Festivali peeti Riias ja Valmieras ning korraldajadki olid sedakorda Lätist ? küllap seetõttu olid programmis ülekaalus läti autorite lavastused. Ikka ja jälle värske vaatenurgaga üllatava Alvis Hermanise lavastajatööd kerkisidki ootuspäraselt teiste hulgast esile, kusjuures mitte ainult kunstiliselt vaid ka sotsiaalse mõõtme tõttu; mõlemas mängisid Riia Uue Teatri näitlejad. Peamiselt füüsilise teatri ja tegevus-performance?i vormis ?Pikk elu? osutab tänapäeva ühiskonnas valitsevale noorusekultusele kui etalonile. Sellele vastukaaluks viitab Hermanis vanima generatsiooni diskrimineerimisele äärmusliku piirini, mis tema sõnul ?on võrreldav antropoloogilise eksperimendiga või reality-show?ga; küsitav on vaid, kes võidab ? kas see, kes sureb esimesena või viimasena??. Ringist väljaarvamise asemel näitab Hermanis vanainimesi olude sunnil ühiskorterisse kolinuna elamas oma igapäevast elu ja isegi kättesaadavaid rõõme nautimas. Hermanise ?Läti elulood? suhestusid samuti just tänase päevaga: prototüüpide vaatepunktist näidati, kuidas kiired muutused ühiskonnas on igaühe elu mõjutanud.

Leedu teater pakkus vaadata ühe oma viimase aja menukamatest festivalilavastustest ?Madagaskar? tunnustatud autorilt Marius Iva?kevičiuselt Rimas Tuminase re?iis.

Eestit oli kutsutud esindama kaks Andrus Kiviräha näidendit ebakonventsionaalne ?Romeo ja Julia? (Vanemuine, lavastaja Mati Unt) ning publikus elavat vastukaja tekitanud ?Eesti matus? (Draamateater, lavastaja Priit Pedajas).

6. ? 22. V esitles ?Berliini teatrikohtumine? (Theatertreffen Berlin)  saksa, austria ja ?veitsi parimaid lavastusi.

?Berliini teatrikohtumine? hoiab Euroopa mainekate teatrifestivalide seas oma erilist, harjumatult sotsiaalse teatri keskset positsiooni. Festival manifesteerib, et avastab ja esitleb uusi talente. Peaprogrammi valib festivalitiim 2004/2005. hooaja kümme tähelepanuväärsemat lavastust saksa keeleruumist. Vähem intensiivse teatrikeele kogemusega vaatajale ei pruugi lahjendamata kontsentraat vastuvõetav olla. Eriti käib see ilmselt skandaalse lavastaja Chistoph Schlingensiefi ?Kunst ja juurvili? (?Kunst und Gemüse?) kohta. Mis see siis on, mida serveeritakse kunsti ja juurvilja nime all, viisil, mis ei lase pilku kõrvale pöörata, pealtvaatajaks jääda ja öelda, et pole isu? Schlingensief on varustanud publikuprovokatsiooni motoga ?Teater kui haigus? ning teeb omalaadset äärmiselt eklektilist teatriteraapiat, miksides teatri-, performance?i-kunsti ning meedia vahendeid, kust ei puudu ka kapsad ja porgandid. Kõik see kokku sümboliseerib maailmas valitsevat kaost. Sellega võitleb Schlingensief kunsti- ja elutõdedega, rünnates seekord Bayreuthis asuvat Wagneri sünteeskunstitemplit.

Ka festivali tütarprojekt rahvusvaheline noorte teatritegijate foorum on üks teadlikult korraldatud talendikasvulava vorme.

14. V ? 4. VI tähistavad Mühlheimi teatripäevad ja rahvusvaheline festival ?Stücke? 30. tegevusaastat.

1976. aastal alguse saanud ainulaadne festival on ühtaegu uusi saksakeelseid näidendeid  esitlev teatrifestival ning näidendivõistlus. Igal aastal antakse välja Mühlheimi näitekirjanduse auhind. 30 aasta jooksul on festivalil auhinnatud tänaseks väga tuntud ja tunnustatud autoreid: nimetagem Tankred Dorsti, Elfriede Jelineki, nooremast generatsioonist lavaedukat Fritz Katerit jt.

Fritz Kater pälvis 2003. aastal näidendiga ?Aeg elada, aeg surra? Mühlheimi näitekirjanduse auhinna ning tema uusim tekst ?5-st miljonist 3? (?3 von 5 Millionen?) on ka tänavu kaheksa nominendi seas. Juba mitmel aastal on tema näidendid valitud ka ?Berliini Teatrikohtumise? programmi. ?5-st miljonist 3 ? interpreteerib vabalt Leonhard Franki 1932. aastal kirjutatud samanimelist romaani, kuid Kater on töötuse teema 1930. aastate maailma majanduskriisi kontekstist tänapäeva lootusetusse ellujäämisvõitlusse üle toonud, küsides, kas kunstil on eluspüsimise kindlustamise kõrval üldse veel mingit ?anssi? Nagu paljudes varasemates teostes on ka siin aineseks DDRi pitseriga idasakslaste elulood. Samast generatsioonist on nominentide hulgas kaalukaimaks konkurendiks rahvusvaheliselt tunnustatud näitekirjaniku Roland Schimmelpfennigi hiljuti kirjutatud ?Naine minevikust?, mida möödunud sügisest mängitakse Viinis, Hannoveris, Stuttgartis ja Münchenis. 

21. V ? 10. VI peetakse Vilniuses seitsmendat korda rahvusvahelist uue dramaturgia ja teatri festivali ?New Drama Action?.

 Festivalil saab näha leedu teatri paremikku, programmis on nii leedu kui välisdramaturgial põhinevad lavastused.

1999. aastast toimuva festivali eesmärgiks on kaasa aidata uusima rahvusliku ja rahvusvahelise dramaturgia jõudmisele Leedu teatrilavadele. Leedu juhtivate lavastajate käe all valminud lavastustega on tutvustatud Leedu, Läti, Suurbritannia, Saksa, Prantsuse, Norra, Poola, Vene, Soome ja Belgia autorite loomingut.  

Festivali kavas ?Katsed: 4 stsenaariumi? (?Attempts: 4 scenarios?) on leedu teatri lavastused, mis näitavad püüdeid ühiskonnas domineerivale edukultusele vastu seista sellest välja astudes. Briti, saksa, hollandi ja leedu näitekirjandust appi võttes on sündinud lavastused, mis on ühtaegu ängistavad, liigutavad kui naljakad. Esitatakse küsimusi aja kohta, milles praegu elame.  

Festivali põhiprogrammi täiendavad Kaunase Riikliku Draamateatri külalisetendused: pakutakse lavastajate Gintaras Varnase ja Valius Tertelise värskemaid lavastusi.

21. V esietendus festivali raames Leedu ühe tuntuma tänapäeva näitekirjaniku Marius Iva?kevičiuse (1973) uus näitemäng ?Suletud linn? (?Close City?). Autor on ise ka lavastaja ning lavastus toob vaatajateni põneva perekonnadraama, mille kultuurilised kli?eed on tuntud kogu Euroopas. Lugu räägib Rootsi heaoluühiskonnas elavast naisest Anikast, kes ühel hetkel otsustab hakata elama topeltelu: Malmös eeskujuliku pereemana ning Kopenhagenis prostituudina. Naise topeltellu astuvad ka tegelased nagu Merineitsi ja Karlsson..

Briti näitekirjaniku Martin Crimpi näidendi ?Katsed elada? (?Attempts on her life?) lavastus (lavastaja Cezaris Grau?inis) pakub publikule aga hoopis erakordse teatrielamuse. Crimpi näidendi näol on tegemist julge ja paeluva uue kirjutamislaadi eksperimendiga: puuduvad traditsioonilises mõttes sündmustik, pea- ja kõrvaltegelased. Näidend koosneb 17 stsenaariumist, mis esitlevad erinevalt olematut karakterit Anne?i kui tänapäeva maailma kehastust.

Lavastaja Cezaris Grau?inis jätkab oma trupiga teatrimõtet, mille kohaselt ei toimu tõeline etendus laval, vaid vaataja kujutluses. Tema manipuleerib vaatajate kujutlustega, vastandades reaalsuse ja fiktsiooni minimaalstete teatrivahenditega. Näitlejad apelleerivad meedia kli?eedele ja provotseerivad vaatajaid n-ö täitma lünki loomaks individuaalset versiooni igast episoodist, mida pole tegelikult olemas. Keelel on selles lavastuses suur roll, lisaks leedu keelele kasutatakse nii sõnalise kui visuaalse suhtlusvahendina inglise, jaapani ja serbohorvaadi keelt.

Festivali üheks tipphetkeks kujuneb aga kindlasti Kaunase Riiklikus Draamateatris Gintaras Varnase lavastatud Tankred Dorsti  ?Tühja maa? (?Wasted land?) etendus. Lavastus on hinnatud leedu teatri 2003/2004. hooaja parimaks lavastuseks.

Festivali aukülaline on tuntud saksa näitekirjanik Dea Loher (1964), kelle kaks näidendit ?Süütus? (?Innocence?)  ja  ?Klara suhted? (?Klara?s relationships?) tulevad esitusele ettelugemise ja work in progress vormis. Dea Loher viib läbi ka näitekirjanikele mõeldud töötoa.  

Austria pealinnas leIab tänavu

7. V ? 19. VI aset traditsiooniline

rahvusvaheline teatrifestival ehk Viini pidunädalad (Wiener Festwochen).

Ka sel festivalil on esindatud meie lähinaabrite Läti ja Leedu teater. 22. ? 25.  V mängiti ühe tuntuma Läti lavastaja Alvis Hermanise uusimat lavastust ?Pikk elu? (?
The Long Life?) ning 7. ? 10. VI on Viini publikul võimalik näha leedu näitekirjaniku Marius Iva?kevičiuse näidendi ?Madagaskar? lavastust.

Viini pidunädalad ei möödu ka tänavu tähelepanuväärsete maailmaesietendusteta. 8. V jõudis publiku ette lavastus, mis on kõnekas tänases Euroopa Liidu kontekstis. Hollandi lavastaja Johan Simons ja trupp nimega ZT Hollandia on toonud lavale Belgia dramaturgi, novellisti ja luuletaja Tom Lanoye näidendi ?Euroopa kui kindlus? (?Fortress Europe?). On kerge aimata, et tegemist on migratsiooni teemaga. Kuid sel korral on need eurooplased, kes tahavad lahkuda Euroopast, kuid see on keelatud, neil puudub see vabadus. Näidend tõstatab küsimuse, mis on üldse Euroopa. Miks vihatakse maailma paljudes paikades Lääne-Euroopa kultuuri? Kas Euroopa on üleoleva kultuuri propageerija? Mis on vahet idal ja läänel? Lavastust mängitakse raudteejaamas, mis on juba iseenesest metafoor.

Ka 28. V esietenduv Iisraeli lavastaja David Maayani lavastus ?Õhtusöök pereringis? (?Family table?) haakub teemalt eelnevaga. Lavastaja kasutab lavana kogu Viini linna. Igal etendusel viivad näitlejad publiku rännakule eri paikadesse, et olla tunnistajaks sealsete inimeste maailmale ja lugudele. Tegelastele on see rännak oma juurte ja maetud mälestuste juurde. Õhtu lõpuks kogunevad nad kõik rituaalsele õhtusöögile ühe laua ümber. David Maayani on huvitanud kodutunne: vaatluse all on perekonna struktuur ja ajalugu, immigratsioon, katsed integreeruda uude ühiskonda ning sellega seotud ühtekuuluvustunne. Lavastuse alusmaterjaliks on elulood, reaalsed kohad ja sündmused.  

Teatriliidu Teabekeskus

www.teater.ee