Prantslastest režissööride talentide vool ei paista lõppu tulevat. Seekord on kõne all seni pigem teatrilavastaja ja -näitlejana end teostanud Xavier Legrand, kes sai eelmisel aastal Veneetsia filmifestivalil kohe oma esimese filmiga „Hooldus­õigus“¹ parima režissööri Hõbe­lõvi auhinna. „Hooldusõiguses“ üritab Miriam (Léa Drucker) alustada uut elu pärast vägivaldse abikaasa Antoine’i (Denis Ménochet) juurest põgenemist. Mees aga otsib ta üles ja hakkab olukorra üle kontrolli taastamiseks ära kasutama nende poega Julieni (Thomas Gioria) puudutavat jagatud hooldusõigust. Öelda, et asjad lähevad inetuks, on ilmselgelt liiga tagasihoidlik.

Film mõjub ehmatavalt realistlikult. See, et peame Xavier Legrand’iga inimeste­vahelisest suhtlemisvõimetusest rääkiva filmi üle arutama tõlgi vahendusel, on omamoodi kurbnaljakas.

„Hooldusõigus“ on teie väga brutaalse ja emotsionaalse lühifilmi „Just enne kõige kaotamist“² laiendus. Miks oli vaja selle teemaga jätkata mängufilmi vormis?

Tegelikult polnud see mõeldud laiendusena. Mul polnud plaanis minna tavalist rada: teha enne lühifilm ja arendada seejärel sellest välja täispikk mängufilm. Algusest peale, kui võtsin plaani kõnetada perevägivalla teemat, tahtsin seda teha kolmes järgus, triloogiana, kolme lühifilmi kujul. Sain esimese valmis ja olin esialgu selle formaadiga väga rahul. Ülejäänud loo puhul, kus on juttu lahutusest ja selle tagajärgedest, hakkas mulle tunduma, et mõte teha veel kaks pooletunnist lühifilmi poleks õige ei filmi loo ega rütmi seisukohast. Pikk formaat tundus olevat sobivam. Nii et seda võiks pigem nimetada selle projekti lõpetamiseks kui laiendamiseks.

Pikas filmis on muutunud karakterite rõhuasetus: kui lühifilmis saab pereisa vaid paar minutit ekraaniaega ja see on rohkem naise film, siis „Hooldusõiguses“ tuleb Denis Ménochet’ toores jõud tahes-tahtmata esile ja võtab filmis keskse positsiooni. Kas see oligi nii mõeldud?

Jah, see on taotluslik: lühifilmi eesmärk oligi keskenduda naisele, kes otsustab koos oma lastega põgeneda, ja näidata, kuidas ta korraldab lahkumise mehe juurest. Lugu oli temast. „Hooldus­õiguses“ on need sündmused aga juba seljataga. Miriami eesmärk on ehitada oma elu taas üles mehest kaugel ja omaette. Huvitav oligi keskenduda mehele ja sellele, kuidas too üritab taas naiseni jõuda ja temaga kontakti astuda, takistada teda uue elu loomisel. Selle asemel et näidata naist meest vältimas, oli huvitavam näidata mehe katseid teda elamast takistada.

Tuleb vist öelda, et Denis Ménochet mängib negatiivset kangelast liiga hästi – ta mõjub filmis koletisena. Kas tundsite lavastajana ka vajadust panna vaataja talle kaasa tundma või teda mõistma?

Minu eesmärk selle filmi, tegelaskuju ja Denis’ kui näitlejaga polnud kujutada koletist ega kurikaela, vaid meest. Tahtsin näidata selle mehe ja olukorra keerukust teda hetkekski õigustamata. Vaatajale tuleb anda võimalus mõista meest, kes on omaenda elu, mineviku ja psühholoogilise segaduse tõttu faasis, kus ta ei tunnista vägivaldsust omaks. Ta ei saa ega oska seda mõista. See mees kannatab ja on selle tulemusena loomulikult ka vägivaldne. Ütlen veel kord, et ei soovi teda õigustada, aga püüan panna inimesed mõistma, et ka tema kannatab. Ma ei valinud Denis’d sellepärast, et ta mängib negatiivseid tegelasi hästi, vaid seetõttu, et ta toob oma andega minu meelest tegelasse palju inimlikkust.

Nõustun. Denis on öelnud, et on saanud vahel väga kummalist vastukaja meestelt, kes tema kehastatud tegelase teguviisi heaks kiidavad. On ka teil seda ette tulnud?

Kahjuks küll – ja mitte ainult meestelt, vaid ka naistelt, kes on tulnud mulle rääkima, et ka naine on nende sündmuste ja lõpplahenduse eest vastutav. Inimesed pole kahjuks võimelised ära tundma, mis hetkest algab vägivald. Vägivalda ei tohiks defineerida ainult puhta füüsilise vägivallana.

Kui filmi puhul tuleb kiusatus lapse kaasamist isegi mõnes mõttes ebaeetiliseks pidada, siis kuidas töötate lapsnäitlejaga?

Põhiline oli leida õige näitleja – laps, kes on piisavalt andekas ja küps, et end sündmustest distantseerida, ning kellel on ka piisavalt kirge näidelda. Thomas on tõepoolest suurepärane näitleja, kuigi „Hooldusõigus“ oli tema esimene film: ta tundis filmitööst rõõmu ja teadis, et see on pelgalt mäng. Temaga tuli asjade selgitamisel olla äärmiselt otsekohene, mitte teemasid vältida või kuidagi üldsõnalisemalt olukorda kirjeldada. Tuleb ka selgelt vahet teha tõelisuse ja väljamõeldise vahel: kõik ekraanil kogetav on vaid näitlemine. Tema suhtlemisel Denis’ga tuli see väga selgelt välja, sest nad mängisid võtete vahepeal jalgpalli ja neil oli tore üksteisega aega veeta. Ja siis ütles Denis ühel hetkel, et nüüd muutun ma hirmuäratavaks. Thomas nautis väga ka hirmutavaid stseene koos Denis’ga ega saanud võtteperioodi jooksul mingit traumaatilist kogemust.

Tean, et mõnede filmide puhul, kus laps osaleb karmides stseenides, on kasutatud ka turvameetmeid, mingit koodi, et kogu tegevus hetkega peatada. Austria film „Michael“³ räägib näiteks teismelise poisi keldrisse vangistanud mehest ning selle filmimise ajal sõitsid märgusõna peale keldritoa seinad eri suunda laiali, et näidata – see on kõigest võttekoht. Kas ka teil oli midagi sellist?

Meil midagi sellist küll polnud, aga kogu võte oli korraldatud Thomas’ ümber ja tema vajadustest lähtuvalt, nii et tegemist oli küll tavalise võttega, aga igal ebamugavus­hetkel võis ta lihtsalt öelda „stopp!“. Siis tegime vaheaja ning filmisime hiljem stseeni uuesti ümber. See polnud mingi küsimus. Talle oli määratud ka treener, kes teatas vahel, et Thomas on hommikust peale kõvasti keskendunud ja on nüüd üsna väsinud ning võtaks hea meelega vaheaja enne järgmist stseeni. Kuna kogu võttegraafik oli korraldatud nii, et stseenid võeti üles kronoloogilises järjestuses, tegi see kohanemise talle ka lihtsamaks.

Kas filmi teema ehk perevägivallaga seostub teil ka midagi isiklikku?

Ma ise ei ole perevägivallaga kokku puutunud. Olen teatrinäitleja, kellel tuli tahtmine kirjutada mõni tükk. Kuna mulle meeldib väga antiiktragöödia, mõtlesin, mis võiks olla selle ekvivalent tänapäeva ühiskonnas, ja jõudsin perevägivallani. See teema on mulle kui kodanikule loomulikult eemaletõukav, aga see on just see vanade lugude jätk – tänapäeva perekuriteod, mis on praegu väga tavalised ja millega me elus eri moel kokku puutume. Niisiis otsustasin valida selle teema. Kogemuslikku on vahest vaid niipalju, et „Hooldusõigus“ võib küll rääkida perevägivallast, aga on üldisemalt ka lugu patriarhaalsest perekonnamustrist. Olen kasvanud ise sellises perekonnas, nii et olen sellisest mustrist tüdinenud. Asjad peavad muutuma ja perekonnamustrid ka. Vägivald on lihtsalt veidi spetsiifilisem tahk, millele otsustasin keskenduda.

Muutusest rääkides tundub mulle, et ka prantsuse filmikunst on tublisti muutunud. Seda peetakse tänini paljuski olemuselt väikekodanlikuks nähtuseks, aga parimad prantsuse filmid, sealhulgas ka mitmed Cannes’i Kuldse Palmioksa kandidaadid ja laureaadid, on pigem hüperrealistlikud draamad väga teravatel ühiskondlikel teemadel. Kas nõustute mu arvamusega ja näete endki prantsuse realistliku filmitraditsiooni jätkajana koos selliste filmitegijatega nagu Robin Campillo, Stéphane Brize, Lauren Cantet, Jacques Audiard ja teised?

Ausalt öelda on veel vara öelda, sest see oli alles mu esimene film, ja teise, praegu käsil projekti puhul ei oska ma veel isegi öelda, mis suunas see kujunema hakkab. Ma ei saa kinnitada, et ma oleks selle traditsiooni jätkaja, sest ma ise ei näe oma filme ainult sellistena – hüperrealistlikena. Mulle on oluline ka žanrifilmi, näiteks trilleri aspekt. Trillereid tehakse Prantsusmaal palju ja enda arvates tegin „Hooldusõiguse“ puhul keerulisema valiku kui lihtsalt hüperrealism. Küll aga hindan ma nimetatud lavastajate tööd väga, nii et äkki on mul nendega sarnane tung käsitleda probleemseid teemasid, mis mõjutavad ühiskonda sügavamal tasandil. Meie filmide eesmärk on avada ühiskonnas mõne teema arutelu.

1 „Jusqu’à la garde“, Xavier Legrand, 2017.

2 „Avant que de tout perdre“, Xavier Legrand, 2013.

3 „Michael“, Markus Schleintzer, 2011.