Ene Läkk on töötanud Eesti Ekspressi kultuuriosa Areen disaini- ja arhitektuuriajakirjaniku ning toimetajana, kirjutanud üle poolesaja artikli, olnud kahe disainiajakirja käivitaja ja peatoimetaja, teinud disainisaateid, kuraatoritööd ja dokumentaalfilme. Viiendat aastat on ta EKA disainiajaloo õppejõud. Tänavu veebruaris ilmus Eesti disaini tutvustav ingliskeelne raamat „Woods and the Sea. Estonian Design and the Virtual Frontier“ („Metsad ja meri. Eesti disain ja virtuaalne piir“), mille kolmest autorist üks on Ene Läkk.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Disainivaldkonna poliitikas rõhutakse praegu disainihariduse kvaliteedi tõstmisele, kusjuures üheks meetmeks on disaini- ja tehnikaharidust andvate ülikoolide ühisõppekavad. Tuleb tunnistada, et väga hästi on käima läinud kunstiakadeemia ja tehnikaülikooli koostöös sündinud disaini ja tootearenduse ühisõppekava.
Disainiharidust tuleks anda aga juba põhikoolis, sest disainmõtlemine on elus vajalik igal alal. Praegu antakse üldhariduskoolides disainiharidust väga vähesel määral, ent on hea, et selleks õppeaastaks on disaini- ja arhitektuurikeskuse, haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi koostöös valminud gümnaasiumiastmele kaks valikkursust, arhitektuuri ja disaini oma, mille eestvedajad on vastavalt Kadri Klementi ja Kaire Nõmm ning kunstiakadeemia dotsent ja doktorant Merike Rehepapp. Tegu on valikkursuse katseprojektidega koos toetavate õppematerjalide ja täienduskoolitusega õpetajatele. Valikkursus on vajalik kõigile üldhariduskoolidele, kuid praegu seisab selle rakendamine vastava haridusega õpetajate puudumise taga. Oleks vaja õpetajakoolitust, mida võiks saada näiteks kunstiakadeemia disaini- ja arhitektuuriosakonna magistriõppe ühe suuna raames. Seetõttu arvan, et tuleva perioodi kultuuripoliitikas peaks tegelema ka disainivaldkonna haridusküsimusega, aga seda tuleks vaadelda laiemalt, käsitleda disainiharidust ka põhihariduse tasemel.
Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.