Margus Kasterpalu rääkis Eesti teatrite esindusfestivalist ?Draama?, mis tänavu toimub 5. ? 10. septembrini Tartus. Plaanis oli rääkida ka teatriaastast, kuid selle aja varastas diskussioon lavastuste-järgsete arutelude teemal. Tekkis küsimus, kas festivalile planeeritud etenduste-järgsed arutelud on piisavalt sisukad ? on ju eestlased tuntud oma tagasihoidliku, sissepoole elava temperamendi poolest ning siin varitseb piinliku vaikuse tekkimise oht. Eriti, kui võrrelda välismaafestivalidel toimuvaga, kus igaühel on oma tuline arvamus ja arutlused kasvavad tihti üle pisikesteks mässudeks. Hetkeks seati kahtluse alla ka välis?ürii funktsioon, kuid üsna varsti sai selgeks, et see pakub adekvaatsemat hinnangut Eesti teatri tasemele.
Näitekirjanikud Jaan Tätte ja Urmas Lennuk pakkusid majaesisele muruplatsile kogunenud noortele teoreetikutele võimaluse heita pilk praktikute maailma. Esimesele, üsna levinud küsimusele, kust tuleb inspiratsioon, ei osanud kumbki esialgu vastata. Tätte arvas, et tema kogub aasta aega inspiratsiooni ja kuu aega kirjutab. Lennuk tõdes, et aeg-ajalt näeb ta mingit situatsiooni, kirjutab selle üles, kannab seda kaasas, kuid ei pruugi seda üldse kasutada. Sellest võib aga hiljem midagi välja kasvada. Tätte peab näidendit kirjutades tihti ka silmas näitlejaid, keda ta nendes rollides näeb. Teoreetikute vaatepunktist oli huvitav teada, kuidas suhtuvad näitekirjanikud kriitikasse. Siinkohal tunnistasid mõlemad, et nad võtavad seda väga isiklikult. Tätte võrdles näidendit lapsega: ise võid küll oma lapse kohta halvasti öelda, aga teised ei või. Ja kriitikat ei pidavat ta üldse lugema.
Tõusis ka loomulik küsimus näidendi ja lavastuse suhte kohta. Tätte tõi välja selle, et tema jaoks ei ole näidend valmis enne, kui see lavale jõuab. Lavastajatel lubab ta kärpeid teha küll, aga millegi lisamine talle ei meeldi. Ainult siis, kui näitleja on oma tegelaskujusse tõsiselt sisse elanud, tohib ta improviseerida ja midagi ettekirjutatule lisaks öelda või teha. Tätte pidas naljakaks seda, et oma arust on ta absurdikirjanik, kuid teda peetakse realistiks. Lennukil olevat vastupidi, et ta kirjutab omast arust realistlikke näidendeid ning teda loetakse absurdikirjanikuks.
Pikem arutlus tekkis küsimuse ümber, mida üks näidend kindlasti peaks sisaldama. Tekkis pikem diskussioon teemal, kas kõigis heades näidendites, lavastustes ja laiemalt kunstiteostes peab leiduma konflikt, millistel tasanditel konflikt võib esineda ning millest see tekib. Näiteks kui konflikti ei ole otseselt tegelaste vahel, siis võib see olla näidendi idee või kontseptsiooni ja ühiskonna tõekspidamiste vahel.
Välja tuli ka huvitav tõik, et kuna Tätte jaoks sünnib näidend alles siis, kui see publikuni jõuab, siis peab ta näidendeid kirjutades silmas eelkõige neid vaatajaid, kes käivad teatris keskmiselt üks kord aastas.
Näitekirjanike jutuajamisele järgnes akadeemilisem jutt Tanel Leppsoolt, kes rääkis Freudile tuginedes identifitseerimise erivormidest. Nendest hüsteeriline identifikatsioon on kasutatav teatris, kus pakutakse selle läbi vaatajale võimalust samastuda mingi tegelaskujuga.
Laur Kaunissaare kõneles Berliini ?Theatertreffenist?. Sugugi mitte üllatusena pakkusid enim huvi etenduse ?Kunst und Gemüse? muljed, kus laval olid päris hullumeelsed. Hiljem tekkis diskussioon teemal, kui eetiline see on. Nähtu põhjal arvas Kaunissaare, et saksa teatrite esteetika on üldiselt külm ning festivalil olid kahjuks esindatud ainult eliitteatrid, mille sisuline kvaliteet oli rahaliste võimaluste olemasolust hoolimata sageli küsitav.
Lavastaja Kadi Tudre rääkis ISTA (International School of Theatre Athropology) kogemustest ning Eugenio Barbast ja Odin Teatretist. Üsna vaimustunult jutustas Tudre õpitud bali ja no-tantsust ning biomehaanikast, samuti improvisatsiooni ülesannetest, mis Barba neile andis. Jutu illustreerimiseks näitas ta filme Odin Teatreti lavastusest ?Anderseni unenägu?, bali tantsijatest ning algusest peale Barba näitleja olnud Roberta Carreri ettekannet kehatehnikatest.
Teise päeva lõpetas jaapani teatri spetsialisti Kristel Nõlvaku lühiloeng no-teatrist, mida täiendas õppefilm, kus tutvustati no-teatri baaselemente.