LEEDU NOORTE KUNSTNIKE näitus „Down the Rabbit Hole (Meeting the Familiar)” („Sügaval jäneseurus. Kohtumine tuntuga”) Rael Arteli galeriis Tartus kuni 20. IV.
Rael Arteli Tartu galerii näitustel on kindel laad (nagu vanasti öeldi): näidatav kunst on rõhutatult impersonaalne, tekstikeskne, enamasti „moodsate” vahenditega (foto, video, ksero, print) teostatud, sageli sotsiaalse kallakuga ning puhtesteetilistest kategooriatest minimaalselt hooliv.
Leedu kunstil on omad traditsioonid. Enamasti on Leedu kunst olnud romantiline ja ilus. Nõukogude võimule ei meeldinud leedu rahvuslik romantism. Seetõttu lubati seal, rohkem kui mujal „suurel kodumaal” harrastada apoliitilist abstraktsionismi. Kasvas üles võimas nonfiguraalne koolkond.
Leedu kunst Rael Arteli galeriis on oma keskkonnast (mis iseenesest on rõhutatult inetu) hoolimata ilus. Jaa, näituse teosed on impersonaalsed, kohati lausa kohutavalt tekstikesksed, moodsate vahenditega teostatud, aga ikkagi ilusad. Selline mustvalge, nagu trükitäht paberil. Mingit maailmavalu ja muud sotsiaalset plära aristokraatne rahvus endale ei luba. Puhas kunst, puhas nauding, nagu oopium rahvale. Kohe alguses tervitab meid valges ruumis butafoorne tass sügavmõttelise tekstiga „Seal” (Liudvikas Buklys, „Siin/Seal”). Pseudoseina sisse on ehitatud Žilvinas Landzbergise „On hiljem, kui sa arvad”, pisike kolmemõõtmeline op-kunstiteos, mis paneb silmad virvendama. Suure saali telekas käib Akvilė Anglickaitė „Tinside Lido” ehk siis justkui dokumentaalne õudusfilm Musta mere äärse tühja ja ime-esteetilise suplusmaja kummitustest. Koridoris on kaks telekat, ühest tuleb tekst, teine ütleb „Now”, kõrval on ka lehed meilidega elik siis Antanas Gerlikase „Sündmus”/„Stories I–II”. Ühes tagumises ruumis on palju valgeid õhupalle ja mitte sugugi vähem ilus tolmuimeja ähvardavalt nende kohal (Kipras Dubauskas „10 kullaauku”).
Q le Maya on teinud hulga keskpäraseid retrokollaaže „Aja direktor”. Selle näituse parim töö on ikkagi tema video „B-päev” ehk siis animatsioon vanade heade matemaatikaõpiku sümbolitega. Leedu abstraktsionismi uus tase, vähemalt seni, kuni figuratiivne Pythagorase pea kaasa tantsima hakkab.
Muidugi, ega midagi mega erilist elik suurepärast siin nüüd ei ole. Mulle isiklikult käib natuke närvidele kunst, mis vaatajat emotsionaalselt liigutada ei püüa, valusamast torkamisest rääkimata. Elena Narbutaitė on galerii kahhelpõrandale pannud ventilaatori ja tahab, et vaataja kujutaks ette, et selle ees on bassein ja puhur toimiks siis potentsiaalse surmarelvana. Laurynas Liberise valge tahvel („Väli”) on ka juba vana nali. Robertas Narkuse fotod maas vedelevast mehest, oeh, ei ole midagi diipi. Aga kaugelt mitte ka need Lina Miklaševičiūtė „>> II” elik nooled ja muud matemaatilised sümbolid põrandal: selles pole tegelikult sügavmõttelist kõrgemat matemaatikat.
Ühe asja poolest on näitus siiski põnev: ammu pole näinud nii ühtlase üldmuljega nii ebaühtlast näitust. Must ja valge on ikka endiselt löövad, eriti abstraktiofiilidest leedukate käes.