Valentin Silvestrovi ja Krzystof Penderecki teoseid on Eestis varemgi ette kantud ja siin on tihtipeale Andres Mustonen olnud n-ö maaletooja rollis. Suur osa nende heliloojate teostest on Eestis esiettekandes kõlanud just Mustoneni käe all.
Kontserdi avanud Silvestrovi ?Vaikne muusika? (2000) on ehe näide helilooja stiilist, mida ta iseloomustab sõnadega ?külmutatud aeg?. Ühtlasel vaiksel foonil väljapeetud muusika paelus lihtsusega ja mõjus rahustavalt. Tänapäeva kirevas helimaailmas on ääretult hea avastada heliloojaid, kes ei loo muusikat mitte selle pärast, et lihtsalt midagi produtseerida, vaid et see ?midagi? ehk igale inimesele iseloomulik olemuslik aines on eneses üles leitud, noodipaberile valatud ja niiviisi rikastamas paljude inimeste sisemaailma.
Penderecki Kontsert t?ellole, löökpillidele ja keelpilliorkestrile (1983) on dramaatiline ja äärmiselt pinguletõmmatud kõlakangaga teos, mis kõlas siinmail esmakordselt. Penderecki soov katsetada erinevate XX sajandi kompositsioonitehnikatega teeb temast vaieldamatu meistri teostele arusaadava, korrapärase struktuuri loomises, mis aitab paremini mõista ka komponisti komplitseeritud helikeelt. Ladusas koostöös orkestriga valmis solist Arto Norasel mõjus ja jõuline esitus, mis pälvis publikult ohtralt ovatsioone.
Eesti keelpillimängijaile on Arto Norase nimi kahtlemata teada-tuntud. Eestis on ta korduvalt kontsertteoste solistina üles astunud meie sümfooniaorkestrite ees. Legendaarse t?ellisti Paul Tortelier? kunagist õpilast võib tinglikult nimetada prantsuse t?ellokoolkonna esindajaks, samas on Noras ise tänu oma pikaajalisele pedagoogitööle Helsingi Sibeliuse akadeemias olnud soome t?ellomängutraditsiooni suur mõjutaja ja edasiarendaja.
Gabriel Fauré Pavaan op. 50 fis-moll on kahtlemata üks maailma kauneimaid orkestriteoseid. Olgugi et tegemist on suhteliselt lühikese palaga, on helilooja muusikalise materjali äärmiselt meisterlikult vorminud ühtseks, hästi hoomatavaks tervikuks. Siinkohal tahakski enim esile tõsta orkestri flötisti, kelle õlul lasus põhiraskus teose muusikaliste fraaside kujundamisel.
T?ellistide kullafondi kuuluva Fauré ?Eleegia? t?ellole ja kammerorkestrile op. 24 avas uusi tahke Norase t?ellomängus. Ääretult loomulikult hingava fraseerimise, hingestatud vibrato ja täiusliku vormitunnetuse abil vormis Noras sealsamas, publiku silme all, eheda muusikalise kalliskivi.
Astor Piazzolla tangosüiti ?Ingel? oli siinkirjutajal kokkusattumuse tõttu võimalus kuulata kontserdil sellel hooajal juba teist korda. Nimelt esitas sama teose hiljuti argentiina pianist Luis Ascot Tallinna Filharmoonia kontserdisarja ?Diplomaatilised noodid? raames. See tõik tõendab ehk üsna ilmekalt, millist võidukäiku teeb Piazzolla muusika Eestis ja kogu maailmas. Võrreldes klaveriversiooniga tundus orkestrile seatud süit kahtlemata värviderohkem, kuid samas ka n-ö kohmakam: materjal, mis klaveril kõlab ühelt inimeselt, tuleb orkestris jaotada paljude interpreetide vahel, mistõttu fraasid ei pruugi haakuda sedavõrd ladusalt kui klaveril.
Andres Mustoneni tõlgendus oli eeldatult kõrgetasemeline, originaalne ja temperamentne. Üldse tundub nii, et kes Mustoneni kontserdile läheb, saab elamusi ?kogu raha? eest ja midagi kindlasti ka kauba peale. Samas pole ma kindel, et ettekande ajal tempo kulgemise rütmis jalaga taktilöömine või sõrmenipsutamine, millele lisanduvad eksalteeritud hüüded, annab asjale lisaväärtust. Mustonen on alati üritanud vältida raamidesse surutust, kitsarinnalist akadeemilisust, mis on iseenesest tervitatav. Samas ei kujuta ausalt öeldes ette, kui iga orkestrant hakkaks Mustoneni eeskujul midagi sarnast tegema. Muusikast ei jääks siis vist suurt midagi järele…
Publikule teeb selline asi kahtlemata nalja ning tekitab põnevustki, kuid siinkirjutaja arvates on see lihtsalt muusikaväliste asjadega endale kuulajate tähelepanu tõmbamine. Kui interpreet röövib endale kogu publiku tähelepanu, kas ei taandu siis teisejärguliseks muusikasse endasse kätketud sõnum?