MADLI PESTI
on teatriuurija, -kriitik ja õppejõud. 2016. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktoritöö „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“. Ta on raamatute „Kuressaare teatrielu“ (2014) ja „Eesti teatri 100 aastat“ (2018) autor.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Toon esile kaks teemat, mis on mulle olulised. Esiteks teatrite rahastamine. Riik võiks vaadata teatrite toetamist terviksüsteemina, kuid seni on suures osas lähtutud teatrite omandivormist. Riigi asutatud sihtasutused ehk kõnekeeles suured teatrid saavad üle 90% teatritele minevast toetusest. Ikka see juba äraleierdatud jutt era- ja väiketeatrite ebaõiglaselt väikesest ja ebastabiilsest rahastamisest. Ka juba ennast tõestanud ja ette seatud kriteeriumidele vastavad väiketeatrid ei saa pikemaajaliselt olla oma finantstoetuses kindlad. See omakorda teeb neil keeruliseks köieltantsuks kõrgel tasemel kunsti loomise, ometi on väiketeatritel hindamatu roll teatripildi mitmekesisuse hoidmisel. Igal juhul on kahju, et kultuuriministeerium pole järginud põhimõtet, et teatreid toetatakse omandivormist sõltumatult. Pidev arutelu parima toetusmudeli leidmiseks muidugi käib, kuid arutelu juures on siiski oluline, et ükski osalistest ei tunneks, et pidevalt joostakse peaga vastu seina.
Teine mulle oluline teema on laiem ja puudutab kõiki kultuurivaldkondi. Selleks on rahvusvahelisus. Leian, et tuleb teadlikult ja süsteemselt toetada eesti kultuuri importi ja eksporti. On oluline, et me ei oleks ainult oma väikese Eesti mulli sees ega sumpaks konnatiigis. Tuleb süsteemselt tegeleda sellega, et meie kultuur jõuaks välismaale ning et oleks täiesti normaalne Euroopa ja muu maailma kultuuri jõudmine Eestisse. Siinjuures on tähtis ka publiku harimise aspekt. Tean, et välismaisele teatrikunstile, ka väga kvaliteetsele ja tunnustatule, on raske publikut leida. Ometi on tähtis, et igal tasandil, ka kultuuripoliitiliselt, soodustataks Eesti kultuurilist avatust. Mitmekesisus on väärtus.
Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.