Semperi armastuses on Euroopa hingust, mida prantsuspäraselt võiks nimetada raffinement. Erakordselt esteetlik on Semper just haistmise valdkonnas, lõhnade maailmas, nuusutamises. Ta lembeluule n-ö epistemoloogiliseks tipuks võib pidada luuletust ?Lõhnade akkord?, mis algab tunnetuslikult kõige põhjapanevama kaksiküsimusega: ?Mis see on? Kas vahest midagi pärvärsi?? Kummaline ortogramm ?pärvärs? tähendab tänases eesti keeles muidugi ?perversne?, ?loomuvastane? ja vihjab atribuudile, mis iseloomustab kaasaegse ühiskonna järjepidevat pornograafistamist. Semperi ?pärvärs? ei markeeri siiski mitte midagi anaalset, vaid hoopis eriliselt sensuaalset. Ja ta kuulutabki luuletuse järgmises reas juba poeediliku professionaalsusega: ?Huysmansliku naudingu siin sulgen värssi.? Siinkohal ei ole kahjuks ruumi seletada, kes oli tollane kuulus prantsuskeelne kirjanik Joris-Karl Huysmans (1848 ? 1907). Järgnebki värssi suletud semperlik nauding: ?Puudutes ta kuuma kaela, käsivarsi, / kallistades seda ihu kirglist, kõhna, / jäänd mu peole nahast, higist, juustest lõhna, / mille seas odöör no Coeur de Violette.? Siin näemegi Semperi kui maskuliini otsest eurooplust. ? ta on võimeline armastatud (kõhna!) naise nahast, higist ja juustest komplekteeruvas lõhnabuketis eristama ühte spetsiifilist odööri, Coeur de Violette?i (tõlkes ? kannikese süda!). Millisel tänase Eesti meesluuletajal on selliselt odööre-eristav nina? Teisisõnu ? eestlast eraldab eurooplasest eelkõige haistmisvõime. Semper täpsustab: ?Haistan selles seos aroomitsevat kätt.? Niisiis ? käsi! Milline eesti luuletaja on ühest naisekäest niimoodi luuletanud? Tõsi. Gustav Suitsul on üsna tuntud erootiline luuletus ?Valge käsi? (?Vastu akent tuiskab lund, / ei saa und, ei saa und! Jne.?), ent Suitsu luulendatud naisekäsi ei lõhna, Suitsu nina ei erotiseeru!
Semper aga jätkab oma erootika täpsustamist juba muusikateoreetilisema võrdlemisega: ?Meeli valdab enne tundmatu akkord: / Seda lõhna tahaks tajuda veel kord!? Lõhnade sidumine solfed?olike kogemustega on eesti luules igatahes harukordne raffinement ja viib nii mõnegi lugeja tõenäoliselt mingisse imaginaarsesse kontserdisaali. Oli Sempergi lausa paadunud kontserdikülastaja, ja ehk seetõttu trakteerib kõnesolevas luuletuses ka naist kontserdisaaliliselt muusikana. Ent kohe ärkab Semperis ka juba luuletuse alguses manifesteerunud ehteuroopalik tunnetuskirg: ?Mis see on? Ma rahus paigal olla ei kärsi.? Loomulikult lõpetab ta seejärel luuletuse freudilikult sublimeeriva konstateeringuga: ?Pean pärvärsi tunde üle kandma värsi.? Mida Semper ka teeb. Pärvärs tunne saab värsiks. Nõnda kirjutas siis kunagi üks pahempoolsemaid siurulasi. Seepärast ongi mõnevõrra unustatud punase-nelgi-esteet Semper (idem) eelkõige ikkagi eestikeelsuse suuremaid ? ja ehedamaid ? prantslasi.