Mängufilm „Lady Bird“ (USA 2017, 94 min), režissöör-stsenarist Greta Gerwig, operaator Sam Levy, helilooja Jon Brion. Osades Saoirse Ronan, Laurie Metcalf, Timothée Chalamet, Tracy Letts, Lucas Hedges, Lois Smith jt.

Lavastaja-stsenaristi Greta Gerwigi „Lady Bird“ on pealtnäha väike, mitte liiga tihe film, kus nagu ei juhtugi midagi erilist. Sellele osaks saanud tähelepanu tundub ehk isegi pisut ootamatu, kuna „Lady Birdis“ pole nähtavat auhinnaõngitsemise ambitsiooni, žüriides enamasti elevust tekitavaid eksistentsiaalseid kon­flikte, auahneid mõõtmeid või ajaloolist tähendusrikkust. On vaid lüürilises võtmes, diskreetsest huumorist pakatav seisundivaatlus ellu astuma kibeleva tüdruku igapäevaelust ning täiesti ebaoriginaalsetest originaalsusepüüdlustest viimase keskkooliaasta jooksul. Siiski ei saa jätta märkimata, et naiste argielu on Ameerika filmi peateemana juba iseenesest piisavalt ebatavaline, et silma torgata, liiatigi selgub vaadates, et USA indie-filmi-kullakese Gerwigi pikalt lihvitud projekt on ka vaiksel, kuid vastuvaidlemist mittekannataval moel meisterlik, ja mitte ainult näitlejatööde poolest.

Film rullub lahti Sacramentos, mis on tõsine pretendent California igavaima suurlinna tiitlile. 17aastane Christine (Saoirse Ronan) on veendunud, et tõeline elu on kusagil mujal. Ta pole rahul ühegi asjaga oma elus: nüri kodulinn, parim sõbranna kõike muud kui cool, nunnadest õpetajad (ehkki tõele au andes pole neil väga vigagi), tulevikuväljavaated, isegi see tüütult tavaline nimi jne. Ent neiu on võitlusliku ellusuhtumisega ja keskkooli lõpuaastast saab suur enesetuunimisprojekt. Christine võtab endale boheemlikuma ja lahedama nime Lady Bird, asub kasvatama oma kunstilist krediiti kooli näiteringi astumisega, püüab vahetada parima sõbranna rikkama ja ilusama vastu, teha teoks romantilised unelmad jne. Tulemused on hillitsetult tragikoomilised: ameerikalikus vaimus (fake it til you make it) eneseupitamine kõrgemasse liigasse lõpeb piinlike vahelejäämiste ja enesepettusemullide lõhkiplaksatamisega (eraldi kiitust väärivad Lady Birdi katastroofiliste poiss-sõprade pisirollid vastavalt Lucas Hedgesi ja Timothée Chalamet’ kehastuses). Ainus ettevõtmine, mis imekombel ei päädigi järjekordse „õpetliku kogemusega“, on Lady Birdi peaeesmärk – õhkõrn, blufile ja võimaluste ülehindamisele rajatud plaan jõuda mõnda USA idaranniku ülikooli, mis paistavad kaugelt vaadates võrratult vaimsema ja sügavamõttelisemana kui California.

Seda eneseotsingute vaevarikast rada pole keeruline žanriliselt paika panna: „Lady Bird“ on näide suurekssaamise filmist (coming of age). Teadagi kõnelevad need lood lapseohtu inimese vormumisest nooreks täiskasvanuks, psühholoogilises ja moraalses arengus (olgu siis positiivses või negatiivses suunas) uuele tasandile jõudmisest, mida võib tihti tõlgendada ka identiteedikriisina. Vaadeldakse elulõiku, mil indiviid on juba omandanud seksuaalse küpsuse, ent pole veel asunud ühiskonnas täieulatuslikult täiskasvanu rolli. Kuigi tänapäeval on suur osa traditsioonilistest täiskasvanuks saamisega seotud kommetest ja rituaalidest kas juba kadunud või kunagise tähtsuse minetanud (nt leeris käimine), näib edasi elavat kujutlus sellest, et selles eas ja eluetapis, mis langeb nüüd enamjaolt kokku keskkoolieaga, leiavad aset transformatiivsed, kogu edasist elu mõjutavad ja meeldejäävad sündmused ning otsustavad hetked. Kujunemisnarratiivide žanri populaarsust tõukabki tagant see, et suurekssaamist tähtsustavad nii ootusärevad lapsed kui ka tagasi vaatavad täiskasvanud.

Coming of age’i filmide sisu keskendub küll noortele, ent vaadatavuselt on need pigem universaalsed või siis lausa vanema ea poole kaldu nagu „Lady Bird“: see on küll lugu eeskätt noorusest, aga mitte tingimata noortele. Nostalgiafaktor kipub kujunemisloofilmides muidugi tahes-tahtmata tooni andma, kuna tüüpiliselt teevad neid filme inimesed, kes on peategelastest vähemalt kümmekond aastat vanemad. Isegi kui tegevust pole paigutatud minevikku, kumab coming of age’i filmidest enamasti mingil tasandil igatsus – kui mitte muu, siis nooruse idealismi, värskuse ja suhtelise muretuse järele. Ise Sacramentos üles kasvanud ning sealt laia ilma tõtanud Greta Gerwigi tagasivaade oma teismeea kodulinnale on nostalgiaaldis (selguse mõttes tuleb toonitada, et lugu ei ole autobiograafiline). Ent „Lady Birdi“ nostalgia pole kuigi magus. See film ei näi jagavat kujunemislugude kalduvust kujutada maailma üldiselt loogiliselt toimiva, mõistetava ja turvalisena, kus enamjaolt võidutseb õiglus ja valitseb suhteline kord. „Lady Birdi“ tegevuse taustruumis annab tooni ebakindlus – vähemalt kõigi nende jaoks, kes pole rikkad.

Sotsiaalse närvi osas on „Lady Bird“ keskmisest Ameerika noortefilmist märksa vahedam. Ehkki peategelast kannustab tegudele sotsiaalse kapitali nappus, soov paista erilisem ja põnevam, kujundab filmis toimuvat olulisel määral ka lihtsalt kapitali kui niisuguse suhteline nappus. Parafraseerides William Gibsoni ütlust tuleviku kohta: filmis kujutatud Sacramentos on California unelm küll kohal, aga see on ebaühtlaselt jaotunud. Lady Bird käib katoliiklikus erakoolis, sest tema ema (Laurie Metcalf) on veendunud, et riiklik keskkool pole mitte ainult halb, vaid suisa ohtlik, kuigi erakooli õppemaks on alates isa (Tracy Letts) töötuks jäämisest vanematele hädavaevu jõukohane. Teismelise argipäeva kujundab aga vanemate valiku tulemusel pidev teadmine, et koolikaaslased on palju jõukamal järjel ning nende hulka sulandumiseks tuleb kas teeselda rikas olemist või vähemalt niisugustest banaalsetest probleemidest irooniliselt distantseeruda.

Perekonnasisene psühholoogiline dünaamika, mis on filmis empaatiliselt välja joonistatud, tõukubki aga banaalsest ja möödapääsmatust rahaprobleemist. Ema, kelle ennastsalgav töörabamine hoiab vaesemast keskklassist vägisi vaeste sekka pudenema kippuvat perekonda napilt ree peal, paistab tunnetavat tütre vaesuse-häbenemist reetmisena, tema soovimatust teha realistlikke (ehk võimalikult odavalt mõne praktilise erialakraadini viivaid) tulevikuplaane solvanguna. Kodus on hoiatav näide juba vanem vend, kel on korraliku ülikooli matemaatikakraad, kuid kes pole leidnud soliidsemat töökohta kui supermarketis. Isa aga vaevab depressioon haljale oksale viima pidanud karjääriredeli asemel rehale astumise tagajärjel: selgub, et suur ja põnev IT-eriala tööturg põlgab ta juba ammu enne pensioni liiga vanana ära. Ent vastukaaluks kalestunud ja kaitsepositsioonil emale ei ole isa veel loobunud unistustest ja nende nimel riskimisest ning toetab tütre pöörast plaani pääseda kaugesse ja kallisse ülikooli.

Nii manatakse ekraanile ebamugav, aastate-, kui mitte aastakümnete, pikkust vindumist ja tüli tõotav olukord, millele Greta Gerwig ei paku filmilikke lahendusi, kuna on ilmselge, et valitud argielulises raamistuses ei anna niisugusele pinnale ehitada õnnelikku, pea- ja lohutusauhindadega otste kokkutõmbamist. Selle asemel joonib Gerwig aasta­arvu mainimisega napilt, aga kindlalt alla, et unelm, milleni pürgimisest lugu räägib, läheb filmi finaalis küll esmapilgul täide, ent on määratud lõppema kui mitte just hävingu, siis sama banaalse probleemi süvenemisega. (Spoilerihoiatus: peategelane jõuabki läbi häda ühte enam-vähem viisakasse New Yorgi ülikooli humanitaar- või kunstieriala õppima, mille kinnimaksmiseks kitsikuses vanemad veelgi laenu võtavad, kuid kuna ülikooli minek toimub 2003. aastal, terendab lõpetamine ja tööturule minek finantskriisi puhkemise suvel.)