunnustatakse parimaid eelmisel aastal USAs välja antud ulmekirjanduse teoseid). 2011. aastal sai ta teadusliku fantastika võistluse (Writers of the Future) auhinna. Inglise keeles on ilmunud tema jutukogumik „Killud. Kogu“ („Fragmentation: A collection“), läti keeles kogumik „Teisikud ja teised jutud“ („Dubultnieki un citi stāsti“, 2011). Inglise keeles on veel ilmunud romaanid „Loomavagunis“ („The Cattle Express“) ning „Havanna kassikuningas“ („The Cat King of Havana“).
Läti raamat koduturul
Eespool oli juba juttu kirjastuse Dienas Grāmata ajalooromaanide sarja „Meie. Läti, XX sajand“ („Mēs. Latvija, XX gadsimts“) müügiedu. Sari sai teoks tänu Läti kultuurkapitali sihtprogrammile „Rahvusidentiteedi edendamine“. Osalevad kirjanikud valiti välja 2013. aastal.
Sarja mõtte autor kirjanik Gundega Repše on kommenteerinud seda nõndaviisi: „Kui lugesin, kuidas Leedus ja Eestis mälukirjanduse vahendusel oma ajalugu uuesti läbi elatakse, mõtlesin, et miks ei võiks seda teha meiegi. Minu teada pole vähemalt Euroopas sellesarnast sarja olemas.“
Kirjanduslikest suurõnnestumistest on Sirbis juttu olnud Otto Ozolsi artiklis „Läti vaimu taassünd nüüdisläti kirjanduses“.6 Läti rahvusraamatukogu andmete najal võib saada ettekujutuse sarja „Meie. Läti, XX sajand“ teoste laenutuste kohta Läti raamatukogudes (seisuga 1. VII 2018). Toon laenutuste statistika ära teoste ilmumise järjekorras: Pauls Bankovskis, „18“ (2014) – 3221, Osvalds Zebris, „Kukemäe varjus“ („Gaiļu kalna ēnā“, 2014) – 2582, Guntis Berelis, „Sõnadele polnud kohta“ („Vārdiem nebija vietas“, 2015) – 2594, Māris Bērziņš, „Tina mekk“ („Svina garša“, 2015) – 12 154, Nora Ikstena, „Emapiim“ („Mātes piens“, 2015) – 17 782, Inga Gaile, „Klaas“ („Stikli“, 2016) – 5085, Laima Kota, „Tuba“ („Istaba“, 2016) – 5677, Andra Manfelde, „Ohvitserinaised“ („Virsnieku sievas“) – 6293, Gundega Repše, „Bogene“7 (2016) – 5672, Inga Ābele, „Düüna“8 („Duna“, 2017) – 4679, Arno Jundze, „Punane elavhõbe“ („Sarkanais dzīvsudrabs“, 2017) – 3814, Kristīne Ulberga, „Seal“ („Tur“, 2017) – 2415, Andris Akmentīņš, „Õpetajad“ („Skolotāji“, 2018) – 105.
Andris Akmentiņši romaani „Õpetajad“ on laenutatud veel vähe seetõttu, et romaan ilmus alles juunikuu alguses. Laenutuste ja müügi poolest on olnud eriti menukad Māris Bērziņši „Tina mekk“ ja Nora Ikstena „Emapiim“. Ka läti teatrilavastaja Alvis Hermanise kirjastuses Neputns ilmunud „Päeviku“ („Dienasgrāmata“, 2016) tiraaž müüdi kiiresti läbi – kuuldavasti tõlgitakse seda eesti keelde. Sarjast „Meie. Läti, XX sajand“ on eesti keeles juba ilmunud Nora Ikstena „Emapiim“, mille on tõlkinud Contra ja Ilze Tālberga (Hunt, 2018), ja Inga Gaile „Klaas“ Aive Mandli tõlkes (Loomingu Raamatukogu 2018, nr 12–14).
1 Sarmīte Kolāte, Raamat – toode või vaimuvara?
https://www.diena.lv/raksts/uznemeja-diena/zinas/vai-gramata-jauztver-ka-prece-vai-ka-gariga-vertiba-14178546 (17. VIII 2017)
2 https://kultuur.err.ee/681675/kirjastuste-liidu-menuraamat-oli-tea-entsuklopeedia-eesti-vabariik-100
3 https://kultuur.err.ee/681867/eesti-vabariik-100-muus-palju-aga-eelmise-aasta-muuduim-raamat-oli-ikkagi-apteeker-melchior
4 https://www.satori.lv/article/piezimes-no-londonas-gramatu-cirka
5 Latviešu literatūra 2007–2015. Koostanud Kārlis Vērdiņš. LU LFMI, 2018.
6 Otto Ozols, Läti vaimu taassünd nüüdisläti kirjanduses. – Sirp 13. X 2017.
7 Bogene on läti kodukoldevaim.
8 Sõnal on romaanis mitu tähendust, aga üks läbivaid on Daugava.