Jani Leinonen. Päikese käes. Õli, puu, 2004.
Veelkord Anders Härmi kureeritud näitusest ?Maalimine keelatud? Kunstihoones 20. V ? 10. VII.
Selle artikli ilmumispäeval on Tallinna Kunstihoone varasuvine näitus ?Maalimine keelatud? juba suletud. Kaks nädalat tagasi toimus näituse raames ka maaliteemaline ümarlaud, nii et tellimust lisasõnavõttudeks nagu oleks. Ja eks ta on ju hea näitus ka, see ?Maalimine keelatud?. Kui aga sepistamismetafooridest konkreetsemaks minna, siis on selle kirjutise ajend küsimus väidetavast trendist, mida see rahvusvaheline näitus siin Eestis justkui küsimärgi alla soovib seada, kuigi kogu väljapaneku intentsioon voogab silmnähtavalt hoopis mujale. Ehk siis maalimise comeback?ist.
Kellegi või millegi tagasitulek on kultuuritööstuses (muidugi mitte ainult; kõige silmatorkavamalt näiteks ka poliitikas) laialdaselt kasutusel olev tegutsemisskeem, milles mingi tegur liigub sinusoidjalt avalikkuse skaala üla- ja alapunkte riivates, joonistades sellega publiku mällu oma isikliku karjääri. Täieõiguslik avalikkuse lemmik on alati käinud läbi ka selle liikumistrajektoori pimeda alaosa, kuna kannatus on oluline element populaarsuseks vajaliku samastumise emotsiooni saavutamiseks. Et see valem töötab, selleks pole vaja tõendeid tuua; et see valem on ühtlasi idiootlikult lihtne ja reaalsusega vähearvestavalt näiline, seda pole vaja kinnitada. Seega võiksime loosungid stiilis ?Maalikunst on surnud!? ja/või ?Elagu maal!? rahumeeli paigutada ajalukku, kuhu need ka kuuluvad. Ja tõdeda, et maalikunsti poliitiliseks laibaks kuulutamine on täpselt sama tulemuslik tegevus kui mingist maali tagasitulemisest rääkimine ehk siis mõttetus ja oma aja ära elanud äärmuslus.
Juuni lõpu ümarlaud kahe kunstniku ja kunstikriitiku osalusel Tallinna Kunstihoones täpsustas selles mõttes ekspositsiooni adressaati. Pealkirjastatuna ?Maalikunsti retseptsioonist Eestis? oli see arutelu ka näituse ?Maalimine keelatud? tegelik peaprobleem ja lähtepunkt, nii et kuraatoriteksti retoorilised üldistused lähikunstiajaloo teemal võib unustada. Seda enam, et maalikunst on rahvusvahelisel tasandil ilmselt hea meelega pidevas tagasituleku seisundis moodsamate formaatide suhtes, kuna see on lihtsalt maali ainuvõimalik roll, mis arusaadav ka niinimetatud massitasandil.
Viimane silmatorkav näide taolisest trendikast comeback?ist tuli Briti maineka Turner Prize?i kandidaatide nimistu väljakuulutamisega seoses, kui sealne kunstipress lõi ahhetades käsi kokku, et aasta lõpus välja antavale auhinnale on tavapäraste kontseptualistide kõrval esitatud ka üks klassikalise maalikoolitusega kunstnik Gillian Carnegie. Et viimase viie aasta jooksul pole Turneri auhinna jagajad traditsioonilise natüürmordiga arvestanud, on siit kerge konstrueerida järjekordset uudislugu iidse maaliimpeeriumi vastulöögist, kuid loomulikult poleks see eriti adekvaatne mujal kui meedia päevakajalisuses endas. Avalikkuse silmis võib täiesti tõsimeeli popartisti comeback?ist rääkida siis, kui aasta jooksul pole turule tulnud ühtki uut toodet, millel oleks vastava esineja nimi.
Ka maalikunsti puhul peitub küsimus pigem selle paratamatu kohalolekuga arvestamises, sest galeriidest ehk valgetest kuupidest pole see formaat tegelikult ju kunagi kadunud ega kao äärmiselt arhailise eneseväljendusviisina ka edaspidi. Kantilikult jäik kategooria comeback on ainuüksi seepärast juba savijalgadel mõiste, et saab olla tõsiseltvõetav vaid loop?imispõhimõttel toimivas meelelahutustööstuses, kus trendid teineteist sabapidi õgivad.
Teisalt hangub meedia vari kõikjal, olles konkurentsi korras haaranud enesele valdava osa inimeste tähelepanu ressurssidest, mida keskmine kodanik jagab töö, perekonna ja vaba aja harrastuste vahel. Kui sellel Kunstihoone näitusel ringi jalutada, siis võib tööde enamikku kirjeldada kui maalifiltreid, mis on asetatud meedia(päraste) kujundite ette. Selgub taas kord, et televisioon, ajalehed-ajakirjad, Internet ja kino ongi see domineeriv reaalsus, kus inimene veedab enamiku oma elust. Kui ma tahaksin näha kunstnikke tavapärases ühiskonna südametunnistuse kergelt vasakpoolses võtmes, võiksin väita, et Davide La Rocca, Jani Leinonen ja Ritums Ivanovs lõhuvad seda meediareaalsust, näidetes, et see on võlts, kunstlik ja immitseb endast värviniresid, mis on nagu veri vigastatud loomakehal maanteeservas. Kuid selline maal on ka omaks võtnud seeriatootmise printsiibi, kohanenud ja elimineerinud endas igasuguse romantilise aura. Ta on tühi nagu telekas, ta jätab sul käed vabaks ja sa saad igal hetkel kanalit vahetada ning näitusesaalist lahkuda, ilma et su pähe oleks tekkinud ainsatki ideed, kuidas sellest kõigest pääseda. Näiteks Daniele Galliano pastoossed kaadrid võiksid olla hoiatuseks selle lõputu igapäeva eest, mis realityshow?desse pakituna voolab elutuppa nüüdsest ka suured narratiivid hüljanud meediast. Mis puutub Ylva Oglandi perekondlikusse pihtimusse, siis on see illustratsioon 60ndate põlvkonna kontrakultuuri sisseprogrammeeritud allakäigust kahtlemata liigutav, kuid eelistaksin tarbida seda mitte eriti omapärast lugu pigem harjumuspärasema formaadi, näiteks novelli või lühifilmi kui maaliprojektina. Mari Sunna orgaanilised ja helded tööd mõjuvad sel näitusel kuidagi kontekstivälistena, ei teagi, miks nad siin on. Tõnis Saadoja üles maalitud jääkuubiku sulamise-seeria universaalne tühjus oleks tegelikult sümpaatne igas kontekstis; metafoorina võiks aine-olek-muutub-kuid-koostis-mitte kehtida omakorda ka kogu pretensioonika maalimise keelumärgi metafoori vastulauseks.