Omal ajal oli lahe vedeleda kell kümme tunnike higiste linade vahel ja mõelda, kas minna peldikusse või mitte ja muude tähtsate maailma asjade üle. Sellistel hommikutel on kindel vajadus minna peldikusse, aga ei olnud viitsimist. Kõik keerab vastikult sees. Nii igal hommikul. Millal lavatsile roomasin? Loomulikult ei mäleta.

Võib öelda, et pidev tinutamine on pahe. Samas ei saa eitada, et sellised staatilised hommikud on omamoodi mõnusad. Kogu maailm on selge ja pealegi sünnib vaid läbi kannatuste tõeline kunst.

Näiteks, üks mu hea sõber, ametlikult ja mitteametlikult korralik inimene, minetab kohati oma akuraatse positsiooni ning perekonna ja joob päevi, kuid mitte esimese päeva ekstaasi nautides, vaid justnimelt teise ja kolmanda, ja mis salata, isegi neljanda, staatikast joobudes. Mis salata ? mõneti oleme sarnased.

Vaesus on ka pahe ? see, kui pappi ei ole. Omal ajal lõin sirgeks päris korraliku summa. Tööd ei olnud. Lisatasusid ei saanud. Ametlikku palka samuti mitte. Kust see papp tuli, ei tea. Ausalt öeldes ei huvitagi. ?Kes vana asja…,? nagu öeldakse. Hetkel pappi on ja annaks jumal, et see ka jääks nii, kuid mulle meeldib lai joon ja vahel ma lihtsalt minetan kontakti reaalsusega. Need hommikud, internetipanga väljavõtet vaadates, on karmid.

Ma ei näe midagi halba naisterahvastes, kuid ühiskond kipub halvasti suhtuma inimestesse, kes ennast erinevates seltskondades pidevalt erinevate naisterahvastega näitavad. Ka mina ei ole sellest patust päris puhas. Kuid ma ei saa midagi teha, et ma lihtsalt jumaldan naisterahvaid. Nende kauneid sõrmi, säravaid silmi ja omapärast mõistust. Mul ei ole veel õnnestunud kohata ühtegi meesterahvast, kes esitaks küsimusi stiilis: miks ma siit aknast valgetele liblikatele lisaks ühtegi värvilist ei näe? Teema, mis mind daamide juures täiesti hämmastab ja paelub on: Naised ja Lilled.  See on midagi täiesti müstilist! Meeldiv on jälgida, milline rõõm naisterahvaid haarab, kui neile lilli kinkida, ning kuidas nad mossitavad, kui unustada (nagu ma tavaliselt unustan) seda õigel päeval teha. Üleüldse tundub mulle, et ainult naisi ja eriti emaseid pedesid erutab see lilleteema ? vähegi heteroseksuaalseid jätab aga naturaalselt külmaks.

Naisterahvaste juures ma jumaldan ka seda, et igaüks neist on omaette mõistatus, et ei ütle, mida nad tahavad, aga on pahased, kui nad seda ei saa.

Loomulikult saab naisterahvastega ka igasuguseid intiimsusi teha, mis on omaette väljakutse, samuti kui temakese viimine niikaugele, et ta on valmis mitte lihtsalt isasega, vaid just sinuga neid intiimsusi jagama.

Üldse, naisterahvad kui naudinguallikad sobivad kokku teiste asjadega, millest naudinguid ammutada, olgu selleks või alkohol. Hommikud meeldiva daami ja ?ampanjaga kuuluvad kindlasti parimate mälestuste hulka.

Mulle lihtsalt meeldivad daamid ja ma ei saa sinna midagi parata, kuigi olen viimasel ajal hoo KÕVASTI maha võtnud.

Aga see selleks, ma ei näe midagi halba heteroseksuaalsetes suhetes ning pealegi ei tasu unustada tõsiasja, et niikaua kui on pakkumist, on ka nõudlust.

Üks etteheide, mida ma pidevalt kuulen, on muidugi see, et olen ülbe. Julgen väite ümber lükata, sest et ülbeks ma ennast kohe kindlasti ei pea. See, kui vahel viskan mõne vimka või lihtsalt saadan kellegi, kes mind segab või meelega ajudele käib, kusagile, ei ole veel ülbus. Kuigi, jah, see kõik on vaieldav.

Ma leian, et tegelikult oleme me kõik omamoodi pahelised. Mõni lihtsalt näitab oma pahesid välja rohkem kui teine. Ma ei saa midagi teha, et olen parandamatu hedonist!

Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kes ja kus joob, kellega kepib, kes paneb narkotsi jne. Peamine on elada ja lasta ka teistel elada!

Kui mõni moraalijünger peabki meie ajastut ja meid, selle peegeldusi, pahelisteks, siis näidaku palun ette mõni epohh, mis oleks olnud vooruslikum. Hooramist ja lakkumist on olnud piisavalt minevikus ja saab olema ka tulevikus ? nii et vinguda ei ole mõtet, parem tõmmata nägu naerule ja mängida kaasa.