Kai-Mai Olbri:
Vastus on mõistagi ülimalt subjektiivne: minu loovust see soodustab. Kõlvatus on nagu magnet, mis mind ligi tõmbab, et tema tekkepõhjuseid otsida ja tagajärgi kokku lugeda. See sunnib mind süvenema ? ja mida sügavamale minna, seda põnevamaks läheb. Kõik see kokku annab loovusele hoogu juurde.
Jaan Paavle:
Mis on üldse pahelisus? Või surmapatt, keelatud vilja jms pruukimine? Või teadlikult pikema aja jooksul sooritatud ühiskonna (inimkonna) vastu suunatud tegu? (Vt Vana Testament, Uus Testament, koraan, Rooma seadused, ?Bhagavad gita?, Laozi, budistlikud tekstid.)
Arvan, et on olemas lollus. Iga inimene on millegi koha pealt loll (kellegi teise arvates, mõnikord ka enese arvates). See nn pahelisus on lolluse üks väljendusvorme (Napoleon, Lenin, Stalin ? lõputu rodu haigeid indiviide, lolle, igavaid, ka suur hulk meie väikese Eesti tänaseid poliitikuid).
Seksuaalkuritegudeks tituleeritud (eri ajastuil, eri rahvastel erinevad) toimingud. Täpsemini: haigused. Kolm kõige süngemat: suguiha loomade, laste, laipade vastu. Pean neid haiguseks, mille juuri on väga raske leida, seetõttu ka võimatu ravida. Viivad alumistesse inkarnatsioonidesse.
Kuna lollus on lollus, mitte haigus, pole lootustki seda kunagi meie endi seast kõrvaldada. Proovida võiks. Äkki, ehk??!
Nn pahelisus loomingut ei mõjuta. Loomepõhjused kuuluvad Looja valdkonda. Kes tahab uskuda, et ikkagi suunab (või koguni põhjustab), neile ütlen: geenius kasutab KÕIKE, mis temas (ja ta ümber) eksisteerib, kasutab seda oma loomes geniaalselt, loll lollisti.
Ainus pahe on lauslollus.
Tarmo Teder
Nii ühte kui teist. Üldiselt tundub, et mul kipub ilmnema tendents: nooruses soodustab, aga vananedes pidurdab. Nooruses soodustas alkohol, nitrolahusti, seks ja pisikriminalistika, aga praegu need enam nii väga ei süüta. Ka kanepis pole midagi ekstra erilist, selle tarvis peab veel Amsterdami sõitma. Alkohol alguses süütab plaane, lööb ideestiku leekima, aga järgmine päev on kõik ära põlenud, kritseldused agressiivsed ja labased, millest enamasti ei kõlba midagi võtta.
Muidugi võiks tundide kaupa vaielda, mis see ?pahe? üldse on. Antud küsimuse kontekstis vastates käsitlen ma seda kui kodanlikus õigekspeetuses levinud arvamust, et tubakas, alkohol, liiderdamine, narkomaania, mängurlus jm on pahed. Kõik need avalduvad pealispindselt, silmanähtavalt, kodanike põlastavat hinnangut ja ühiskonna hukkamõistu lubavalt.
Seitsme surmapatuga, mis loogiliselt võiksid, kuid ei pruugi olla pahede fundamentaalsed toiteallikad, paistab asi keerulisem ? ositi on need näha, ositi aga käärivad varjatult. Pealegi on alpus, omandihimu, kiim, kadedus, õgardlus, vihapidamine ja tujutus omavahel läbipõimunud kombinatsioonides, muunduvates vahekordades ning lisaks veel terminoloogilises laienduses. Viimaks, võta või jäta, võib paadunud moraalijünger pea kõik inimtoimingud siin planeedil paheliseks hinnata.
Minu meelest on suurim pahe aga hoopis vaimset laadi, kus oma mõistuse ja südametunnistusega sooritatakse kokkuleppeid, tehinguid ja kuritegusid. Seda nii poliitilisel, intiimsel, religioossel kui ka kunstilisel põllul. Mulle näiteks tundub, et Semperi ?Punased nelgid? on palju pahelisem raamat kui Baudelaire?i ?Kurja lilled?.
Üldiselt on pahe seotud mingi salapärase mõnu või tungitäite ja nende häbenemisega. Aga kui sa oma pahega kellelegi kannatusi ei tee, siis lase aga käia ja tule turule! Näete, lendan siin iseendale peale ja, ooh, see on päris mõnus.