„Eesti Vabariik 100“ filmiprogramm on jõudnud esimese tulemuseni. Moonika Siimetsa „Seltsimees laps“, Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute põhjal valminud film lapsest, kes peab tulema toime ema küüditamisega, on empaatia triumf, tõeline musternäide, kuidas rääkida meie endi lugu: ilma liigse emotsionaalse väljapressimiseta tuleks huumori abil tõsised teemad naha alla (ja vahel ka pisaranäärmetesse) süstida.

Sel aastal näeme veel mitut selle programmi filmi ja ehk on nende linateoste kõrge tase kinnituseks kohalikele kultuuripoliitika üle otsustajatele, et „EV 100“ tarbeks eraldatud lisaeelarve peaks olema uus norm ja sellist summat saaks otstarbekalt kasutada ka tulevastel aastatel. Tehakse väga hästi, kui ainult võimalus antakse.

Kas „Seltsimees lapsele“ tehakse liiga, kui seda peetakse lastefilmiks?

Moonika Siimets: Arvan küll, sest ma tegin ikka täiskasvanute filmi, kus laps on peaosas. Mulle tuli natuke üllatusena selle nimetamine koguperefilmiks, aga eks see ole võib-olla turunduse seisukohalt vajalik. Ma sain alguses lausa šoki, et see on selline „Lassie’ tagasitulek“. See pole ju see! See on pigem koos perega vaatamise film ja selle vaatamisest võiks välja kasvada põnevaid dialooge laste ja täiskasvanute vahel. Usun, et kuni umbes 13aastase vanuseni vajab see film mingit lisakommentaari.

Tambet Tuisk: Päris lahe väljend, koos perega vaatamise film. Väga õige tähelepanek. Ma mõtlesin ka minna pojaga koos „Rodeot“ vaatama. Teda huvitab ajalugu, loeb ise, see oleks ideaalne film, millest pärast rääkida, aga seni pole veel jõudnud.

Rein Kotov: Võib-olla on see termin vananenud.

Me räägime väga huvitaval ajal, paar päeva enne filmi esilinastust, viimasel hetkel, kui see film on veel n-ö teie oma, edasi saab sellest avalik omand. Kuidas te end praegu tunnete ja kuidas filmil minema hakkab?

Siimets: Katsetasin 6- ja 13aastase õelapse peal. Vanem ütles, et film on liiga kurb ja ta ei suuda seda vaadata, läks poole pealt ära. Noorem vaatas suure huviga lõpuni ja küsis igasuguseid täiesti adekvaatseid küsimusi. Eks ta on ka sama vana kui filmi peategelane ja last oligi tal huvitav jälgida, tunda end seotuna selle filmi maailmaga selle kaudu, kuidas laps mõtleb.

Kotov: Tegijatele on see alati erakordselt põnev, kuidas film vastu võetakse.

Tuisk: Näitlejale on see väga keeruline. Enne esilinastust tuleb hakata andma intervjuusid ja kommenteerida filmi, mille lõppversiooni ei pruugi ise üldse näinud olla. Ma ei tea tihti, kuidas see on kokku pandud. Meil on ju näiteks teatriteadlased, kes uurivad, kuidas areneb Eestis poliitiline või trupiteater. Keegi võiks uurida ka seda, mis mõjutab inimesi filmi väljatuleku aegu. Mis on see X-faktor, mis vahel käivitub. Võib ju midagi prognoosida, kuid vahel läheb filmi promomisele tohutu energia, aga midagi ei juhtu. Praegu tundub olevat selle filmi jaoks õige aeg, pärast vabariigi aastapäeva.

Kotov: Seda on väga raske öelda jah, prognoose tehakse, aga nii ei pruugi minna. Mulle tundub, et see teema on oluline ja võiks puudutada päris paljusid inimesi. Kui vanemad võtavad kõurikud kaasa, siis ma usun, et selle lapse käekäiku jälgides neil igav ei hakka.

Kas seda teemat pole olnud juba päris palju? Pakun peast, et Eesti viimaste aastate mängufilmidest umbes pooles on tegu lähiajaloo kannatustega.

Kotov: Jah, aga sellisest vaatevinklist – lapse silmade kaudu – räägitakse sellest küll esimest korda. „Seltsimees laps“ näitab, et lapsepõlv on lapsepõlv, ning keegi pole süüdi selles, et on sündinud oma aega. Reeglina on lapsepõlv väga ilus aeg, mis annab nendele sündmustele uue valguse.

Tuisk: Kui mind filmi kutsuti, polnud ma Tungla raamatuid lugenud. Esimene reaktsioon oligi ohe, et mis nurka on veel võimalik välja mõelda, et see teema värskena mõjuks. Lugema hakates on kohe selge, et see nurk erineb senistest totaalselt. Seda lugu kannab lapse lootus, mis muudab kõik sündmused tragikoomiliseks.

Kotov: Isegi koomiliseks.

Tuisk: Jah. Sest meil on perspektiiv: ma pole seda aega näinud, aga tean sellest oma vanemate kaudu, kes on selle ajaga otseselt kokku puutunud. Siin on kõik asetatud lapse vaatevinklisse: ta tõuseb hommikul üles – ja jälle on lootust! Lootus sureb viimasena, ja see ongi lapses sees. See lootus on ilus, puhas, tundlik, armas ning lootusrikkus annab kogu loole täiesti teise helisemistasandi.

Kui see film suudaks tekitada sellise tunde, et iga eluhetke ja iga valikut tuleb vaadata uuesti ja värske pilguga, oleks tore.

Stalinismi teema on nii magus, et seda on korduvalt hammustama tulnud ka soomlased: „Vehkleja“, „Puhastus“ ja „Igitee“. Nende käsitlus on aga tihti väga vägivaldne. „Seltsimees lapses“ on vägivald pigem vaimne.

Kotov: See tuleneb ka ikkagi Leelo raamatutest. Ta on kirjutanud need ju väga täiskasvanuna ja oleks ka võinud asju kirjeldada sellisena, nagu need olid, aga valis teadlikult selle tee, et läks tagasi lapse maailma. Tema oskus minna tagasi enda sisse lapsena on erakordne.

Siimets: Mõtteid küll oli, aga viskasime sellised stseenid välja – tundus, et ei sobi.

Me nägime ikka dialoogiga ka palju vaeva, sest tekst on üsna kirjanduslik. Tegime jutu palju suupärasemaks, kohandasime näitlejate järgi.

Tuisk: Tänapäeval võib ju teksti improviseerida, aga me peame selle tekstiga rändama teise aega ja jutt peab kõlama loomulikult selles kontekstis, ajas, kus ma pole ise olnud. Kui mul tuli näiteks Juhan Ulfsaki tegelasele Varikule karjuda mingeid roppusi tagaajamisstseeni lõpus, olime kohe probleemi ees. Võib libastuda kergesti ja põhjalikult ja usutavus on kiire kaduma.

Siimets: Lõpuks läks: „Ma pole sellist persevesti varem näinud, kes lapsele käe külge paneks“.

Rein, sa aitasid teha ka „Vehklejat“, millega võiks „Seltsimees last“ justkui võrrelda, sest peaosas on laps ja tegevus käib ka umbkaudu samal ajal.

Kotov: „Vehklejas“ on lapsed ikkagi vanemad. Heade filmide nagu ka selle puhul on ikka väga oluline algimpulss, mille Moonika sai raamatutest. See esimene tõuge kandub edasi meeskonnale ja edasi filmi.

Siimets: Ja see on võib-olla veidi klassikalisem draamalugu, meil on selline natuke imelikum. Oleme lapse maailma püüdnud edasi anda ka visuaalselt. See ei allu mõneti draamareeglitele.

Tuisk: See lugu on reaalne lugu ega ole kunstlikult konstrueeritud. Tänu sellele asetub see minu silmis hoopis kuskile teise kohta.

Siimets: Selge see, et raamat ja film ei kopeeri teineteist, aga tahtsin, et see raamatust saadud tunne säiliks ka filmis.

Sellesama Sirbi numbri arvustuses öeldakse, et selle loo rääkimine lapse rakursist on kõige keerulisem, aga ka väga õnnestunud viis seda lugu rääkida.

Siimets: See oli kõige huvitavam. Filmis peaks olema mingi vimka või isikupära ja käsikirja kirjutades oli see väga inspireeriv. Seda oleks võinud filmis isegi rohkem olla. Oleks ehk saanud veel veidi vabamalt läheneda. Filmida taevast, läheneda eksperimentaalsemalt. Hullamiseks on vaja rohkem aega, aga eks seda lapse vaatenurka on seal ikka sees ka.

Kotov: Tagantjärele oleme muidugi targad … Eks see protsess on karm ja tähtajad samuti, ja natuke jäime selle kunstilise otsusega kahevahele. Kasutasime alati ka turvalist seljatagust ja filmisime kõikidest stseenidest klassikalise versiooni tavaliste nurkadega. Läbi lapse pilgu tehtud stseene või kaadreid oleks võinud olla rohkem.

Kas lapsega töötamine on ka kuidagi teistmoodi, ettearvamatu?

Siimets: Jaa, eks ma enne püüdsin taustaks vaadata lastega tehtud filme ja lugeda raamatuid. Rein oli varem teinud kas või „Georgica“, kuigi see poiss seal ei räägi. Minu üks eesti lemmikfilme.

Mõtlesime välja ka varuplaanid, kuidas filmida stseene vajadusel selja tagant või teisel viisil, kui midagi läheb vett vedama. Tambet suutis ka lapse väga toredalt mängima meelitada.

Tuisk: Mul on jah kuidagi nii juhtunud, et olen lastega filmides kohtunud ja kohtunud. Mõtlesin küll välja, kuidas meil peaosatäitja Helenaga (Helena Maria Reisner – toim) see koostöö klapib, aga sain ühel hetkel aru, et ma pean ka iseennast päästma: muidu pärast laps paneb hästi, aga mu enda lahendused jäävad ripakile. Üritasime algusest peale otsida pooltoone, et kõik poleks lõpuni ilus ja tore, ja minu meelest meil see õnnestus. Et kui isa ühel hetkel joob, siis joobki. Aga sellega ei saa ka liiale minna, tuleb otsida piiri.

Siimets: Mul oli režissöörina see raske, et tundsin tähelepanu kogu aeg minevat Helena peale, aga tuleb teadlikult mõista tasakaalu. Last lavastad teistmoodi kui professionaale. Vahepeal, kui olid stseenid ainult päris näitlejatega, oli elu ikka lihtne. Teiselt poolt: lastel on mingit vahetut olemist.

Kotov: Lapsele on mingid asjad väga rasked mängida, aga teised jälle äärmiselt loomulikud.

Näiteks?

Tuisk: Lihtne on kõik see, kui tal tuleb luua mingi oma maailm. Me tegime proovi siinsamas toas (tootjafirma Amrioni kontoris – toim), ta kattis siin laua ja stseen oli juba valmis. Proff hakkab kaaluma, mida teha ja millal, laps mitte. Laps läheb naksti rolli sisse, aga keeruline on ta sealt jälle välja saada, sest ees on kümme tundi võttepäeva. Lapsel pole on-off-nuppu. Hommikul lülitatakse nupp sisse ja see lülitub ise välja, kui ta enam ei viitsi. Profid näitlejad teavad, kuidas ennast võtete vahepeal välja lülitada, et end säästa, tema mitte. Lapsega tegemine nõuab teist rütmi ja spetsiifikat.

Juhan, kes mängib halba tegelast, ütles, et ta meelega ei võta lapsega kontakti. Mina sain temaga kohe hea kontakti, aga vältisin temaga vabal ajal toredate asjade tegemist: et ei tekiks kaadri taga liigset familiaarsust, mis hakkab stseene segama.

Te olete Juhaniga kuidagi risti liikunud filmides: enne olid sina lurjus ja Juhan normaalne mees, nüüd on Juhan põhiline närukael ja sina positiivne tegelane.

Tuisk: Mitmekesisus on ainult hea. Tahakski soovitada, et vaadake kõigepealt ära „Mina olin siin“ ja siis tulge vaatama „Seltsimees last“.

Siimets: Eks Juhan kurtis ka, et Tambet saab tüdrukutega musitada ja mina pean jälle nahkjaki selga ajama.

Moonika, kõigi su varasemate lühi- ja dokfilmide pärisosa on olnud huumor, aga mängufilmidebüüt on väga tõsisel teemal. Kas oli ka raske otsustada, kui palju humoorikust sellele loole lisada?

Siimets: Eks ikkagi püüad valida sellise materjali, mis sulle endale sobib. Mulle meeldiski Leelo raamatu puhul see, et üks silm naerab, teine nutab. Käisin just raadios ja seal küsiti, et kuidas sul õnnestus nii naljakast raamatust nii tõsine film teha. Jäin kohe mõtlema: oli see raamat siis tõesti nii naljakas?

Moonika, sa oled mingis mõttes klassikalise domineeriva režissöörikuvandi vastand. Suur osa inimestest on endiselt veendunud, et lavastaja peab olema despoot ja et kunst sünnib, kui on valus. Sinagi pead ju ennast kehtestama.

Siimets: Eks ma ikka kehtestan ka, aga aeg on ilmselt muutunud. Kunagi unistasin karm mees olemisest, et siis oleks lavastajana märksa lihtsam. Ma usun, et avanemiseks peab inimene tundma end siiski mugavalt ja turvaliselt, ta ei tohiks tunda režissööri ees hirmu, karta proovida lisaks kindlalt toimivale ka teisi võimalusi. Veel on mulle tähtis filmi läbi rõõmu teha.

Kotov: Sul on midagi muud. Turvalisest olekust võib tulla väga igav asi. Pigem usaldus. Mul oligi põnev näha, kuidas sa näitlejatega hakkama saad. Moonika saavutas teiste usalduse väga kergesti.

Tuisk: Ilmselt aitab siin kaasa väga suur empaatia. Usaldusega on nii, et kui platsil vahel täpselt ei teata, mis saama hakkab, siis saab usalduse toel asjad tehtud.

Mul on tunne, et seisame mingi uue ajastu veerel. Naisfilmilavastaja oli Eestis enne selgelt erand, nüüd on tegijaid vaata et pooleks. Kas muutus on tingitud ka sellest, et enam ei eeldata selles rollis maskuliinset, jõulist lähenemist?

Siimets: Ka meestelt ei eeldata seda enam! Kui sa võtad Eestist kas või Õunpuu, Raadi või Sarneti, siis nad on kõik tundlikud intelligendid, mitte ruuporiga röökurid.

Tundub, et neid seob maailmavalu, millega naislavastajad eriti ei viitsi ehk tegelda. Nad on liiga pragmaatilised, selleks pole aega.

Siimets: Kust sa tead, kui palju ma kannatan? (Naer.)

Kas muud rollid on ka muutunud?

Kotov: Produtsendid on varasemaga võrreldes märksa aktiivsemalt lugude väljamõtlemise ja filmimise juures. Tekkinud on loovprodutsendid ja pigem on see hea: üks tugev meeskonnaliige on juures ka loova poole peal. Filmigrupid on läinud professionaalsemaks … Kella vaadatakse hoolikamalt.

Siimets: Ma ostsin omale kella lausa.

Kotov: Vanasti oli ületunde rohkem, sest ehk oli filme vähem või tööd vähem … Inimesed olid leplikumad ja ei tehtud sellest nii suurt traagikat. Nüüd on uus põlvkond peale tulnud, kes võtab filmitegemist elukutsena. Ei saa end ju paari filmiga ära lõhkuda. Teed 16tunniseid päevi ja lõpuks ei ela sellest ära ka. Entusiasmi pealt tegemist oli varem rohkem.

Tuisk: Teatri peale mõeldes on aeg ka selles mõttes muutunud, et vanasti jäädi pärast etendust veel kohvikusse tiksuma. Nüüd on prioriteedid muutunud – ja mitte ainult teatri puhul. Kui loomekeskused ühel täpsel kellaajal automaatselt sulguvad, siis ei ole enam ka vaba aja loomingulisust sellisel kujul. Mõnel juhul palun ma võttel ise edasi teha paar tundi, sest vajalik tulemus tuleb kinni püüda, ja see on nüüd ja praegu mitu korda tõenäolisem, kui homme taas alustades. Saksamaal oli mul kord nii, et kõik olid nõus tegema, aga produtsent ei lubanud.

Ületunnid on ehk ka sellest kaduma hakanud, et võtteid planeeritakse professionaalsemalt?

Kotov: Seda kindlasti. Ettevalmistav töö on läinud põhjalikumaks just seetõttu, et võttepäev on nii kallis. Teatud piirini on kõik planeeritav. Heal juhul planeeritakse päeva üks stseen ja võib-olla veel midagi väikest. Harva kaks stseeni, seda on juba raske teha.

Siimets: Mulle tundub, et vene ajal ei loetud nii täpselt raha. Jüri (Sillart – toim) rääkis kunagi seda, kuidas vaadati, et täna päikeselist ilma pole, läheme ja joome vahepeal, ja vaatame homme uuesti, äkki päike paistab. Ka mul oleks võinud „Seltsimees lapses“ olla avastseen palju päikselisem, nii ma seda ette kujutasin.

Kotov: Oleks pidanud sulle ütlema, et sorri, me täna ei filmi.

Siimets: Vahel asjad muutuvad, aga paremuse poole. Tahtsin ema äraviimise stseeni filmida sellises verises päikeseloojangus, mida ajasime tükk ega taga. Lõpuks oli võttepäeval hoopis hall ja udune ilm, aga see oli palju kihvtim. Saatuse kättemängitu oli veel mõjusam, aga oluline on lavastajana olla ka avatud sellele imele, mis filmijumal sulle saadab.

Tuisk: Ilmselt on iga eriala puhul kuskil piir, kuni milleni oled nõus muutust tegema, aga sealt edasi enam mitte. Arhitekt ütleb ühest hetkest, et siia ma enam oma nime alla ei pane.

Kotov: Mis sa teed siis? Sa ei saa ju näitlejana oma nimest loobuda.

Tuisk: Saab mitte teha kuskilt maalt stseeni edasi. Mingi valikuvõimalus on – et siit ma edasi ei lähe.

Siimets: Kõige suuremad võitlused on stsenaariumi faasis. Kuidas saada heakskiit mingitele stseenidele käsikirjas. Produtsent võib mõnd stseeni pidada ebavajalikuks, kuna see ei vii lugu edasi – mul on filmis selliseid palju. Tegelikult on emotsionaalsuse saavutamiseks selliseid asju väga tarvis.

Keeruline jah: kohati tuleb olla avatud filmiimele ja olema ühtlasi endas kindel. Režissöörile on oluline, et teda tootmispoolel usaldataks. Ega need asjad pole sinna ka päris niisama planeeritud.

Filmivaldkonnas on mured kohati samad, ametist hoolimata. Eesti Kinoliidu tellitud filmitootmise rahastamise analüüsist tuleb välja, et filmide eelarve ei vasta enam ammu elukalliduse tõusule ja lisaraha on järjest pakilisem küsimus.

Kotov: Ajastus on õige, sest just praegu algab järgmise aasta filmieelarve arutelu. Eesmärk on ju see, et pärast „Eesti Vabariik 100“ raames toimunud hüppelist tõusu ei toimuks järsku langust tagasi sinna, kus on juba kümme aastat oldud. Et noored filmitegijad saaksid mõelda uutele lugudele ja ei läheks filmi juurest ära.

Siimets: Mina töötasin ajakirjanikuna Oma Maitses ja tegin põhitöö kõrvale „Eesti lugude“ sarja dokfilme. Nüüd, kui mul on filmiprojekt läbi, läksin ma sinna poole kohaga tagasi. Lapsepuhkus sai läbi, selle rahaga sai kirjutada ja mõelda vahepeal. Õudne tunne, kui pead režissöörina mõtlema sellele, et näed, nüüd tuleb filmiinstituudis jälle projektiga kandideerimise tähtaeg ja ma pean kindlasti midagi sisse andma, sest eelmine film sai läbi ja raha on otsas. Siis tulebki lugusid, mille taga pole tungi ega inspiratsiooni. Filme peaks tegema vabadusest teha neid lugusid, mida tahad.

Kui palju see teid kõik mõjutas, nimelt „EV 100“ lisaprogramm?

Siimets: See oli täiesti fantastiline. Üks asi oli see, et režissöörid ja operaatorid said jutustada lugusid, teha filme, aga me saime ka unistada, mõelda märksa suuremalt ja julgemalt kui tavaliselt. See on ju tervele filmitööstusele suur asi. Minu filmi peal oli 45 inimest. Sai põhjalikumalt filmiprojektile mõelda, sest ühe filmi rahastus oli suurem.

Kotov: See aitas kaasa julgusele mõelda suurelt. Kas keegi oleks julgenud võtta ette „Tõe ja õiguse“ tavalise rahastusskeemiga? Kahtlen sügavalt. „EV 100“ filmid olid suurema eelarvega planeeritud kui tavaliselt.

Jah – ja „Tõde ja õigust“ hakkaski tegema noor debütant Tanel Toom.

Siimets: Aga ümbrikud olid kinnised: komisjon ei näinud seda, kes on mis projekti taga, ja viiest täispikast filmist võitsid neli debütandid. Ei usu, et valik oleks olnud selline, kui autorid oleksid olnud teada.

Tuisk: Kui eelarve läheb kogu aeg väiksemaks, siis saabki ühel hetkel teha ainult paari-kolme näitlejaga lugusid ühes toas. Nii saab kõike teha, aga kas need on audiovisuaalsed teosed, mis hakkavad Eestit esindama. Midagi sellist, mille järgi sind märgatakse.

Piirangutest hoolimata defineerib Eesti viimaste aastate filmikunsti eepiline ajastudraama, mis on väga nõudlik žanr.

Kotov: Aga kust see on tekkinud? Filmid hakkasid valmima kultuuriministeeriumi ja kaitseministeeriumi toel. „Eesti Vabariik 100“ lisaraha. „Vehkleja“ tehti suuremas osas Soome rahaga. „Risttuules“… okei, see tehti meeletu entusiasmi pealt.

Tuisk: Järgmisena ootaks siis panust sotsiaalministeeriumilt, et saaks rääkida ka mõne tänapäevase loo.

Kotov: Haridusministeerium võiks ka mõelda mõne filmi tegemise peale.

Aga mis võiks režissööri aidata, milline muutus? Lavastajatel on vahest kõige raskem.

Siimets: Mul võiks olla nii palju vahendeid, et ma saaksin näiteks kaks kuud elada vahepeal nii, et ei pea jooksma kohe reklaame tegema. Saaks mõelda uue loo peale.

Tuisk: Meil on ju olemas riiklikud kunstistipendiumid, kirjanikupalk … Miks mitte režissööripalk? Viis lavastajat, kes saavad selle toel kaks aastat mõelda ja kavandada. Kust see algatus peaks tulema? Valdkond peab ise pakkuma.

Kotov: Oma talente peaks hoidma. Viis kuni kümme inimest võiks saada pausi kahe filmi vahel.

Erinevalt teatrist on filmikunsti taak see, et seda peetakse popkultuuriks, meelelahutuseks, mis peab end kuidagi ise ära majandama. Oscarid ja punane vaip – neil on ju raha küll.

Siimets: Eestis on juba nii palju lahedaid näitlejaid, kellele mõeldes tahaks mingi loo kirjutada. Potentsiaali on nii palju, aga ressursse mitte.

Tuisk: Võib-olla me kõik peegeldame siin omavahel ja inimene mõtleb, et mida-mida? Teed filmi ära ja tahad mingit raha saada. Mina pean iga päev tööl käima. Miks teil peaks olema teistmoodi? Aga küsiks, et mille peal meie riik üldse seisab. Kui filmikunst kaob, mis siis saab? Siin toimib teine seaduspära. Inimesed, kes vahepeal filmitegemise lõpetavad, võivadki selle juurde mitte enam naasta.

Siimets: Mul on läinud kümme aastat aega, et jõuda täispika mängufilmi juurde. Nüüd ei tahaks enam loobuda, aga selline mõte on selle aja jooksul tulnud mitu korda.

Kotov: Filmitegijaid võiks võrrelda romaanikirjanikega rohkem kui sajand tagasi, kui puudusid film ja televisioon, internetist rääkimata. Mis roll oli ühiskonnas kirjanikel? Hea filmikunst peaks täitma sama rolli. Me ei saa kopeerida meediat ega televisiooni, filmis peab minema süvitsi. Kas me tahame seda, et meil on olemas nii-öelda tänapäevased kinematograafilised romaanid?