Sõidan Essexisse hilisõhtuse rongiga, mis väljub Fenchurchi jaamast Londoni pilvelõhkujate kõrvalt. Paraku olen valinud aeglasema liini, mis kolistab läbi paljude kõrvaliste peatuste, sh läbi Londoni ühe kõige kurikuulsama äärelinna Limehouse’i. Minu vastas istub peene ülikonna ja lopsaka punase rinnataskurätiga mustanahaline härrasmees, kes on nagu välja astunud Oscar Wilde’i kuulsast „Dorian Gray portreest“, kus on kujutatud just siia tekkinud rohkete salamängurite ja oopiumiurgastega Hiinalinna. Märkan rongis veel ainult üht valget, üleni tätoveeritud. Igaks juhuks keeran oma suguvõsa vapisõrmuse pihu sisse. Järgmistel päevadel õpin, et Essexi elanikud eelistavad kiirrongi, mis toob nad provintsist otse Toweri silla kõrval asuvasse rongijaama. Kui London jääb seljataha, sõidan rongis juba ihuüksinda.

Olen saabunud Inglismaale kirjanduslikku residentuuri väikelinna Southend-on-Sea. Residentuuri raames esinen ka Essexi raamatufestivalil. Ros Green, südamlik ja stiilne daam ning Essexi raamatufestivali peakorraldaja, on mul kohalikus jaamas vastas koos poola päritolu poetessi Agnieszska Studzińskaga. Temaga koos peame elama ühe nädala igivanas Chalkwell Hallis, mõisahoones, mis seisab keset suurt parki. Võimas kolmekorruseline hoone vaatab kõrgelt üle tavapäraste ridamajade Thamesi jõe suudme poole, aga seda suurepärast vaadet näen ma alles hommikul – öösel tundub vana maja pärinevat pigem mõnest Sherlock Holmesi mõrvaloost.

Chalkwell Hall on meie mõistes kultuurimaja: all on kohvik ja saal raamatukoguga, üleval ööbimisruumid ning polüfunktsionaalsed tegevustoad. Erinevalt kohalikest raamatukogudest, mis on tihtipeale avatud ainult paar tundi nädalas ja kurdavad lugejate täieliku huvipuuduse üle, tehakse siin majas väga tihedat tööd nii koolide, omavalitsuse kui ka festivalidega. Siin on ka kunstihoone ja rohkelt nutividinaid, mida paikkonna koolilapsed kasutavad pargiga tutvumiseks. Chalkwell Halli residentuur on vägagi ihaldatav nähtus. Saan sellest aru juba järgmisel päeval, kui pean ettekande paarikümnele kirjanikule, kes on vägagi meelitatud võimalusest kas või veidi lossikeses viibida. Kogu maja pööritavad umbes viis täiskohaga väga professionaalset inimest. Taban end korduvalt mõttelt, miks ei ole Eestis väikestes kohtades midagi sellist ekstramobiilset ja paindlikku – kuidagi väga tolmune tundub meie raamatukoguformaat. Inglismaal ongi see jõudnud omadega kuuldavasti sügavasse kriisi.

Essex on kultuuriliselt üsna kõrvaline koht, mis viimase saja aasta jooksul ruttu ja odavalt täis ehitatud. Piirkonnal on siiski üsna huvipakkuv kuulsus: nimelt on just seda Inglismaa osa seostatud nõidade ja üleloomulike nähtustega. Et asjal on tõsi taga, tõestab kas või see, et viimane (ajaloos on neid muidugi väga palju olnud) nõiaprotsess leidis Essexis aset veel 1944. aastal (!), mil üks naine mõisteti üheksaks kuuks vangi. Ka hiljem on mõned nõidumises kahtlustatud isikud lihtsalt kadunud ja pärast on leitud kahtlasi surnukehi. Siin asub ka nõiamuuseum, mille omanik tegi sõja ajal koostööd Suurbritannia luurega, ning Canewdon, kõige kuulsam nõidadega seotud küla kogu Inglismaal. Nõiad pakuvad kohalikele suurt huvi. Seda näitas üks kohvikuõhtu, kus esinesid antud teemat ilukirjanduslikult käsitlevad autorid Syd Moore ja Cathi Unsworth. Rahvas ei tahtnud hästi majja ära mahtuda. Kõik müüki pandud raamatud osteti kohe ära. Kuulsin nii mõndagi kummalist ja sain aru, et ka minu üks öine kogemus siin Chalkwell Hallis ei olnud ainult ettekujutus – ehtne inglise kummitus oligi käinud mind tervitamas.

Argisema elu koha pealt peab aga ütlema, et Inglismaal on poes kõik odavam kui Eestis, nii toidukaubad kui ka laiatarbeveinid, samuti pubide söögid-joogid. Väga korraliku brutaalset kolesterooli purskava hommikusöögi koos teega saab juba viie naelsterlingi eest. Ostsin ka päris palju raamatuid kohalikest antikvariaatidest, kusjuures kõik hinnad jäid alla viie naela. Nii et kirjandusresidentuuriks on Essex igas mõttes väga hea koht, sest mida muud on kirjanikul kirjutamiseks vaja kui süüa-juua ja raamatuid. Neli korda tunnis viivad kiirrongid Londonisse, kus on palju tasuta muuseume, eriti meeldejääv oli mulle vabamüürlaste Freemason Halli külastus. Kuna kirjutan praegu romaani, mille tegevus toimub muu hulgas Londonis ja eriti sealses rusuvas Toweris, õnnestus mul residentuuri käigus teha olulisi vaatlusi. Erinevalt laialt levinud arvamusest, et London on maailma okultismi pealinn, annan selles vallas esikoha Prahale. Ometi on Londoniski salapäraste nähtuste vallas väga huvitavaid juhtumeid ja isikuid. Nii õnnestus mul veidi tegeleda kurikuulsa Highgate’i surnuaia vampiiri küsimusega.

Essexi raamatufestival ei ole väga suur, kuid, nagu rõhutas võluv Ros, astuvad siin alati üles poliitika ja ajakirjanduse valla tippesinejad. Seekord otsustati kutsuda ka üks väliskirjanik. Üritus toimus Kelvedon Hatch Secret Nuclear Bunkeris ehk Briti valitsuse endises tuumavarjendis, mis ehitati 1952. aastal ning oli operatiivses valmiduses kuni aastani 1994. Praegu tegutseb seal muuseum. Ligi viiekorruselises maa-aluses ehitises on säilinud omaaegne sisseseade ning töökorras kantiin ja raadioside. Koos inglise päritolu, kuid Lõuna-Aafrikas kasvanud ja hariduse saanud kirjaniku Tony Peake’i ja poola poetessi Agnieszka Studzińskaga pidime arutlema võrdlemisi ehtsalt kopituse järele lehkavas juhtimisruumis totalitaarse režiimi mõju üle oma lapsepõlvele ja loomingule. Väga palju uuriti, kus saaks „Gogoli diskot“ lugeda, ning nagu ikka, tekitas erilist elevust kaasa võetud Gogol Disco Bunker vodka. Õhtu tippsündmus pidi kahtlemata olema tuumapunkris silent-variandis, s.t vaid kõrvaklappidest kostuva muusikaga Gogoli disko. Alustasin pidu Propelleri looga „See on meie punker“. Lasin muusikat, mis oli Nõukogude Liidus illegaalne või põranda all lindistatud. Väga hästi läks rahvale peale Arkadi Severnõi kähisev ja hoogne blatnoimuusika – tants kestis südaööni.

Kirjanduslik maailmareis viis mu juba nädala pärast edasi Ungari pealinna Budapesti, kus esitlesin Eesti kultuurinädala raames 27. märtsil „Gogoli disko“ ungarikeelset tõlget „Gogoldiszkó“. Raamatu andis välja kirjastus Gondolat Kiadó ja selle on tõlkinud Krisztina Lengyel Tóth. Esitlus toimus ülisümpaatses raamatupood-kohvikus Nyitott Műhely, mis jääb kesklinnast võrdlemisi kaugele, kuid väärib külastamist. Palju oli küsimusi „Gogoli disko“ tõlkimise kohta, sest kohaletulnud olid juba aru saanud, kui suure töö on Krisztina Lengyel Tóth ära teinud. Publik oli väga asjatundlik. Päris mitu inimest, kes olid juba raamatut lugenud, leidsid, et minu ja suure ungari kirjaniku Gyula Krúdyga (1878–1933) loomingus on midagi sarnast. Sellele kirjanikule pühendatud väga head restorani õnnestus mul ka hiljem külastada. Esitlus oli väga pidulik, sest tegemist on esimese „Gogoli disko“ tõlkega maailmas, oodata on veel bulgaaria, soome, serbia, taani ja läti tõlget.

Olen lapsest saati tundnud kõrgendatud huvi farmaatsia vastu. Budapestis saingi ära käia farmaatsiamuuseumis, kus on vaadata väljapanek vanade apteekide teemal. Prahas on selline muuseum juba suletud ja ruumid turistidele suveniire müüvale poele välja üüritud. Tegemist on aga äärmiselt huvitava, maagilise teatriga sarnaneva nähtusega teaduse ajaloos. Käsiloleva romaani tõttu pakkusid mulle peale apteekide erilist huvi Buda losside aedades elunevad linnud ja kassid. Seoses ühe kuningaga, kelle sugupuu on puudulik, on Budapestis nimelt mitmeid huvitavaid legende lindudest ja sõrmustest, kuid see on juba ilmselgelt järgmine ja alles kirjutamist ootav peatükk minu elus.