Anders Härmi kureeritud näitus ?Maalimine keelatud!? Tallinna Kunstihoones kuni 10. VII.
Tallinna Kunstihoonesse saabuvast maalipõhisest näitusest, mida paneb kokku ?lõpetage maalikunsti tagasituleku kuulutamine!?-suhtumisega kuraator Anders Härm, rääkis veidi parastava tooniga juba pool aastat tagasi kunstnike liidu president ja ?maalikunst tuleb tagasi!?-positsiooniga maalikunstnik Jaan Elken. Umbes stiilis, et kus need maalikunsti surmagi kuulutavad uskmatud pääsevad maali igavese taastuleku vanatestamentlikust raevust ehk trendide muutumisest rahvusvahelises Art World?is. Nende kahe antipoodse kunstitegelase ja nende esindatavate maailmavaadete mängutoomine siinsesse ?kunstikriitilisse? teksti on paratamatu, sest vastasel juhul ei oleks näituse pealkirjale ?Maalimine keelatud!/No Painting!? erilist seletust. Sest kellele on tänapäeval mõtet kuulutada maalikunsti surma või maali tagasitulekut, kui kõigile on nagunii selge, et kunstis erilisi meediumide hierarhiaid enam ei kehti? Mitte midagi ei ole teha, selle maaliväljapaneku kontseptsioon tõukub enamjaolt kohalikust kultuuriklat?ist ja on läbinisti lokaalne nähtus. Kusagil mujal suvalises Euroopa linnas oleks maalipinnale tõmmatud keelumärgi metafooril ilmselt hoopis teised tähendused primaarsed kui siinmail.
Tavainimeste (ehk siis selle rahvaenamuse, kes ei ole oma noorusest veetnud umbkaudu nelja-viit aastat kunstiajaloo loengutes) arusaama järgi võrdub ?maalimine? ja ?ilusasti joonistamine? kunstiga. Ei mingit küsimust originaalse kujundusidee või kontseptuaalse probleemiasetuse või sotsiaalse sõnumi edasiandmise kohta, mida tikutulega otsib kunstiajaloolane, kriitik või kuraator, kes armastavad näha kunstiprotsesse (täiesti tendentslikult, muuseas) ühiskonda peegeldavate jõupunktidena. Tugevalt välja arenenud korilusinstinktiga inimliigi esindaja armastab tavaliselt ilusaid asju ja tahaks neid ka oma urgu vedada, millega on seletatav maalikunsti hea müügiks minek oksjonitel. Eestis müüakse teatavasti näiteks päris hea hinnaga Konrad Mäe maale, mille omamine annab märku heast lastetoast, ühiskondlikust positsioonist ja maitsest, sarnaselt kas või ülikallite Romanée-Conti veinidega. Heale oksjonikäibele lisab omajagu maalikunsti kunagine positsioon ENSV ajal, mil maalile kuulus institutsionaalses mõttes kunsti kuningatroon, mis teisel pool raudset eesriiet juba mitu aastakümmet varem kõikuma lõi.
Kuraatori modernistlik lähtepositsioon
Selline võiks olla kuraatori lähtepositsioon maalikunsti keelumärgi ülespanemisel Ku-sse. Anders Härm väidab tüüpiliselt avangardi-kriitiku positsioonilt, et kuna uuenduslikum ja intellektuaalselt rahutum kunstimõtlemine on maalikunsti võimalused ?romantikat panna? juba aastakümnete eest USAs ja Lääne-Euroopas ajalooks kuulutanud, puuduks justkui ka Eestis igasugune alus mingist maali tagasitulekust rääkida. See on muidugi apologeetiline seisukoht, mis taandab lähikunstiajaloo saavutused kitsalt kuhugi ?Läände? (Euroopa Liidu ja NATOga liitunud Eestis tänini käibel külma sõja aegne kultuurikantseliit) ja loodab vaikimisi, et tänapäevasemate vahendite ehk installatsioonide, video ja foto üldrahvalik väärtustamine jõuaks maalide ja graafika kõrval lainena lõpuks ka Eestimaa randa. See on ka seisukoht, mis ei tunnusta tegelikult ammu fragmenteerunud kunstimaailma paljusust, vaid hindab kunsti ikkagi intellektuaalse kõrgkultuuri lähtekohast, kus tähtsam on teose adresseeritav ?point? ja mitte asjanduse ?ilu? või külahullust naivisti ?postkoloniaalne omapära?.
Kuid millisele liiklejale seda maalikunsti keelumärki üldse näidata? Vaevalt et Eesti maalikunstnikele, kelle minapilt on paika saanud ilmselt juba ennast maalijana defineerides. Või ehk oleks silmade avamist vaja kohalikule näitusepublikule, et läbi murda ettekujutusest, nagu oleks maal ainuüksi midagi Konrad Mäe, Jüri Arraku, Salvador Dalí ja impressionistide tehtu sarnast ehk siis kellegi isikupära kordumatu manifestatsioon? Aga kas publik (vähemalt ärksamad selle hulgast) siis ei tea juba seda? Maal on niivõrd läbimängitud kunstivaldkond, et seda ei saagi ilmselt autoripositsioonilt võtta teistmoodi kui läbi ajalooliste viidete, mõtestatud teemavalikute või irooniana omaenese käsitlusviisi aadressil. Originaalse maalikäekirja esiletulek on tõenäosusteooriat arvesse võttes aastal 2005 nullilähedane ning iga valitud maalitehnika kisub endaga tahes-tahtmata kaasa ajaloolise taaga, tekitades lisatähendusi tänu kõigile teada Velázgueze, Cézanne?i või kas või Warholi saavutustele. Popkunsti pärand on sellel näitusel ka kõige karjuvamalt esil, võtke või Andy soomlasest klooni Jani Leinoneni tööd ja pealkirjastage kogu maalipakett ?Pop 2005na?.
Näituse peaesineja Davide LaRocca
Nii või teisiti tuleks Ku keelumärginäitust käsitleda vaid retoorilise vastusena kunstnike liidu paarile lähemale maalikesksele aastanäitusele. Selle tõlgendusfiltri kõrvaleheitmisel on tegemist üsna tavapärase läbilõikega viimaste aastate ?Lääne? maalist, mida on saatnud edu ka mujal kui vaid kommertsgaleriides. Ku-s on ju väljas vaieldamatult ilusad pildid, mida saab tarbida ka teostetaguseid kontseptsioone kõrvust mööda lastes.
Näituse peaesineja, kui sellist kümne kunstniku hulgas üldse välja tuua, on kahtlemata itaallane Davide LaRocca, kelle maalide ümber võib reaalsuse teemadel targutada vähemalt kolmanda astme paradokse kasutades. Seurat?lt laenatud maniakaalset täpitamistehnikat on uuendatud tasemeni, mis laseb kaugelt fotona tajutaval pildil (loe: reaalsusel või meediareaalsusel) muutuda kujutisele lähenemisel maaliks (mis on möödunud sajandil domineerinud mõtteviisi kohaselt kaotanud igasuguse kredibiliteedi reaalsuse peegeldamisel). Tänapäevase trükitehnika aluseks olev värvide lahutamine on ju tegelikult seesama XIX sajandi divisionism; kui kompotti lisada veel tsitaadid David Cronebergi filmist ?eXistenZ?, on eri realitee(ti)de tähendustega ?ongleerimisele maalipinnal juba hoog sisse lükatud. Kes tahab veel meenutada Marcel Duchamp?i väljendit ?loll nagu maalikunstnik??
