Ajal, mil Prantsuse kuulsast riigi ja kiriku lahutamisest on möödunud täpselt 100 aastat, võime nentida, et ilmalikkuse päevad Euroopas on loetud. Euroopat on kummitamas usulaine. Usk jumalasse, mis on tänini vaikselt ja suuremate konfliktideta ühiskonda lahustunud, mõjub ägeneva palavikuna. Kuigi ilmalikkus on Euroopas enesestmõistetav, on riigi ja kiriku suhete lahtiseletamine ilmalikkuse põhimõtete järgi ebapiisav, sest riigile ei kuulu enam poliitilise elu monopol, nagu ei kuulu ka ristiusule religiooni monopol. Sellest hoolimata leidsid ligi pooled Euroopa Liidu liikmesriigid, et Euroopa põhiseadusleppe avasõna peab kaunistama ainult ristiusu jumal.
Senine poliitiline korrektsus välistab religiooni
Valgustusajast saadik on Euroopas harjutud nägema riiki ning kirikut lahutatuna. Valgustus toetas seisukohta, et tuleb kaitsta tsiviilühiskonna vabadust kiriku sekkumiste eest, säärast elukorraldust poliitika ja religiooni vahelistes suhetes peeti ideaaliks. Humanistid võitlevad rangelt selle poolt, et ühinenud Euroopa Liidu ükski legaaldokument kordagi usku ei mainiks. Paljud usklikud on aga seisukohal, et jumalavastalised, kes soovivad jumalamärgid avalikust elust eemale suruda, pole maha raiumas mitte üksnes Euroopa kultuuri kandvat oksa, vaid saevad läbi koguni juured. Ja selle tulemusena saaks näha vaid varemetes Euroopat. Tänase Lääne poliitiline korrektsus eeldab, et igasugune religioon oleks silmapiirilt pühitud ning et riigi avalik sektor vabaneks kõiksugustest pigimütsidest ja pearättidest. Mis tähendab muidugi, et poliitikud mitte vaid ei räägi, vaid ka ei mõtle usuküsimustele. Silmapaistvad usumärgid arvatakse mõjutavat kaaskodanikke ning nende demonstratiivne kandmine tekitavat sotsiaalpingeid. Kes aga ütleb, et avalikes asutustes demonstratiivsete usumärkide keelamine ei vii vaakumini, mida kasutaks ära ehk mõni kolmas usk, filosoofiline koolkond või uus jumal?
Prantsuse vabariik on usulise hierarhia vastu, siinne 1905. a. seadus kiriku ja riigi lahutamise kohta kinnitas omal ajal Prantsusmaa neutraliteeti religiooni suhtes. Prantsuse moodi ilmalikkus tähendab seda, et religioonist, astroloogiast või jõuluvanast võime rääkida täiesti samas võtmes. Erasektoris on ühe jaoks absoluutset tõde väljendavad asjad teise jaoks vaid põnev ebausk; avalikus elus saavad aga kõik seisukohad samaväärse kohtlemise ning eelarvamusteta juriidilise käsitluse. Riigi jaoks tähendab täna ilmalikkus seda, et erinevad religioonid ei sekku riigi- ega legislatiivellu ning et pole olemas ühte tõde kõigi jaoks. See tähendab, et riik ei sega kellegi mõttevabadust, tõeotsinguid ega uskumusi.
Kristlus kui Euroopa pääsetee
Täna arvatakse Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas, et uuesti tuleks läbi vaadata ilmalikkuse alused. Armastatakse rõhutada, et lääneeuroopaliku elukorralduse ees seisab kõige valusamini islamiusk oma imaamide koolitamistega ning pühakodade finantseerimisega araabia riikide poolt. Kuid vastupidiselt levinud arusaamale aktsepteerivad moslemid ametlikult ja omal moel kõikide uskude võrdset positsiooni riigis. Näiteks Prantsuse Islamiusu Nõukogu (Conseil français du culte musulman) on rahumeelselt päri, et riik peab usu ees erapooletuks jääma. Ka protestandikirikud ja juudid on ilmalikkuse ees kuulekad. Ainus probleem on hoopis roomakatoliku usuga. Ilmalikkuse tõeliseks komistuskiviks on kirik, mis pole siiani sekulaarsuse põhimõtet integreerinud ega lõpuni omaks võtnud.
ELi põhiseadusliku lepingu lehekülgedel jumala nime ei mainita, samuti ei sisalda ükski paragrahv ilmalikkuse mõistet. Dokumendi eessõna räägib vaid euroopalikest väärtustest, kristluse teemat ei puudutata. Mitmed Euroopa Liidu liikmesmaad avaldasid leppe eeltöös survet, et kavandatavasse dokumenti lisataks selge viide Euroopa kristlike juurte kohta. Küsimuse vaidlustasid oma ühisavalduses Itaalia, Poola, Leedu, Malta, Portugali, T?ehhi ja Slovakkia riigipead ettepanekuga pöörata põhiseaduse preambula tekstis tähelepanu viitele Euroopa ristiusu juurte kohta. Pöördumise allakirjutanute väitel ei tohiks põhiseaduslik lepe eirata Euroopa kahte kristlikku aastatuhandet. Väideti, et kristliku pärandi tunnustamine põhineb pelgalt ajaloolisel ideel.
Usuküsimus polnud küll põhiseadusliku leppe ettevalmistustöö tähtsaim osa, kuid sellest kujunes üks teravamaid põhimõttelisi vaidlusküsimusi, mida kajastati laialt ka meedias. Kristlike väärtuste mainimist oponeerisid siseriiklikest ilmalikest hoiakutest tulenevalt Prantsusmaa ja Belgia, lisaks toetasid ristiusu väljajätmist mitmed Põhja-Euroopa protestantlikud maad ning islamiusuline kandidaatriik Türgi. Ilmalikkuse eestvedajaks oli Prantsusmaa, kus usu täielikku lahutatust riigielust peetakse sealse vabariigi vundamendiks. Pariisi sooviks oli kaasata Liidu põhiseadusleppesse prantsuse ilmalikkuse põhimõte, et seeläbi veelgi Euroopa riike ühendada ning Liitu toestada, kuid mitte läbi usu. Ilmalikud riigid olid seisukohal, et Euroopa Liit peab kindlustama kiriku ja riigi lahutatuse põhimõtte. Avaliku õiguse õppetooli professor Olivier Dord (Université Paris X-Nanterre) joonis alla oma töös ?Laïcité: le modèle français sous influence européenne,? et põhiseadusliku leppe tekstilt oodati kuldset keskteed. Nii räägib leppe preambul Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist, nimetamata eraldi ühtegi usku ega koolkonda. Õigusdoktor Jean-Luc Sauron (Université Robert Schuman de Strasbourg) kommenteerib tänavu välja antud Euroopa põhiseadusliku leppe kommentaarides, et prantslaste nõutud ilmaliku kaitse säilitamine on põhjendatud ning õnneks tagatud. Ilmalikkuse võimukamad partisanid väitsid, et konstitutsioon pole ajalooraamat, kus rääkida võiks päranditest. Pööratagu tähelepanu pigem sellisetele väärtustele, mis loovad konsensuse täna, ja mitte enam eile. Filosoof Henri Pena-Ruiz (Institut d?études politiques de Paris) väidab oma essees ?Qu?est-ce que la laïcité?? (?Misasi on ilmalikkus??) julgelt, et euroopaliku mõtte aluseks on pigem humanism, milleks on omakorda agnostika ning ateism.
Globalisatsioon hävitab kristliku tsivilisatsiooni
Diplomaat Etienne de Poncins kinnitab oma raamatus ?La Constitution européenne en 25 clefs, ? et usklikud on rahul põhiseaduse artikliga ?I-52?, mis räägib kirikute ja usuühenduste staatusest, julgustades Liitu kirikute ja organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi pidama. Kriitikat ja segadust tekitab aga see, et EL tunnustab kirikuid kui riigi partnereid. Poncins? sõnul lahendab artikkel ?I-52? aga Euroopas tekkinud paanika: selle kohaselt ei ohusta põhiseaduslepe ühegi liikme siseriiklikku seisukohta usu suhtes, olgu selleks riigi ja -kiriku lahutatus Prantsusmaal, idakiriku eristaatus Kreekas või Skandinaavias riigiusuks kuulutatud luterlus.
Siiski tekitavad ülejäänud artiklid usklike seas masendust. Süvakatoliikliku Poola arvates on ristiusu mainimine leppes möödapääsmatu. Kuna seal on kirik väga aktiivne ka riigi sisepoliitikas, käis ilmalikkuse võimalikkuse üle leppes verine võitlus. Varssavis ning teisteski Kesk-Euroopa pealinnades toonitati ristiusu absoluutset liidrirolli Euroopa tandril. Mitmed Euroopa parempoolsed lausa toetasid tarka mõtet sisse viia Prantsuse põhimõtte asemel põhiseadusesse paragrahv Poola konstitutsioonis sätestatud väärtustest, mille kohaselt jumalasse uskumine on tõe, lootuse, õiguse, headuse ning õilsuse ülim allikas. Võitlusesse sukeldus hoobilt ka Vatikan; roomakatoliku kirik ei väsinud meenutamast paavst Johannes Paulus II üleskutset, et Euroopa peab ärkama ning põimuma end kristlike juurte ümber…
T?ehhi teoloogiaprofessor Tomas Halik täheldas oma konverentsil ?The Public Role of Religion in a United Europe: A Central-European Perspective?, et Euroopa on XXI sajandi esimese poole suurte muudatuste ta
llermaa. Siinne poliitiline, administratiivne ning majanduslik õhkkond, muu hulgas vanade ning uute liikmesriikide integratsioon on üle kuumenemas. Halik väitis, et sündivuse langemine, migratsioon ning teiste maailmajagude plahvatuslik kasv seavad globaliseerunud maailmas kahtluse alla kristliku tsivilisatsiooni ellujäämise. Kristlased on homme kindlas vähemuses. Halik on veendunud, et päästerõngaks on Euroopa ühtsus, mis tuleks leida spirituaalse identiteedi abil. Aga mis on Euroopa riikidel ühist? ?Give Europe a soul,? öeldakse siin irooniliselt. Tomas Halik vastab reipalt, et Euroopal on see hing olemas. Nüüd oleks see vaja üles leida, sellest siis aru saada ning lõppeks seda toita.