Kuna võib arvata, et säärased konfliktid sagenevad, siis tasub vaadata, mis neid isiklike vastuolude kõrval käivitab ja kas need on paratamatud. Toetun Pierre Bourdieu?le ning eeskätt tema mõistetele ?kultuuritootmise väli? ja ?kultuurivahendaja? (viimase kohta on Eestis üha laiemalt levimas ?kultuurikorraldaja?). Bourdieu? järgi tegutseb kultuurivahendaja (produtsent, kuraator jt) kultuuritootmise väljal (mis on kindla struktuuriga osa sotsiaalsest ruumist nagu ka majanduse, poliitika jne väli), mida iseloomustavad kõikvõimalikud võitlused: kõrg- ja madala kultuuri omavaheline positsioonivõitlus, võitlus kunsti määratluse ja kunstniku staatuse üle ning võitlus sümboolse kapitali pärast.
Vahendaja roll
Kunstnikud osalevad selles võitluses sageli produtsentide jt vahendusel, kes kaitsevad nende ideid ja maitse-eelistusi. Autorid ja nende produtsendid ei võitle mitte majandusliku, vaid eelkõige sümboolse kapitali pärast. Just see tagab tunnustuse ja kõrgema positsiooni väljal. Võitlused on olemuselt ideelist laadi ning sellest tekkivad muutused mõjuvad väljale enamasti edasiviivalt. Ka Juri Lotman selgitab ?Kultuuris ja plahvatuses?, et see, mida kaasaegsed tajuvad võitlusena, on tegelikult kultuuridünaamika olemus ja arengu tagaja.
Võitlust kapitali ja positsioonide pärast realiseeritakse ?hea? ja ?halva? kunsti võitluses ja see võitlus põhineb uskumisel eelistatud kunstnikku. Bourdieu? arvates on kultuuritootmise väljal spetsiaalne ?majandus?, mis seisneb iseäralikus uskumise vormis. ?Kunst on selline objekt, mis eksisteerib ainult sellisel vooruslikul (kollektiivsel) tundmisel ja teadmisel, et see on kunst.?
Kultuurivälja võitlustes näeb Bourdieu võtmeisikuna kultuurivahendajat, keda ta nimetab loojaks, kes loob loojat. Bourdieu küsib: ?Kes on loomingu väärtuse tõeline looja ? kas kunstnik või tema vahendaja, kirjanik või tema kirjastaja, näitekirjanik või teatri produtsent?? Kui autor ehk looja annab tööle kunstilise väärtuse, siis kultuurivahendaja on isik, kes kaitseb loojat, pannes selle ?püha kauba? turule (korraldades näitusi, kirjastades või produtseerides etendusi) ja seeläbi pühitseb selle kunstilise toote, mille ta on avastanud ja millesse ta usub.
See tähendab, et kultuurivahendaja toimib seda edukamalt, mida rohkem on tal usku autori loomingusse ja selle väärtusesse. Väärtuse hindamiseks peab korraldaja olema ekspert, s.t ta peab valdkonda põhjalikult tundma. Sel juhul loob ta sümboolset kapitali nii endale kui eksperdile ja heale korraldajale, aga ka loojale, kelle kunsti ta publiku uskuma paneb.
Et usus ja edus ei pruugi seejuures olla midagi ?üllast?, näitab see osa kultuuritööstusest, mis on kavandatud puhta rahamasinana; vahendaja usk võib olla läbinisti küüniline ? mõelgem näiteks kas või kõikvõimalikele popgruppidele alates M. McLareni loodud Sex Pistolsist kuni hilisemate poiste- ja tüdrukutebändideni. Kultuuritööstuse puhul ongi majanduslik kapital vähemalt võrdne kui mitte domineeriv motiiv. Ja kuigi Bourdieu? arvates oli kultuuritootmise välja põhiliseks võitluse sihiks sümboolne ja kultuuriline kapital, on tänapäeva kultuuri tööstuslikul ajastul asendunud need sageli majandusliku kapitaliga.
Produtsendi kui vahendaja võim kultuuritootmise väljal on turumajandusliku kultuurielu loomulik kaasanne, kuna just tema viib kokku ja ühendab neli sfääri: loomingu, publiku, raha ja meie oludes ka riiklikud institutsioonid. Kus on mängus suured rahad ? nt filmitootmises, mis teistest kunstivaldkondadest eristub just ressursimahukuse tõttu ?, seal on õhus suured riskid ning majandusliku riski kandja võtab ka otsustamisõiguse. Produtsendikesksele mudelile on rajatud üleilmne kultuuritööstus (Hollywoodi filmitööstus, popmuusikäri jm), kus produtsent ja rahastaja moodustavad sisuliselt ühe institutsiooni. See on üks võimalus. Siiski pole produtsendi/rahastaja diktaat ainus mõeldav kultuuripoliitiline mudel. Eriti Euroopas, aga ka Ameerikas leidub küllaga teistsugusel, programmiliselt läbi mõeldud printsiibil töötavate mudelite näiteid. Need on seotud mõne riikliku kultuuripoliitilise prioriteediga (toetatakse rahvuslikku autorifilmi või noori koreograafe jne) või soodustatakse sõltumatust ametlikest institutsioonidest (nt alternatiivse kino või kunsti festivalid). Selline variant eeldab jõuliste subkultuuride olemasolu.
Kuidas on lood Eestis? Riskides saada nimetatud hungveipingiks või kellekski muuks mõne vanema põlve kultuuripoliitiku poolt, väidan endiselt, et meil kehtib institutsioonide ja ametnike ülemvõim, kus põhitähelepanu pälvib olemasolevate institutsioonide ja võrgustike säilitamine ning elitistlik ehk ülalt alla suunatud kultuuri administreerimine. Avatust ja dünaamilisust, mis on eluliselt vajalik kultuurile, ehkki ei pruugi seda olla institutsioonile, aitaksid muu hulgas tagada elujõulised subkultuurid, kultuuritööstus ja hästi toimiv kultuurivahendus. Sest kultuurivahendajaist sõltub kultuurielu kvaliteet pea samal määral kui loojaist: mida paremini loojaid vahendatakse, seda rohkem uusi ja häid ideid pääseb kultuuriväljale ringlema ning ?müra? tootmine väheneb.
Kultuuripoliitika puudub
Elitistlik kultuuripoliitika paraku ei soosi ei subkultuure ega kultuurivahendajaid, ehkki viimaste tegevus on meilgi jõudnud endastmõistetavaks kujuneda. Nagu 90ndate alguse äriilma isehakanud ?ärikad? on tänaseks asendunud professionaalsete juhtidega, nii on selline muutus toimunud ka kultuuriilmas. Sellega aga sarnasus lõpeb. Kui äri soodustavate tingimuste loomine on olnud kõigi valitsuste prioriteete, siis kultuurivahendajad on endiselt ilma toetavate kultuuripoliitiliste regulatsioonideta, paindliku toetuste ja fondide süsteemita ning mõistliku, sponsorlust soosivate seadusteta (erandid, kes on suutnud etableeruda ja otsapidi institutsiooniks muutuda, s.t riigieelarve reaks saanud, on selle positsiooni saavutanud loetletu kiuste).
Niisiis, vahendajad küll tegutsevad aktiivselt, kuid ametlikku rolli neil pole. Seepärast juhtubki nii, et produtsendile jääb majandusrisk, rõõm tööd rügada ja võimalus luua tingimused loojale, kes millegi eest ei vastuta, lõplik otsustusõigus on aga ametnikel, kes isiklikku riski ei võta. Kuna kunstilised otsustused baseeruvad usul, siis meil otsustab see, kellel tugevam usk või selja taga vägev usuinstitutsioon, antud juhul ametnikud ja EFSA.
Kokkuvõtlikult: vahendaja, autori ja institutsiooni võitlus on paratamatu, kuid on kultuurivälja ja seega kogu sotsiaalse ruumi huvides, et see võitlus käiks kõigile osalejaile arusaadavate reeglite järgi. Tuleb määratleda, missugusest ideoloogiast lähtub EFSA: kas kehtib produtsendikeskne või autorile-loojale tingimusi loov süsteem? Nii tagataks osalistele võrdsemad võimalused ning isiklike konfliktide asemel pääseks maksvusele võitluse arendav roll.
