Lähenemas on järjekordse romaanivõistluse tähtaeg. Mida peaksid asjast huvitunud sel juhul silmas pidama?

Eesti Romaaniühing korraldab käesoleval aastal järjekordse romaanivõistluse, mille tähtaeg on 1. detsember 2008. Täpsem informatsioon käsikirjade vastuvõtmise ja žürii kohta avaldatakse ajakirjanduses kaks kuud enne võistluse tähtaega.

Milline on sinu hinnangul romaanivõistluse sisu ja positsioon kirjanduselus? Millised on sellise positsiooni head ja vead?

Usun, et nõustud minuga selles, et romaanivõistlus on üks väheseid kirjanduselu tahke, millest on kujunenud tõeline meediasündmus, ning selle võistluse lai, peaaegu hüsteeriline kajastus tuletab kohati meelde inimeste kirglikku huvi lotovõitjate vastu: kõik saavad osaleda, kõigil on võimalus võita… Päris nii see muidugi ei ole, aga romaanivõistlus on andnud auhinnatud ning äramärgitud autoritele juba kas või kirjastustega läbirääkimistel nii vajalikku tuge.

Eesti autoreid ei hellitata ei tähelepanu ega töötasudega, nende raamatud peavad minema kaubaks enamasti ilma igasuguse reklaamita ning vähemalt seda ühte tühikut püüab eesti kirjanikest koosnev Eesti Romaaniühing romaanivõistlust korraldades täita.

 Ühele asjaolule tahaksin tähelepanu juhtida: romaanivõistlus on käsikirjade, mitte avaldatud romaanide võistlus. Autori ning kirjastuse toimetaja tööd võistlusel osalenud käsikirjaga saab näha alles teose ilmumisel. Kuna romaanivõistlusel on tihti tegemist algajate autoritega, siis võin kinnitada, et käärid žürii loetud teksti ning avaldatud teose vahel on mõnikord vägagi suured.

Mis on sinu meelest kõige parem(ad) teos(ed), mis viimaste aastate romaanivõistluselt on tulnud?

Varasemast ajast Lehte Hainsalu „Viis minutit enne vihma”, Henn Mikelsaare „Ristiratast” ning hilisemast Sass Henno „Mina olin siin” ja Nikolai Baturini „Kentaur”.