Sääraseid sündmusi on ühinevas või ühineda tahtvas Euroopas kombeks läbi mängida kui pisut nostalgilisi Suure Ajaloo pidusid, nii nagu täiskasvanud mehed meenutavad ühiselt oma nooruskemplemisi erinevate kampade koosseisus, mis nüüd kangastuvad kui helged ja kuldsed.
Ometi võtab omaaegsetel kaotajariikidel aega, et selliseks emotsiooniks valmis olla. Saksa Liitvabariigi kantsler osales Normandia dessandi pidustustel esimest korda alles eelmisel aastal.
Portsmouthis osales aluseid rohkem kui kolmekümnest riigist, kaasa arvatud Trafalgari kaotajate Hispaania ja Prantsusmaa omad, viimaste seas Euroopa suurim lennukikandja Charles de Gaulle
Mitmed inglise ajaloolased võrdlevadki Trafalgarit Blitziga Inglismaa kohal 1940. aasta sügisel. Mõlemal juhul katkestati mandrilt tõusnud diktaatori võiduseeria. Times?is ilmus nüüd kirjutis, milles öeldi, et kui toona oleks Nelsoni asemel olnud teine mees või inglased oleksid mingil muul põhjusel kaotanud, siis antaks seda lehte võib-olla välja prantsuse keeles.
Kaks käepikendust
Projekt ?Euroopa Liit? oli prantslaste väga nutikas käik vana vastane üle trumbata. Tükk aega töötas see hästi. ?Vana hea Inglismaa? oli Teise maailmasõja järel pidevas kriisis. Pompidou lubas küll pärast de Gaulle?i pandud vetot Inglismaal klubis osaleda, aga andis mõista, et see on justkui külalisliikme staatus, mille omanik võib ja peab olema tänulik, aga mitte suundi määrama. Ja ega külaline kippunudki. Temal oli ju ?erisuhe? Ameerika Ühendriikidega. Väga kaudse paralleelina võiks väita, et vastased ajasid asju uuel tasemel, mitte mees-mehega, vaid kaude ? mõlemad liitude kaudu! Ühe käepikenduseks pidi olema USA, teisel Euroopa Liit. Mõlemate ambitsioonide täitumine jäi aga poolele teele. Inglismaa oli pärast kolooniate käestlibisemist kavatsenud olla USA suhtes mentori rollis, nii nagu antiikaja Ateena oli Roomale. Aga see oli selgelt soovunelm. Ameerika suhtumine Ühendkuningriiki on olnud nagu auväärse, ent vaesunud perekonna järeltulijasse. Tony Blair ei ole suutnud Bushi mõjutada nii palju kui optimistid (siinkirjutaja incl) lootsid. Ja Euroopa Liit on prantslaste seisukohalt väljunud kontrolli alt, nad ei suuda takistada ?ebainimlike? elementide sissetungi, millega kaasneb paratamatult nende endi kui valgustatud keskuse mõningane tuhmumine.
Seevastu Blair tahaks nagu saada Euroopa Liidu kroonprintsiks. Tulleski veel kord tagasi tema äsja välja pakutud Euroopa majandus- ja sotsiaalmudeli ?kolmanda tee? juurde, tuleb õigluse huvides märkida järgmist. Et Ühendkuningriigil läheb mandriga võrreldes hästi, võlgneb ta suures osas tänu Thatcheri erastamistele ja teistele väga valusatele reformidele. Alles see lõi eeldused majanduse kosumiseks ja uueks tõusuks. Kui seda ?okiteraapiat, mille toonast mõju ja vastukaja ühiskonnas näiteks inglise haritlastega suhelnud mäletavad (Thatcheri pihta sülitati tuld ja tõrva), poleks olnud, vaevleks Inglismaa tõenäoliselt veel hullemates raskustes kui Saksa- või Prantsusmaa. Nähtavasti on veerandsada aastat paras aeg, et see hakkaks meelest minema. Noored pole seda muidugi tunda saanudki. Vaikimisi tähendab Blairi pakutud ?kolmas tee?, et ka prantsuse ja saksa ühiskonnad peaksid vähemalt osaliselt samasugused ohvrid tooma, nagu toona saareriigi elanikud. On aga enam kui kahtlane, kas prantslased on selleks valmis.
Inglaste ja prantslaste suhted on ambivalentsed nagu alati. Teisele (verbaalselt) ära susata püüavad mõlemad, ehkki viimasel ajal on prantslased aktiivsemad, vähemalt rahvusvahelisel areenil. Statistika ja arvamusuuringud kõnelevad aga järgmist. Inglastele meeldib elada Prantsusmaal, nad muretsevad sinna järjest rohkem kinnisvara. See peaks rääkima sellest, et seal on mõnusam elada, elamise kultuur on kõrgem. Samas on inglased praegu oma riigi, ühiskonna ja tuleviku suhtes palju optimistlikumad kui prantslased. Viimaste hulgas on oma tuleviku suhtes rohkesti ärevust ja kahtlusi. Keset seda kõrget elamise kultuuri.
Viimane tilk karikasse
Ja nagu pinget veel vähe oleks, hääletavad just nende ridade kirjutamise ajal Singapuris spordimaailma vägevad, kus toimuvad 2012. aasta mängud. Ja mitteametlikult on teada, et kõige tõenäolisemad kandidaadid on London ja Pariis. Poliitiline aspekt on niisugustel hääletamistel alati olemas, aga harva nii markantselt kui praegu. Kahe linna rivaliteedi taga võtab vägisi kuju Chiraci ja Blairi vastasseis. (Nagu teada, on esimene olnud Pariisi linnapea.) Ühe aktsiad tõusevad täna õhtuks kindlasti. Kellele Austerlitz, kellele Waterloo.
5. VII