Everybody has won and all must have prizes.

Need on Dodo sõnad Lewis Carrolli raamatus „Alice Imedemaal“¹, mida nii kirjandusteadlane James F. English kui ka sotsioloog Joel Best kasutavad oma raamatuis motona.² Englishil on see ilus lause esimese peatüki „Auhinnahullus“ motoks, Bestil terve raamatu omaks. Dodo sõnad – pole vist vaja selgitadagi – peavad illustreerima auhindade vohamist praeguses maailmas.

Arusaadavalt pole auhindade arv ainus asi, mis on viimase poole sajandiga plahvatuslikult kasvanud. Paisunud on maakera rahvaarv, majandus, eelkõige „kaalutu“ majandus ja sealhulgas kultuuritööstus, kasvanud on aastas ilmuvate raamatute arv ja inimeste kulutused raamatutele. English kinnitab siiski, et kõige selle juures on auhindade arv kasvanud järsema kurviga kui miski muu.

Erilise kurioosumina toovad nii English kui ka tema järel Best välja tõiga, et filmimaailmas olevat auhindu juba kaks korda rohkem kui aasta jooksul toodetud täispikki mängufilme. Kes suudab toota midagi, mis ei sunni vaatajat piinlikkusest lausa saalist välja jooksma, võib loota, et kuskil leidub ikka mõni filmifestival, kus talle mõni auhind antakse, näiteks temaatiline, piirkondlik või debüüdiauhind. Auhindamata kirjanikke maailmas vist enam polegi, kipuvad arvama need kirjainimesed, kes on ise mõne auhinna saanud, unustades mõistagi ära kolleegid, kelleni Dodo paradiislik otsus pole ulatanud. Auhinnaplahvatus pole ikka veel jõudnud kõigini, aga arvud avaldavad muljet.

Auhinnaplahvatus

English annab ülevaate Briti kirjandusauhindade kasvust: enne sõda olevat neil olnud vaevalt pool tosinat arvestatavat auhinda, mis tegi tuhande uue raamatu kohta kaks-kolm. 1981. aastal oli auhindu juba üle 50, aastaks 1988 üle 90 ja aastaks 2000 tagasihoidlikul hinnangul vähemalt 180, raamatuäri inimeste sõnul vähemalt 400. Ilmselt on ka viimaste hinnang väga tagasihoidlik või on arvesse võetud ainult suuremad preemiad, kui silmas pidada Ühend­kuningriigi elanike arvu ja mõelda sellele, kui palju on nt saja tuhande elaniku kohta kirjandusauhindu Eestis (nende andmeteni jõuab hea lugeja kohe varsti). Ameerika Ühendriikides olevat kirjandusauhindu – kui lokaalsed ja pisikesed kõrvale jätta – sajandivahetuseks olnud üle 1100, mis tundub samuti väga range arvestus.

Best toob näite põnevikuauhindade kohta: 1946. aastal anti USAs esimest korda välja žanriauhind Edgar, mis sai oma nime Edgar Allan Poe järgi. Aastaks 1980 oli põneviku- ja krimiauhindu juba 25 ja 2005. aastaks 99.

Saksamaa kohta väitis 2014. aastal ajaleht Main-Post, et neil on ligi 1000 kirjandusauhinda. Tolsamal aastalgi oli lisandunud 50 000-eurone rahvusvaheline Siegfried-Lenz-Preis. Kuulus kriitik Marcel Reich-Ranicki olevat juba 1962. aastal kurtnud kirjanduslike tunnustuste inflatsiooni üle, kuigi tollal oli Saksamaal kõigest 120 kirjandusauhinda.

Praegu, kui auhindu on kümme korda rohkem, tundub sakslastele endile, et ühelgi Euroopa maal pole neid nii palju. Paljud on suured ja tuntud: Büchner-Preis, Kleist-Preis, Heine-Preis, Goethe-Preis. Sakslaste puhul torkab iseäranis silma autasustamise rahvusvaheline ambitsioon: Goethe-Preis’i ja terve hulga muid auhindu annavad sakslased saksa keeleruumist väljapoole. 2017. aastast saati on neil olemas ka Saksa isekirjastajate auhind (Deutscher Selfpublishing-Preis), kuigi nad pole ses vallas ainukesed: ka Amazon kuulutas 2017. aasta algul välja 20 000-naelase auhinna isekirjastajale.

Küsisin luuletajalt Gian Mario Villaltalt Itaalia auhindade kohta. Tema arvas, et neilgi on kirjanduslikke autasusid tuhande ringis, võib-olla antakse preemiaid välja isegi kolm tükki päevas. Kolleeg Magrelli möönis, et ju see nii on, kuigi temale tundub, et sestsaadik, kui ta ise kirjutama hakkas, on vähegi olulised auhinnad jäänud samaks: Strega, Campiello, Viareggio, Mondello. Uutel tulijatel on raske sama prestiiži saavutada, pealegi on need enamasti lokaalsed.

English väidab, et uute auhindade horisont ei hakka mingil juhul kokku tõmbuma, mõtegi sellest oleks naeruväärne. Meil on tegu „süsteemiga, mis on küps edasi paisuma“.

Küllap see laias laastus nõnda ongi, kuigi mõnel pool tajutakse ka kahanemist. Belgia kirjanik Peter Verhelst väitis, et nende kirjandusauhindade maastikul on märgata hõrenemist: just viimastel aastatel olevat paljud auhinnad hingusele läinud. Tema oli vist esimene lääneeurooplane, kellelt ma niisugust juttu olen kuulnud. Jõime Brüsselis Bozari kunstikeskuses veini ja pidime kohe minema euroopa luulet esitama „Transpoesie“-nimelisel üritusel 2017. aasta oktoobris. „Huvitav, et sa selle kohta küsid,“ ütles Verhelst. Tema oli uhke, et ei sõltu oma karjääris stipendiumidest.

Mõnda aega oli auhind mul hea teema, millega kolleegidele ligi ujuda, mõnus võimalus uute kenade kolleegidega asjatada ja hea põhjus vanu sõpru üles otsida. Oli, mille üle naerda: tunnustus, diplom, medal, orden.

Rohkem kui mõrvu

Praeguses Eestis tekib aasta jooksul üle kuuekümne kirjanduslaureaadi. Meie hüpoteetilisel eriti priskel aastal lausa 70 ringis, seejuures 255 kirjandusauhinna kandidaati (avalikku või avalikustamata).

Statistikaameti andmetel elas Eestis 2017. aasta 1. jaanuaril 1 315 635 inimest. Kui eeldame, et kirjanduspreemia kandidaate ongi meil 255, saame neid aastas 100 000 elaniku kohta 19,4. Kui me arvu tagasihoidlikumaks taandame ja jääme 200 kandidaadi juurde, tuleb neid 100 000 elaniku kohta 15. Mõlemad on päris võimsad arvud.

Kes tahab Eestit kiita, võib jutuks võtta, et liiklusõnnetustes hukkunuid tuleb meil 100 000 elaniku kohta märksa vähem kui kirjandusauhindade kandidaate: näiteks aastatel 2013–2016 on liikluses hukkunute keskmine arv olnud 75 inimest aastas, seega 100 000 kohta 5,7. Tõsi, laureaate tuleb mu nimekirja järgi aasta peale liiklusohvritest siiski veidi vähem, aga kui võtta arvesse kõikvõimalikud kirjandusvõistlused ning teised ja kolmandad kohad, siis see arv võrdsustub. Muidugi võib liikluses hukkuda igaüks, aga kirjanduspreemiale kandideerida ainult see, kes kirjutab ja avaldab, ja seda vastavas žanris. Ja inimene võib saada aastas mitu auhinda. Siiski on tore ette kujutada sellist mängu: raputad suurt kotti, kus on aastasündmustega märgistatud Eesti elanikud, võtad ühe neist välja – ja tõenäolisem on, et loosiga tõmmatud inimene osutub mõne kirjanduspreemia kandidaadiks, kui et teda ootab liikluses ees kuri saatus.

Ka tahtlikke tapmisi tuleb meil aastas ette vähem kui kirjandusauhindadele kandideerimisi, õigupoolest isegi vähem kui kirjandusauhindu. Vähemalt mõnda aega kahanes politseis registreeritud tapmiste arv tublisti, näiteks 2012. aastal oli tahtlikke tapmisi 63 ja 2013. aastal 52. Raputagem suurt elanikkonna aastasündmuste kotti: kõiki muid faktoreid kõrvale jättes võiks sealt tõenäolisemalt välja pudeneda kirjandusauhinna laureaat kui mõrvaohver.

Seevastu uusi HIVi juhtumeid diagnoositi meil 2016. aastal 229, seega 100 000 elaniku kohta 17,4, mis jääb kirjandusauhinna kandidaatidega samasse suurusjärku. Kahetsusväärselt kipub meil ka enesetapjaid olema samas suurusjärgus, maailma terviseorganisatsiooni 2015. aasta andmetel 100 000 elaniku kohta 18,9.

Ja vange on meil kirjandusauhinna kandidaatidest lausa mituteist korda rohkem, mõne aasta eest (2014) tuli neid 100 000 elaniku kohta 238. Olla tunnustatud literaat on ikka veel haruldasem kui olla süüdimõistetud kriminaal. Täiuslikus ühiskonnas võiks olla vastupidi.

Sokk, akadeemiad ja avalik ruum

Vana-Kreeka dionüüsiate ja näidendivõistluste võitjad said auhinnaks soku. Nendel maailma esimestel draamafestivalidel vaatas tragöödiaid ja komöödiaid väidetavalt 14 000-päine publik, kirjanikke, lauljaid ja näitlejaid koheldi imetlusega nagu preestreid või tänapäeva staare. Kirjanduse põhjal³ käis asi umbes nii: autorid, kes soovisid võistelda, pidid oma näidendid kõigepealt esitama ametnikele, kes sündmusi korraldasid; seejärel määrati neile loosiga peaosatäitja ja patroon. Oma žüriiliikmete nimekirja esitasid kümme Atika hõimu, nimed pandi kümnesse urni, igast urnist tõmmati üks nimi festivali eelõhtul välja. Niimoodi valiti eelžürii ja nende kümne hulgast loositi omakorda viis lõplikeks kohtunikeks. Ehkki loos peaks tagama erapooletuse, süüdistati žüriisid nagu praegugi kallutatuses, kinnimakstuses ja onupojapoliitikas. See käib asja juurde. Dionüüsiad ja nende auhinnad olid niisiis festivali- ja auhindamiskultuuri eelkäijaks.

Teise olulise nähtusena on Englishi sõnul kunstiauhindade väljaarenemisele kaasa aidanud XVI sajandi Itaalias loodud akadeemiad, mille eeskujul tekkisid Académie française (1635) ja Académie Royale de Peinture et de Sculpture (1648) Prantsusmaal. Britid jäid siin veidi hilja peale, nende Royal Academy of Arts loodi alles 1768. aastal. Akadeemiad olid autoriteediloomise masinavärk: need püüdsid üha laiendada oma kontrolli väärtussüsteemide üle ja anda kunstnikule legitiimsus vastavalt tema suhtele akadeemiaga (mis polnud akadeemiline, polnud kunst). Just võimu teostamine on siin oluline, mitte klassitsistliku kunsti propageerimine iseenesest. Ikka legitiimsus ja autoriteet, nii selle jagaja kui saaja jaoks.

Loomingu-auhindade paljunemine on kahtlemata seotud ka esteetika iseseisvumisega XVIII sajandi lõpul: kunst oli nüüd omaette väärtus, sõltumatu maailm, mida taheti üha rohkem esile tõsta ja autonoomsena maksma panna. Kunstnikust sai kordumatu geenius, aga auhind andis võimaluse tema surematus kindlustada.

Et saaksid üldse tekkida sellised loomingu-auhinnad, nagu me neid tänapäeval mõistame, oli vaja uut keskkonda, avalikku ruumi, avalikkuse struktuurimuudatust, kui kasutada Habermasi sõnu. Pidi küpsema olukord, milles edaspidi sai küpseda auhinnakultuur. „Kaks aastat pärast seda, kui kirjanduse näitelavale ilmub Pamela [1740],“ kirjutab Habermas, „asutatakse esimene avalik raamatukogu; raamatuklubid, lugemisringid, liikmemaksuga raamatukogud kerkivad nagu seened pärast vihma ning teevad ajal, mil ka päevalehtede ja nädalakirjade käive veerand sajandi jooksul kahekordistub (näiteks Inglismaal alates aastast 1750) romaanilugemise kodanlikes kihtides harjumuseks. Viimased moodustavad publiku, mis on oma varajastest institutsioonidest – kohvikutest, salongidest ja lauaseltsidest – ammu välja kasvanud ning mida nüüd hoiab vahendusinstantsina koos professionaalset kriitikat avaldav ajakirjandus.“⁴ Oli vaja üldsust, publikut, kanaleid, mille kaudu info auhindade kohta leviks. Moodsad loominguauhinnad pole mõeldud piirduma tsunftisisese esiletõstmisega.

Auhinnasport

Auhindu on päris varakult nähtud ka mõttetu üritusena, kui mitte otse stig­mana. Tulgem jälle Englishi juurde, kes toob selle kohta hõrgu näite, nimelt Walter Scotti kirja aastast 1821, kus too püüab maha teha mõtte, et Briti Kuninglikku Kirjandusühingut (praegugi tegutsev Royal Society of Literature) on vaja. Iseäranis vastu oli Scott sellele, et ühing hakkab välja andma kuldmedaleid. Scotti argumendid on üsna adekvaatsed ka tänapäeval. Ta oletas, et niikuinii antaks medaliga kaasnevad 100 naela autoritele, kes on juba niigi populaarsed ja teenivad hästi („vähegi väljapaistval kirjanikul“ olevat olnud tavaline teenida raamatumüügist 3000–4000 naela). Tundmatud geeniused, kelle hulka Scott arvas ka Coleridge’i, jääksid niikuinii ilma. Kus on, sinna antakse. Suurvaimudele mõjuks niisugune medal keskpärastavalt, arvas kirjanik, ja nood hoiaksid sellest vaistlikult eemale, aga kui anda medal keskpärastele kirjanikele, kes seda kindlasti ihkavad, oleks asi auhindajatele veelgi piinlikum. Scott nägi üpris hästi ette ka kimbatusi žüriidega: väärikad inimesed hoiaksid Kuninglikust Ühingust eemale, nii et lõpuks juhiks pime pimedat, piiratud kirjanikud auhindaksid oma piiratud kolleege. Kartused ei olnud asjatud, niisugused hädad saadavad auhinnandust tõepoolest, ent kimbatused ja skandaalid ei vähenda üldsuse huvi medalite vastu. Pigem ikka vastupidi.

English arvab, et mis tahes ajalooperioodi kunstist või kirjandusest on võimalik mõelda kui spordist, võistlusest soodsamate või lausa monopoolsete positsioonide pärast kultuuriväljal. XIX sajandi teisel poolel muutub kultuuriauhindade tööstus eriti spordisarnaseks, õigupoolest tärkabki selline auhinnandus koos spordiga. Suurte festivalide ja jalgpallistaadionide sünniaeg on enam-vähem sama (1870ndad) ning iseloomulikult on Veneetsia biennaal (1895) ja moodsad olümpiamängud (1896) sündinud aastase vahega. Kunsti ja pealtvaataja-spordi ühisosa on auhind. Vaatemänguna ei tõmba see tähelepanu mitte ainult võitjatele, vaid kogu auhinnakeskkonnale: autasustajatele, asutusele, kogukonnale, linnale jne. Auhinna juures on mängus igasuguseid fenomene: looja staatus kriitikute hulgas, erialainimeste ekspertiis ja autoriteet, seltskondlikud kontaktid, raha, haldustaiplikkus jne. Milline suurepärane foorum kõigi nende asjade arutamiseks.

Vastu- ja kadedusauhinnad

Kuigi auhinna-institutsiooniga üritatakse jõudumööda kontrollida ja suunata kultuuriökonoomiat, ei ole siin monopoli haaramine sugugi lihtne. Selle nimel, et sind väärtuse ja legitiimsuse määrajana usutaks, tuleb vaeva näha. Isegi kui su auhind on lõpuks prestiiži saavutanud, ei tähenda see, et konkreetse žürii otsust respekteeritaks. Auhind kipub sünnitama vastuauhindu, kui sellega rahul ei olda. Bookeri „meeste­kesksus“ sünnitas ingliskeelsetele naisprosaistidele mõeldud auhinna: nimelt polnud 1991. aasta shortlist’is ühtki naist, kuigi 60% proosaraamatute autoritest olid tol aastal naised. See pani literaadid tõsiselt mõtlema, kuni mobiilioperaator Orange’i toel asutati 1996. aastal naisteauhind Orange Prize, mis kannab nüüdseks uue sponsori järgi Baileys Prize’i nime. Võime siiski silmas pidada, naisküsimuse juurde tagasi tulles, et läbi aegade on Bookeri võitjate seas naisi üle 35%, sellal kui kultuurkapitali proosaauhinna on senise 24 aasta jooksul võitnud neljal korral naine, 26 laureaadi seas on nende osakaal 15,4%. Samas pole Briti naisteauhind, mida Dame A. S. Byatt on pidanud seksistlikuks, sugugi esimene omataoline: sakslased annavad juba alates 1973. aastast saadik välja naistele mõeldud Roswitha-Preis’i, mille on muuhulgas saanud ka Elfriede Jelinek, Friederike Mayröcker ja Herta Müller. Eestis sünnitas luuletaja vimm Juhan Liivi luuleauhinna vastu vähemalt paariks aastaks Tõelise Juhan Liivi auhinna.

Eelkõige sünnitab auhind teisi auhindu teatavast kogukondlikust kadedusest, nii nagu neid on sünnitanud auhindade arhetüüp Nobel. Ehkki „arhetüüp“ polnud sugugi esimene ja enne selle asutamist oli välja antud väga mitmesuguseid kultuuripreemiaid, sai sellest auhinnast eriline katalüsaator protsessile, mis oli mõnda aega hoogu kogunud. Nobeli auhinna juures olid enneolematud nii rahasumma suurus kui ka ambitsioon (kõik tegijad üle maailma tulevad arvesse!) – ja seda ei ole suutnud enam keegi üle mängida. Kaks aastat pärast esimeste Nobelite jaotamist asutati Edmond de Goncourt’i testamendi põhjal käbedasti prix Goncourt ja mõni kuu pärast Goncourt’i sündis juba prix Femina: Goncourt’i läbini meestest koosnevale žüriile astus vastu üleni naissoost žürii. Tõsi küll, läbi ajaloo on prix Femina laureaatide hulgas domineerinud mehed, naisi on võitjate hulgas seni alla 40%. Nobeli eeskujul rajasid ameeriklased ajakirjanik Joseph Pulitzeri pärandusrahaga oma auhinnad (1918), itaallaste üks mainekamaid auhindu premio Viareggio (1929) asutati aga vastukaaluks premio Bagutta’le, mille žüriis oli režiimimeelseid inimesi. Britid tundsid end tükk aega halvasti ja asutasid lõpuks 1969. aastal Bookeri, mis tehti alles hiljuti (2014) kättesaadavaks kõigile ingliskeelsetele autoritele (varem võisid auhinna saada vaid Briti Rahvaste Ühenduse, Iirimaa ja Zimbabwe kirjanikud). Brittide Bookeri järgi loodi Venemaal 1992. aastal Русский Букер, kusjuures mõlemat auhinda aitas asutada sama Briti ärimees Michael Harris Caine.

XX sajandi teisel poolel hakkas auhindu üha kiiremini juurde tulema ja 1970ndatest läks tempo eriti pööraseks. Kasvule aitasid kaasa auhindamiste meediakajastused, seejuures ka võimalus tseremooniaid ja laureaate telepildis näidata – 1970ndatel hakkas paljudes lääneriikides telekast saama põhiline perekeskne kultuurimeedium. Mida suuremad olid võimalused auhinnast teada anda, seda rohkem oli mõtet neid asutada.

Tegu on katkenditega valmivast raamatust.

1 Lewis Carroll, Alice Imedemaal. Tlk Jaan Kross. Eesti Raamat, 1971, lk 25.

2 Jutt on James F. Englishi raamatust „The Economy of Prestige. Prizes, Awards, and the Circulation of Cultural Value“ (2005) ja Joel Besti raamatust „Everyone’s a Winner. Life in Our Congratulatory Culture“ (2011).

3 Pean eelkõige silmas Englishi ja Phyllis Hartnolli raamatuid.

4 Jürgen Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus. Tlk Andres Luure. Kunst, 2001, lk 104.