Kõigepealt rõõmustas silma kavalehel Kadri-Ann Sumera lühike, aga see-eest hästi selge annotatsioon esitatavate helitööde kohta. Eriti meeldiv on teoste tutvustuse spontaansus, justkui ühe hingetõmbega ütlemine, nagu „Schubert puistab siin teemasid kui käisest” või „Schumann tundis vajadust keelpillide ja klaveri kõlavärve sünteesida”. Iseenesest väga kosutav on lugeda veel, et Mari Vihmand ei kirjutanud oma teost pelgalt sellele koosseisule, vaid just nimelt sellesse kavva ja asetusega Schuberti ja Schumanni vahele. Ka ei meenu, et just nimelt ühe kontserdi kava oleks uudisteose idee allikas, kuid nii see just Vihmandi teose puhul on. Tsiteerides jälle annotatsiooni, on „helilooja üheks lemmikteoseks Chopini „Pisarate prelüüd” ja tal on alati hirmus kahju, kui see ära lõpeb – sestap otsustaski ta Chopini ainetel veidi mediteerida ja pisikesest loost suurem teha”.
Kui midagi väga meeldib, ja Kadri-Ann Sumera tekstid on mulle alati sümpaatsed olnud, siis tekib ka huvi pisut nende kallal norida. Et Schuberti „Adagio ja Rondo Concertante” Deutschi katalooginumber on 487 ja mitte 478, siis see on lihtne näpukas, milleta vist veel ükski kavaleht pole ilmunud. Mõelda tasub hoopis teesi üle, et „Adagio ja Rondo” on ebaschubertlikult virtuoossed. Mina pakuksin hoopis vastupidise väite, et see, siis õigemini „Rondo Concertante”, on väga schubertlikult virtuoosne. Seda laadi briljantne rondo pole Schuberti instrumentaalteostes sugugi erandlik nähtus.
Ja siis Schumannist, kes tundis vajadust sünteesida keelpillide ja klaveri kõlavärve. Võib-olla et tundiski, aga ega sealt selles mõttes ju midagi erilist välja ei kukkunud, või siis kukkus välja nagu alati, s.t klaverikontsert keelpillide saatel. Kui targad mehed on öelnud, et demokraatia on halb riigivalitsemise vorm, kuid paremat ei ole seni leitud, siis seda parafraseerides tuleb öelda, et klaveri ja keelpilli tämbrid on halb kooslus, kuid paremat ei ole seni sünteesitud. Ja teiseks oli ta seda koosseisu (keelpillid ja klaver) juba samal 1842. aastal juba edukalt rakendanud oma Klaverikvintetis op. 44, millest aegade jooksul on ikkagi päris bestseller välja kujunenud. Kui Schuberti kataloogi number oli apsakas, siis Schumanni Klaverikvarteti nelja osa pealkirjade pressimine kolme ritta tekitab lihtsalt palju segadust.
Kui nüüd asja juurde asuda, siis on rõõm konstateerida, et tegemist on hästi tõsiselt võetavate noorte interpreetide kvaliteetse kooslusega, kellele lisan veel heameelega ühe autoritest, s.t Mari Vihmandi. Vihmandi „Chopini pisarad” on tänases eesti kammermuusikas kõrvatorkavalt hea muusika. Chopini prelüüdiga (kui selline „pisarate”-nimeline on olemas) ümberkäimisel võiks Vihmandi pieteeditunnet peaaegu Pärdiga võrrelda („Mozart-Adagio”) ning vabandama küll ei pea.
Schuberti „Adagio ja Rondo Concertante” esitusel häiris millegipärast klaveri kõrge register, mis oli nii helisema-kõlisema intoneeritud, et kippus kajarikkas saalis moonutama. Seda efekti oli ka hiljem aeg-ajalt kuulda. Samuti esines siin-seal õhkõrna hõõrumist viiuli ja altviiuli intonatsioonide vahel, eriti ei sobinud unisoonid-oktavid, kuid aja kulgedes need ka sobitusid ning saavutasid märkimisväärse kooskõla Schumanni keelpilli-episoodides, kas või Sostenuto assai’s. Scherzo’le lisab autor küll Molto vivace, kuid sellega ei maksa üle pingutada, pigem võiks kontsentreeruda klaveri ja tšello ansamblile ja eelkõige strihhilisele täpsusele. Minu soovituseks Schumanni esitamisel jääb ikka, et olgu seal „impulsiivsust, tunglemist ja rahu, puhanguid ja meeliskelu”, kuid säilitagem kontsentratsioon ja kontroll oma tegevuse üle.
Maailmas on loodud palju väärtmuusikat, mida meil kuuleb harva või üldsegi mitte – üks valdkond kammermuusikas on kindlasti klaverikvartetid. Soovin esinenud koosseisule edu edaspidisteks saavutusteks Mozarti, Brahmsi, R. Straussi jt seltskonnas.