Vaatamata sellele, et Viini kesklinna ehk Austria-Ungari impeeriumi monarhide hiilguse ja võimu tähist võib käsitleda muuseumina, kohtab seal igal sammul ka elavat kaasaegset kunsti. Õpireisi programmi valmistas ette Viini tarbekunstiülikooli õppejõud professor Renate Goebl, kes pidas 2004. aasta kevadel Tallinna Kunstihoones avaliku loengu. Intensiivne programm sisaldas ekskursioone ning kohtumisi mitmete Viini kunsti- ja kultuurielus aktiivsete inimestega.

Austria kultuuripoliitikast ülevaate andnud Viini linna kultuuriosakonna ja teaduskeskuse subsideeritud organisatsiooni EDUCULT (Institute for the Mediation of Arts and Science) juhi Michael Wimmeri sõnul hakati Austrias seni kehtinud elitistlikku (monarhistlikku) kultuurikäsitlust ümber vaatama 1970ndatel, kui riigi poliitika etteotsa astus sotsiaaldemokraatlik valitsus: viidi läbi laialdane kultuuri tarbimist ja kultuuris osalemist käsitlev sotsio-empiiriline uuring. Selle tulemusel selgus, et laiem üldsus tajus kultuurielu kui professionaalide gruppide privilegeeritud tegevust, kus ülejäänutele nähti ette vaid passiivse tarbija osa. Uuringust tulenevalt hakati Austrias intensiivselt otsima avatuma kultuurikäsitluse kontseptsiooni. Ideid saadi Saksamaal levinud Hilma Hoffmanni ideedest, mida võib kokku võtta sõnadega ?kultuur kõigi jaoks?, samuti Hollandi ning Belgia avatud kultuurikäsitlusest. Austrian Cultural Service oli üks neid organisatsioone, kus töötati välja Austria jaoks uudne kultuurikäsitlus, mitmedimensiooniline kultuurivahendus.

Uue kultuuripoliitika esimesed sammud olid laiema loominguliste isikute ringi toetuste süsteemi lülitamine ning koolides kunsti ja kultuurialase hariduse arendamine.

2000. aastast peale on riigi poliitiline tüür partei käes, kes kultuurialast haridust koolides enam nii tähtsaks ei pea. Eelmainitud liini jätkab Austria Kulturkontakt, mille üks riigisisene prioriteet on katta ja arendada seda ala, mis jääb välja nii kultuuriministeeriumi kui haridusministeeriumi haldusalast: luuakse sild ministeeriumide vahele ja toetatakse kultuurialase haridusega seotud ettevõtmisi koolides. Michael Wimmeri sõnul on Austria kultuurielu siiani küllaltki institutsioonikeskne. Professionaalse kunsti asutustel on riigi ja omavalitsuse eelarves oluline koht ning nende institutsioonide juhid lähtuvad sageli kultuurikäsitlusest, mille kohaselt nemad otsustavad, missugust kunsti inimestel vaja on, ning käituvad sageli kui vürstid oma väikestes vürstiriikides.

 

Viini kultuurimaastiku eripära

 

Pärast reisi muljeid jagades jäi ühe olulisema põhimõttena kõlama avatus või vähemalt intensiivne püüe avatuse poole. Igal juhul oli pea igal kohtumisel teemaks, kuidas muuta kultuurivaldkonda avatumaks, tunnetada seoseid ning teha külastajast protsessis osaleja ning partner. Avatuse loomise ühe näitena võib tuua Schnittpunkti, klubitaolise ühenduse Interneti-foorumi, kus vahetavad mõtteid muuseumitöötajad, õpetajad, kuraatorid, produtsendid, kontserdikorraldajad, ametnikud, kunstnikud, kultuuriajakirjanikud, turundustöötajad jpt. Täieliku osaluse kogemuseks võib pidada belgia kunstikuraatorite-pedagoogide Herman Labro ja Rika Colpaerti loeng-happening?i Viini tarbekunstiülikoolis, selle käigus püüdsid nad näitlikult kuulajatele vahendada oma arusaama interaktiivsest kunstisündmusest. Nii publiku, looja kui loomise vahendi osas olid Tallinna ülikooli ning Viini tarbekunstiülikooli tudengid ja õppejõud, galeriide kuraatorid ja pedagoogid ning Viini linnavalitsuse esindajad. Eksperimendist saab pikemalt lugeda Tallinna ülikooli ajalehest.

Muuseumide ja galeriide külastajauuringutest saime põhjaliku ülevaate briti muuseumikülastajate uuringutega tegelnud Andrew MacIntyre?ilt. Tema loengud seisnesidki külastajauuringute metoodika tutvustamises. Ka tema jõudis järeldusele, et suhtlus külastajaga peab olema intensiivsem, vaataja peab tundma, et ta osaleb milleski erilises.

Metseenlusel on Austria kunstielus pikk traditsioon. Hea näide on eraettevõtjast  kunstikoguja Karlheinz Essli Klosterneuburgi lähistel loodud omanimeline kunstimuuseum. Algul kavatses ta ehitada vaid oma kasvava kunstikogu hoiuruumi, kuid koostöös kunstiteadlaste ja arhitektidega sündis avar, kaunis ja suurepärase loomuliku valgusega galeriisüsteem. Hetkel võib Sammlung Esslis vaadata Mehhiko modernset kunsti, sealhulgas Frida Kahlo teoseid. Essl on andnud ärijuhtimise üle oma pojale ning pühendunud ise täielikult reisimisele, kogude täiendamisele ja näituste kavandamisele.

Ent era- ja avalikud huvid võivad uute muuseumide puhul ka põrkuda: Salzburgi lähistel Mönchbergi kalju otsas paiknevasse muuseumisse pääseb ainult kas kaljust üles viivaid treppe mööda või eraettevõtmisena rajatud ülikalli piletiga liftiga. Selle äriprojekti tõttu maadleb muuseum külastajate arvu ja teenusekvaliteedi probleemidega.

Viini uuemaid kunstimuuseume ja galeriisid ei saa nimetada ei galeriideks ega kunstimuuseumideks, pigem on need kunstide keskused, niisamuti on seda kogu Muuseumide kvartal, kus peale uushoonetes tegutsevate MUMOKi (moodsa kunsti muuseum) ja Leopoldi muuseumi, mis on samuti kunstimetseeni erakogu põhjal rajatud ekspositsioon, täielikult linna finantseerimisel Kunsthalle, lastemuuseum, konverentsikeskus, kunstiraamatute kauplus, muuseumipoed ning kohvikud. Kunsthalle on ühtlasi nüüdistantsuetendusi ja Austria suurimat ning tuntumat moderntantsufestivali korraldav tantsukeskus.

Kunsti toetamine käib peamiselt linna kogudesse teoste ostmise teel. Kohalike sõnutsi aga valitseb ebavõrdne olukord maali, videokunsti ja skulptuuri ning disaini vahel, maalikunsti Viin oluliseks toetada ei pea.

 

Kuraator ja pedagoog?

 

Küsimusele, kes on Austrias kuraator ja kes on pedagoog, vastas Renate Goebl, et kuraatorite süsteem sai Austrias alguse muuseumi spetsialistidest (varahoidjatest), kes juhendasid ka muuseumis ekskursioone. Esimene tänapäevases mõttes kuraator oli ?veitslane Harald Szeemann, kes 1970ndatel pakkus muuseumidele ja galeriidele oma kontseptsioone, olles ise väljaspool muuseumi. Jõudsalt arendas niisugust visioone ja kontseptsioone vahendavat kuraatorlust Heiderose Hildebrand, asutades Viini avangardkunsti galerii, kus toimuvad spetsiifilised näitused. Need said tuntuks kui alternatiivse kunsti sündmused, mis esialgu valitsuse finantseerimist ei leidnud. Seda sorti kuraatori kui spetsialisti tööd iseloomustab kõrge professionaalsus ning eelkõige on tema töö suunatud teistele professionaalidele, kõnetades rohkem inimesi, kes on kursis valdkonna kõigi nüansivõngetega.

1970ndatelt muutunud üldine riiklik kultuurikäsitlus tõi kaasa muutuse muuseumipedagoogikast ja kunstiharidusest laiemalt. Laiema publiku teadlikkuse tõstmine on tänaseks jõudnud selleni, et külastajasse suhtutakse kui muuseumi võrdsesse partnerisse. See on osa kooliprogrammist, aga ka täiendusharidusest, täiskasvanute ning firmatöötajate enesetäiendusest. Lastega tegelemine nii koolides kui muuseumides ja galeriides vastab n-ö elava muuseumi kontseptsioonile (kasutatakse kõikvõimalikke interaktiivseid meetodeid). Kunstihariduse ülesanne ei ole mitte ainult selgitada kunstiteoste sisu ja kunstniku elulugu, vaid viia nii lapsed kui täiskasvanud külastajad arusaamiseni loomingulisest protsessist ja kultuurinähtustest laiemalt. Muuseumid peavad loomulikuks, et lisaks näitusesaalile, hoidlale ja kontorile on olemas ruumikas ateljee / stuudio ning kõik vahendid loominguliseks tegevuseks. Viimane algab juba näitust jälgides otse kunstiteoste juures: nt kõigis muuseumides võis näha kümneid kooliõpilaste gruppe, kellele juba näitusesaalis anti mõni praktiline ülesanne nähtu teemal. Kindlasti on see praktika Eestiski tuttav.

Konkurents Austria kultuurimaastikul tugevneb: muuseumidel ja galeriidel nii nagu teistelgi kultuuriorganisatsioonidel tuleb
arvestada, et võitluses külastaja ja tema vaba aja pärast konkureeritakse kõigi teiste kultuuritööstuslike nähtustega. Et konkurentsis püsida, tuleb muuseumidel näha külastajas partnerit, mitte vaid publikut või tarbijat.

Austria muuseumide ja galeriide töötajad ei seo ennast ühe professionaalse identiteediga: vahetatakse pidevalt professionaalseid rolle. Ühe näituse kuraator valmistab teise projekti juures ette ja viib läbi ekskursioone, teeb pedagoogitööd või koostab kataloogi. Paindlikkus rollide vahetamisel tuleneb paljuski sellest, et püsivaid ja elukestvaid töökohti on piiratud hulk, kultuurimaastikul toimuvad pidevad muutused ning inimesed peavad olukorraga kohanema vabakutselistena või osalise tööajaga mitmes organisatsioonis töötades. Austrias kehtib arusaam karjäärist, mille kohaselt edu ei väljendu mitte 25aastast ühel kohal töötamises, vaid võimes rolle vahetada. Võib öelda, et olla Austrias kuraator või pedagoog ei tähenda kindlasti seda, et allutakse raudsele ametijuhendile, professionaalsus võrdub paindlikkusega. Avatuse poole püüeldakse mitte ainult teiste, vaid ka iseenda võimaluste suurendamiseks.

 

Kuhu minna, mida vaadata?

 

Muuseumikvartal: MUMOKis ?Valgus ja värv vene avangardkunstis?, XX sajandi moodsa kunsti püsiekspositsioon, 27. ? 29. V sümpoosion ?Narratiivsed kultuurid (ja nende eellased)?, esinevad Peter Bürger, Victor Burgin, Douglas Crimp, Peter Hitchcock, Christian Kravagna, Abigail Solomon-Godeau, Christiane Voss; Leopoldi muuseumis Egon Schiele kollektsioon, Karl Anton Flecki näitus ?Antropoloogiline masin? kuni 30. V, Viini Kunsthalles näitus ?Elades ja töötades Viinis. II?.

Kunsthalle projektihoones Karlsplatzil Michael Lini näitus kuni 30. V.

Kunstforumis Rene Magritte?i näitus kuni 24. VII, austria kunsti näitus ?Daysleepers? kuni 29. V.

Muud: tarbekunstimuuseum, Albertina, Sigmund Freudi muuseum, trammimuuseum, kunstiajaloo muuseum, Viini muuseum, mööblimuuseum, Schönbrunni loss (keiserlikud eluruumid, labürindid, loomaaed, lastemuuseum, tõllamuuseum, palmimaja), Belvedere loss (keskaja- ja barokk-kunst, impressionism), Hofburg (keiserlik residents, pearaamatukogu), Viini Kunsthaus ehk Hundertwasseri maja.

Muusika: Joe Zawinuli jazziklubi Birdland Vienna, Viini vanim jazziklubi Jazzland. 31. V Moby, 7. VI Duran Duran, 20. VI Black Sabbathi ja Ozzy Osbourne?i kontsert.