Meenub Neeme Kuninga lavastatud Napoleoni-lugu, kus osalejate-laste konkurss ning nende koolitamine kasvas vaat et huvitavamaks ja erilisemaks kui lavastus ise.
Ja selle projekti lapsed. Väljavõte pressiteatest: ?Päeva esimese poole veetsid lapsed teatrimajas. Nad tutvusid siinsete ametite ja tegemistega. Koos artistidega valmistati ?Pöial-Liisi? muusikaetendus. Lapsed ise tegid kunstnikutöö, lavastasid, näitlesid, laulsid, mängisid pille jne. Päeva teise poole veetsid lapsed väljapool maja: käidi loomaaias, kinos, ujumas, külastati muuseume.?
Nii teeb Estonia teater omaette stuudioprojekte, kus kandvam protsess kui lõpptulemus. Kasvab üles põlvkond, kellel lapsepõlve üks eredamaid elamusi on seotud ooperiteatriga (!). Mis siis aga publikule paistis?
Väheke kiirustatud etendus. Mitte teostuselt rabe, aga kiiresti üle käidud. Pöial-Liisi lugu ise ju võimaldab palju rõhuasetusi, mida erinevates filmi- ja teatrivariantides ka tehtud: konnapoja hingeelu, Pöial-Liisi kohanemine metsas, hingevaevad elupäästjast põldhiire juurest lahkumise ja muti kosimisele vastuseisu pärast. Variante on palju. Ja just need erinevad rõhuasetused teevad kõigile teada-tuntud loost midagi sellist, mida vaadata tasub. Sest juba lasteaia lapsel on stoori raudselt peas. Siin aga kuskil loo sees peatust ei tehtud ? kihutati läbi ja kõik.
Muidugi seadis piirid 12tunnine (kuuel päeval à kaks tundi) ettevalmistus ja ilmselt ka rahaline eelarve. Sest miks mitte muidu näiteks 24tunnine ettevalmistus, mis oleks põhjalikuma tulemuse andnud. Hoopis põhjalikuma elamusena on meeles 2003. aasta jõulude ajal etendunud ?Väikese Tooma jõulud? (samuti Villu Valdmaa muusika, Tõnu Tamme lavastus). Kindlasti ka osalt seetõttu, et tegemist libretoga, millele enam midagi juurde poleks osanud tahta.
Et aga 12 tunniga saab kõik dekoratsioonid maalitud, laulud pähe ja liikumised selgeks, oli lausa uskumatu tulemus. Omaette rekordite raamatu materjal.
Lavastuse läbivalt parimaid osi oli kunstnikutöö Jane Kaasilt: rikkalik ja pilkupüüdev (pääsukese tiivad, kamina tulekeeled). Ei jätnud kiiresti ja odaval tehtud projekti-teatri muljet, mida vahel ?suurte meeste? täiskasvanu-projektide juures kohtab.
Rene Soom kandva tegelase ehk jutustaja rolli oli tema eredat näitlejaannet arvestades õige valik. Vaimukalt jäi meelde jutustajast maipõrnikaks muutuva Soomi lendutõus: ?Siis aga lendasin kohale mina?.
Ooperi- ja kammerlaulja Villu Valdmaa kirjutatud muusika on mõnus, lastepärane ja paremates lõikudes isegi poplaulu haaret välja andev. Täiesti kandev oli laul sõnadega: ?Tule mu tuppa, võid jäädagi siia, soojus ja hellus ? need olgu me tõed.? Nende tõeliselt ilusate sõnade ja Valdmaa (põldhiire osas) enda kitarriga lauldud haarava viisiga koht oli lavastuse parim. Siin oli tunda isikupärast, veidi sügavamat lähenemist esitatavale.
Kui aga muusikalis (ooperis) juba üks hitt on, siis on kõik korras ? ja hitt oli.
