Riia Rahvusooperis esietendus hiljuti Sergei Prokofjevi ballett ?Tuhkatriinu?, mida saadab suur publikumenu. Põnevaks teeb lavastuse eelkõige see, et libreto autor on koreograaf Radu Poklitaru ise. Prokofjevi muusikale lisaks on Riia lavastuses kasutatud Rossini avamängu samanimelisele ooperile. Avamäng ja epiloog Rossini muusika saatel järgis sü?eeliselt kõigile tuntud Charles Perrault? Tuhkatriinu-lugu. Prokofjevi muusika saatel läks aga lahti tänapäevane märul. Tuhkatriinut ei viinud ballile mitte kõrvitsast võlutud tõld, vaid 1920ndate stiilis ameerika auto. Autot juhtis printsi enda nõunik. Ka Tuhkatriinu ballikleit ei olnud roosamannalik muinasjutukleit, vaid Carmeni-stiilis erkpunane ja väljakutsuv vampnaise kleit. Sõit ballile oli intrigeerivalt lavastatud: auto taga suurel ekraanil näidati paralleelselt suurlinna laia avenüüd öises tulesäras. Ja Tuhkatriinu ei istunud häbelik-hämmeldunult kõrvalistmel, vaid lõi autojuhile külge, ärgitades teda kiiremini sõitma.
Suurilmaball oli täies hoos. Tuhkatriinu tormas Printsi juurde ja juba peale esimest tantsu juhtis Prints ta voodisse. Prokofjevi muusika saatel lahendatud voodistseen oli juba omaette vaatamisväärsus. Keskööl jooksis Tuhkatriinu minema, jõudes veel ülejäänud meeste käte vahelt läbi käia. Printsile jäid mälestuseks vaid Tuhkatriinu katkirebitud kleidist tükk riiet ja sama punasest riidest umbes number 40 ?kingake?.
Printsi pruudiotsingute jutt levis kulutulena üle kogu kuningriigi. Ja juba pärast esimest kingaproovimist ja punase kleidiräbala näitamist tehti neid järele terve seeria. Prints oli segaduses: kuidas ta ometi ei tunne ära naist, kellega oli alles eile öö veetnud? Keset sellist kosjasobitamise segadust ilmus lavale aga hoopis teine, takuses kleidis Tuhkatriinu. Noorte silmad kohtusid. Muusika kaudu edasi antud armastuse äratundmise hetk oli võimas. Prints langes Tuhkatriinu ette põlvili ja palus ta kätt. Hämmeldunud suurilmaseltskond seisis tardunult nende ümber. Ka lõpuaplaus oli vaimukalt lavastatud. Braavohüüete saatel kummardama tulnud sädelevates kostüümides ?õukond? pidi teed andma armastusest säravale takuses kleidis Tuhkatriinule, kes harja külge seotud kaltsuga hakkas lava pesema.
Tegija Poklitaru
Tuhkatriinu oli edasi antud Rossini ja Prokofjevi muusika saatel nii erinevas karakterivõtmes, et ma ei imestanudki, kui hiljem kavalehelt lugesin, et Tuhkatriinut tantsisid kaks baleriini: Riia ooperi priimabaleriinid Viktorija Jansone (vamp-tuhkatriinu) ning Natālia Samborska (muinasjutu-Tuhkatriinu). Samuti tantsisid Printsi kaks meest ? Pāvels Vasiļčenko ja Zigmārs Kirilko. Valgevene koreograaf Radu Poklitaru on balletiringkondades võimas tegija. Endast pani ta rääkima Prokofjevi balleti ?Romeo ja Julia? lavastusega Moskva Suures Teatris. Poklitaru on endaga ka rahul: ?Olen esimene koreograaf, kes võttis Suure Teatri baleriinidel balletikingad jalast.? Kateriina Novikova kirjutas lavastusest, et Poklitaru pani Suure Teatri baleriinid nutma, karjuma ja unustama, et ballett on vaid ilusate sü?eedega kunst. Ilus ja inetu ei ole Poklitarule kategooriad, milles, ta töötab. Tema maailmanägemine pole must-valge: ta otsib pidevalt uusi tõlgendamisviise. Nii ka Riias nähtud ?Tuhkatriinus?, milles meile armsat muinasjututegelasest oli tehtud liba-Tuhkatriinu, peaaegu prostituut. Poklitaru enda sõnul oli ?Tuhkatriinu? lavastus tal juba neli aastat tagasi valmis. Mõeldes balletile, sai ta inspiratsiooni 20. sajandi alguse must-valgest kinost, Hollywoodi melodraamast ja Amsterdami punaste laternate kvartalist. Aja jooksul tegi ta oma libretosse parandusi: mõned tegelased jäid üldse välja ja nii mõnigi oluline karakter muutus vaid episoodiliseks.