Elis Saareväli. Ma armastan siiind!!! Akrüül, õli, lõuend. 2005.

Toomasd Kuusing. Toiduklubi. Õli, lõuend. 2004. 2x piia ruber

Toomas Kuusingu maalinäitus ?Harilikud inimesed? Draakoni galeriis kuni 11. VI, Elis Saareväli, Katrin Koskaru ja Alvar Reisneri näitus ?Ajukepp 3? Hobusepea galeriis kuni 6. VI, Vano Allsalu maalinäitus ?Armas aeg? Hausi galeriis  ja Kristringu ruumiinstallatsioon ?Kuup kuubis? kuni 5. VI.

 

Pikka aega kestnud diskussioon maalikunsti üle on võtmas üha uusi ja huvitavamaid pöördeid. Eriti torkab see silma noorte kunstnike hulgas. Sel ajal kui Vabaduse väljaku kunstitemplis on maalimine suisa keelatud, paneb tulevane kunstihakatiste põlvkond täie rauga edasi.

Draakoni galerii pakkus positiivse üllatusena Non Grata kasvandiku Toomas Kuusingu lõputööde näituse. Kui gratakatele heidetakse ette kaugust traditsioonilistest kunsti?anritest ja võõrandumist, siis antud juhul seda öelda ei saa. Kuusing ehk omade seas Väike Tom, on oma maaliseerias ?Tavalised inimesed? dokumenteerinud Academia Grata performance?eid läbi mitme aasta maailma eri paigus. Peeter Alliku maalidega peaaegu äravahetamiseni sarnased taiesed on humoorikad ning teravmeelsed. Olulisem on aga see, et ajas, ruumis ja liikumises toimunud aktsioone pole autor salvestanud mitte fotoaparaati ega kaamerasse, vaid kõvakettale oma peas.

Justkui kohtuekspertiisil osalenud kunstnikud, kes omal ajal konstateerisid fakti pliiatsi ja paberiga, annab Kuusing pisidetailideni edasi, mis täpselt juhtus. Naivistlikus, hüperrealismile lähenevas laadis töödele sekundeerivad ka pikad traktaadid seintel, mis annavad seletuse perfomance?i kontseptsiooni, koha, aja ning mõtte kohta.

Päevapoliitilised, globaalsed ja aktuaalsed probleemid on lahendatud sürrealistliku alatooniga, näiteks maalil ?Maa omanikud? paistavad põllult justkui lilleõitena välja vaid inimeste pead.

Läbinud grata mitmeaastased tuleristsed ning katsumused igas mõttes interdistsiplinaarses vormis, osalenud grupeeringu radikaal-anarhistlikes ülesastumistes ja massistseenides anonüümse osavõtjana, ajab ta tegelikult sama rida edasi, kuid töödeldumalt, analüüsivamalt ning distantseeritumalt. Igatahes minu jaoks viimasel ajal endise grata ja Köleri-nimelise kunsttööstuskooli lõpetajatest üks suurimaid ning huvitavaimaid leide.

Hobusepea galeriis ?keppisid ajusid? kunstiakadeemia lõpetajad Elis Saareväli, Katrin Koskaru ja Alvar Reisner oma väljapanekuga ?Ajukepp 3?. Kolmik on viimase aasta jooksul olnud väga produktiivne ning näitus on sarjas juba kolmas. Paralleelselt oli neil avatud ka näitus ?Välja heide? Kreutzwaldi tänava Kaleris. Pealkirjad ise kõnelevad mingisugusest tülgastumisest, ebameeldivast ning abjektiivsest, kuid sisu ei jõua alati kahjuks järele.

Kunstnikud võitlevad oma sõnul rutiinse realiteedi, mõttetuse ning pettumuste vastu, kuid usuvad ikka veel sinisilmselt, et just maalikunst on see, mis õigluse jalule seab ja pimedad nägijaks teeb.

Idee on hea, aga maalitehniline ülesehitus pole kõige täiuslikum: kus pinnakate on hõredavõitu ning värvikompositsioonidesse pole vist eriti põhjalikult süüvitud. Üks probleem on olnud arvatavasti kiirus, sest ühe aasta jooksul nõnda tihedalt midagi toota ja esitleda ei suuda ka kõige staa?ikamad vanameistrid. Loodetavasti on Koskarust, Saarevälist ja Reisnerist kuulda ka edaspidi, sest nende omavaheline klapp ning selles süttiv sünergia on igatahes galeriiatmosfääris tunda.

Hausi galeriis möllab aga värvimeres viimaste aastate eesti kunsti programmiline abstraktsionist Vano Allsalu. Võib tõesti hüüda ?Armas aeg!?, nagu kõlab ka näituse pealkiri. Peene koloriiditajuga kunstnik suudab osavalt pildipinnal saavutada isegi kolmanda mõõtme ka abstraktse maali puhul, mis tänapäeva noortel kunstnikel kahjuks välja ei kuku. Allsalu jaoks on maalimine olnud alati dünaamiline protsess, milles ei puudu ka abstraktsionismi automatistlik traditsioon. Seetõttu ma ei imesta, et abstraktset ekspressionismi on kunstiajaloos nimetatud absoluutseks kunstiks. Allsalu ei esinda aga selle stiili meditatiivset, vaid brutaalsemat suunda. Sealjuures pole tema looming mitte lihtsalt spontaanne, mõistuse kontrollita eneseväljendus, vaid läbimõeldud kontseptsiooni tulemus, kus ei puudu ka eleegilised pealkirjad nagu ?Püüdmatu unistus? ja ?Tihenev pimedus?.

Allsalu töödes toimubki figuratiivsuse elluäratamine seal, kus objekti substants on kadunud, nagu on öelnud Jean Baudrillard.

Ligi aasta tagasi korraldas autor Tartu kunstimuuseumis näituse ?Maal on maastik?. Minu meelest on see pealkiri kõige sobivam iseloomustamaks Vano Allsalu loomingulist kreedot.

Jätkates juttu maalikunstist või õigemini -kunstnikest, ei saa mööda Kristringu näitusest ?Kuup kuubis? Tallinna Linnagaleriis. Kristringule lihtsalt sobib Linnagalerii, sest näitust teeb ta seal juba mitmendat korda ja tulemus on alati kompaktne ning konkreetne.

Kristring ei tee kunagi kunsti kunsti pärast. Ta tegeleb pidevalt sügavamate probleemidega kui pelgalt maalikunst, süüvides probleemide ja protsesside põhjatusse olemusse. Teadlase tüüpi peenel ning pedantsel viisil viib ta tegelikult iga oma näitusega läbi uuringu. Kõikides oma viimastes ekspositsioonides on ta lähtunud konkreetsest teemast. Olgu selleks kas või paari aasta tagune väljapanek, kus ta vaatles Ameerika Ühendriikide ja islamimaade konflikti meediakajastusi, või viimane väljapanek Vivian Napa galeriis, kus autor oli maalinud ühte ja sama sillamotiivi erinevas valguses ning stiilis.

Seekord arutleb kunstnik aga üsnagi sakraalsetel teemade, muundades galerii kuubiks kuubis, konstrueerides omamoodi pühakoja, kus ei puudu ka portaal. Lisaks sellele oli vaatajal võimalus lugeda ka nn arhitektuuriprojekti ka füüsiliselt paberkaustas, kus dokumentatsioon oli matemaatiline ja äärmiselt täpne. Minimalismile omaselt on selline pühakoda kõigest üleliigsest puhastatud.

Seda võtet on loomulikult varemgi kasutatud. Samas näitab selline strateegia, et lisaks erinevatele kunstisuundadele või diskursustele, mille tulemusel sünnivad analoogsed kunstinähtused, on egotsentristlikele kunstnikele lihtsalt vaja oma ruumi.

Tegelikult väärib aga Kristringu kompositsioon põhjalikumat analüüsi, sest tema töödesse on kätketud ka Gaston Bachelard?i ruumipoeetika, nn ruumilised pildid ja strukturalistlik mõtlemine.

Kokkuvõttes iseloomustab aga Kristringu kuupi eneseregulatsioon. Selline süsteem on iseend säilitav ning suletud. Uusi elemente luuakse ainuüksi süsteemi sees ning süsteemi reeglid jäävad alati samaks. Kas seda saab ka seostada maalikunstiga, on juba iseasi.